II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
90-NDAD, MUUTUSTE AASTAD
TROLLID JA HALDJAD
1998. a jõuludeks võis autorikaitseseaduste tõttu lavastamata
jäänud T. Janssoni muumilugude asemel näha H. Ranna koguperetükki trollipere jõuluaskeldustest
pealkirjaga “Trollipere
talveuni ehk Ettevaatust, Jõul!” . Kuigi tegu oli algupärase
näitemänguga puutrollidest, oli ometigi nii nukkudes kui ka loos
endas tunda T. Janssoni “Muumitrollide” kohalolu. Lavastaja
A. Kressi sõnutsi “läbis põhjamaise
atmosfääriga lugu filosoofiline liin: inimene kutsub oma hirmud
esile sageli ise” .1023 Omaenda kõhklusi A. Kress selle lavastusega
siiski ületada ei suutnud. Ainsaks lavastuseks kunstilise juhi
ametis see jõululugu jäigi.
Jaanuaris 1999 esietendunud H. Ranna järgmine näidend
“Haldjaöö”
alapealkirjaga “Rännak treppidel” oli omapärane teatritükk
juba seetõttu, et seda mängitigi treppidel. Publikki istus neile
jagatud patjadel treppidel ja liikus mänguga kaasa korruselt
korrusele, treppe mööda ülespoole.
““Kui teatri kirjandusala juhataja Hilli Rand tuli välja
mõttega kasutada etenduseks ära Nukuteatri põneva maja
juugendstiilis trepp ja koridor, tundus see lavastajale paraja
väljakutsena,” meenutab lavastaja Spriit treppidele keskendumise algusaega."1024
H. Rand ja E. Spriit tulid mõttele, et võiks oma
trepilavastuses kasutada neid tsirkusetrupi Ad Astra
akrobaatikatüdrukuid, kes tegid kaasa suvelavastuses “Saladuslik
tsirkus” .
“Haldjaöö” oli 15-aastase
murdeealise tüdruku siserännak. “Lugu algab tuntud muinasjutu
vormis. Kui laps siia ilma sünnib, tulevad tema juurde kaksteist
voorusehaldjat ja annavad talle kaksteist head omadust. Tuleb ka
kolmeteistkümnes – varjuhaldjas, kes annab talle kaksteist
negatiivsemat omadust. Jõudes murdeikka, tunneb tüdruk, et temas
on ka mingid kurjuse ja pahelisuse jõud sees. Tekib sisemine
kahestumine. Lavastuses toimub see silmaga nähtaval kujul. Mängu
astub läbi peegli tüdruku teisik. Nii nad kohtuvad ja püüavad
siis omavahel kuidagi hakkama saada.” 1025
Nukke oli lavastuses vaid üks – vastsündinu, kellele haldjad
häid ja halbu omadusi kinkisid. Palju oli muusikat (muusikaline
kujundus H. Rand ja V. Pulver), liikumist ja klassikalist
balletti. Pilku püüdsid efektsed kostüümid.
Lisaks peaosalistele Katariina Leinbergile või Elo Endriksonile
ja Eeva-Kristiina Sanderile mängisid-tantsisid selles
vormilt eksperimentaalses lavastuses M. Peedo või A. Uder ja R. Rosberg ning neli Pedagoogikaülikooli tantsueriala
üliõpilast. Akrobaatikanumbrid seadis Tiina Gross, tantsud
Pedagoogikaülikooli diplomand Ivar Lett Elita Erkina juhendamisel.
Garderoobist alates kujundas kunstnik Mari Ann Ahas igale korrusele uue huvitava lavapildi.
“Nukuteatri trepikoda moodustab hämmastavalt põneva ning
tervikliku mängupaiga, mis laseb unustada kivist astmetest õhkuva
ebamugavuse. Valitud ruum on kogu naha ja karvadega ära kasutatud
– isegi treppide vahekäigus on jämedad kalavõrgud, mida
mööda kahestunud peategelased Elen ja Nele /.../ turnivad /.../.
Märkimisväärne roll on selles lavastuses ustel – ja iseäranis
suurte klaasidega ustel /.../, mis jäävad kõnealuse trepikoja ja
riietehoiu vahele. Viis, kuidas pimedast riietehoiuruumist ilmuvad
läbi klaaside vaatajate silmade ette heledais kostüümides
haldjad, et oma tantsunumbreid esitada, on tõepoolest võluv.
Samuti oli mõjus varjuhaldja (Riho Rosberg) teistkordne ilmumine
– sedakorda juba ülemise korruse uksest – keset suitsu ja
tuulevihinat.” 1026
|