II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
90-NDAD, MUUTUSTE AASTAD
EVALD HERMAKÜLA VÕTAB KOORMA KANDA
1999. a 1. augustist sai Nukuteatri kunstiliseks juhiks E. Hermaküla, tänu sama aasta märtsis esietendunud
“Kohtuasjale
number null” . Nukuteatris sel ajal direktorina töötanud
Marge Kokk meenutas E. Hermaküla teatrisse tuleku
lugu: “Meil teatris tekkis (2000. aasta kevadel - E.V.)
situatsioon, kus Allan Kress lahkus kunstilise juhi ametist ja siis
hakati ümber vaatama, kes võiks olla järgmine. Kuna Evald
Hermaküla oli parajasti majas “Kohtuasja” lavastamas, hakkas
ta kohe silma.” 1046 Evald Hermaküla soovis Nukuteatri kunstiliseks
juhiks nii Kultuuriministeerium kui ka teatri enda loominguline
kollektiiv. Ja E. Hermaküla jäi nõusse.
1960-ndate aastate lõpul ei oleks küll keegi osanud ennustada,
et E. Hermakülast saab kord Nukuteatri kunstiline juht. Ometi
võis selle perioodi Hermaküla ja Aguri lavastajakäekirja võrreldes leida neis nii
mõndagi ühist. Hermaküla lavastustele omane mängulius,
mitmetasandilisus ja kujundlik teatrikeel näisid väga sobivat
Nukuteatri jaoks. Selle tõestuseks oli ka Hermaküla ainuke
lõpuleviidud lavastus Nukuteatris – “Kohtuasi number null” .
Jääb vaid kahetseda ja mõelda, mis oleks võinud olla ja mis
mitte kunagi teoks ei saanud.
Nukuteatri näitlejatele tähendas E. Hermaküla tulek uusi
lootusi. “Hermaküla on juhtinud Draamateatrit,” põhjendab
näitleja Riho Rosberg, “aga seal on akadeemiline õhkkond ja
palju staare. Mina usun, et nukulavastustega on tal võimalik tema
lavastustele omast kujundlikkust isegi paremini esile tuua.”
“Selline tunne on, et kõik on võimalik,” tunnistab näitleja
Margus Tabor. “Lennuluba on antud, edasist
kohvipaksult ennustada ei tahaks.” 1047
E. Hermaküla tahtis Nukuteatrisse lavastama
meelitada Eesti parimad draamalavastajad ja lükata käima
nukunäitlejate koolitamist EMA Kõrgemas Lavakunstikoolis. Esialgu
oli tal kokkulepe Lavakunstikooliga, “et kui järgmine kursus
tuleb, anname julgemalt märku: meie teater on olemas ja ka siia
saab kunagi tööle tulla. Vähe sellest – ka õppeprogrammi
viiakse sisse mäng nukkudega.” 1048
E. Hermaküla leidis olevat vajaliku ja loomuliku, et Nukuteater
mängiks igas eas teatrikülastajatele. Kindel koht teatri
repertuaaris on tema algusaastatest peale olnud lavastustel kolme-
kuni kümneaastastele, ent E. Hermaküla arvates tuleks rohkem teha
teatrit ka vanematele. Ja igal hooajal tuleb välja tuua ka üks
täiskasvanutükk. Selleks võiks olla ka draamalavastus.
Struktuuriliselt oli E. Hermakülal plaanis Nukuteatri seinte
vahel luua kaks näitetruppi – draamatrupp ja nukutrupp. Viimast
pidi hakkama vedama M. Kampus ja esimest E. Hermaküla ise. Mis puutub
draamatruppi, siis E. Hermakülal oli plaanis luua niisugune
näitlejate osaühing, mille liikmetel oleks võimalik valida ise,
mida mängida.1049 Ideed jagada teater kaheks trupiks genereeris
Nukuteatri maja ise oma tohutute võimaluste, soppide ja
nurkadega.
Intervjuus ajalehele “Postimees” ütles E. Hermaküla:
“Mulle tundub – ehkki ma pole selles lõplikult kindel – , et
võib-olla on vahetevahel kasulik rohkem mängida ka n-ö tavalist
teatrit vanematele inimestele. Arvan, et teatri kõige
tähtsamatele tegelastele – näitlejatele – peaks olema kasulik
mängida vahel ka suurt ja tõsist repertuaari, mis omakorda
rikastaks nende igapäevast põhitööd, nukunäitlemist.
Pealegi ma ei usu, et on olemas mingid erilised
noorsoolavastused: noored vaatavad – kui nad üldse vaatavad –
seda, mida vanadki.” 1050 Veel arvas E. Hermaküla: ” Üks asi, mis siin
teatris puudu olnud, on lood elust enesest. Seda on mujal maailmas
küll ja küll tehtud, aga näiteks Rootsi laste probleeme niisama
meie jaoks mugandada ei saa. Mis võib-olla aitaks ja mis meil
plaanis on, on koostöö kooliteatritega – sealt võib saada
õiget materjali. /.../
Meil on kavandamisel üks näitemäng, mis räägib noorte elust
ja armastusest ning narkootikumidest.” 1051 Selle näidendi, mis on suunatud viieteist- kuni
kaheksateistaastastele noortele, pidi teatrile kirjutama Enn Vetemaa.
M. Kokk: “Evald Hermaküla valutas väga südant noorsoo
pärast. Evald oli selles oma elu faasis jõudnud järeldusele, et
aastad viieteistkümnest kahekümneni on nii tähtis etapp inimese
elus, et kui siin teha valesid valikuid, on elu mokas. Selle
etendusega tahtiski ta aidata õigeid valikuid teha.” 1052 Paraku juhtus aga nii, et E. Hermaküla seda
näitemängu lavale tuua ei jõudnudki. Ta lahkus siit maailmast
16. mail 2000, paljugi tema teatritöös jäi pooleli. E. Vetemaa
narkomaania teemat puudutav näidend “Taevaredelil”
aga jõudis publiku ette novembris.
|