NUKUTEATRI AJALUGU Prev Page Prev Page
Esileht
Saateks
Sissejuhatus
I osa. Algus
Eellugu
Esimestest Eesti alasid külastanud nukutruppidest
Esimesi katsetusi
Eesti nukuteatri sünd
August Libliku nukuteater (1933-1936)
Skupa teatrist ja tema külalisetenduste mõjust eesti nukuteatri arengule
Taavet Poska nukuteater
Eesti Draamateatri nukutrupp (1936-1944)
Eesti kutselise nukuteatri loomine
Õppereis Tšehhoslovakkiasse
Õpitu realiseerimine praktikas
Algupärane nukuseriaal
Nukutrupi ja repertuaari kujundamine
Draamateatri nukutrupp pärast juunipööret
Nukuteater sõja-aastail
Kutselise nukuteatri kujunemisaastate loomeolud ja iseloomulikud jooned
Riikliku Noorsooteatri nukuteater (1944-1948)
Nukuteater ümberkorraldusprotsessis
Visa tööga tehniliselt keeruliste suurlavastusteni
Kokkuvõtteks Noorsooteatri nukuteatri lühikesest, ent tulemusrikkast tööst
Nukuteater taas Draamateatri juures (1948-1951)
Uued ümberkorraldused teatrielus
"Reinuvader Rebane" Ferdinand Veike lavastajadebüüdiks
Moskva Riikliku Kesknukuteatri mõjust eesti nukuteatri arengule
Rahvuseepose kangelased nukulaval
Iseseisva Nukuteatri sündi ettevalmistavad lavastused
Nukumängust teistes linnades
Ugala nukuteater (1948-1951)
Kuressaare Teatri nukuteater (1949-1951)
Nukuteatritegemisest Tartus
II osa. Eesti Riiklik Nukuteater
Kujunemisaastad (1952-1955)
Iseseisva nukuteatri sünd
Repertuaari kujundamine
Tagasivaade esimesele tegevusaastale
Näitetrupi kujundamine
Klassikaline muinasjutt ajastu vaimus
Kriitika süüdistab teatrit pealiskaudsuses
Rahvuslik dramaturgia - täistabamus Nukuteatris
Nukuteater avab statsionaari
Puunukk Buratino üldise keskpärasuse taustal
Algusaastate kasvuraskused
Tõusuaastad (1956-1963)
Huvi rahvusliku dramaturgia vastu
Stiilipuhas klassikaline sirmiteater
Festivalidel Moskvas ja Bukarestis
Hooaeg pärast festivali
Stabiilne tööaasta
Itaallaste eeskujul ooper eesti nukulavale
Edu II rahvusvahelisel nukuteatrite festivalil Bukarestis
Esimene lavastus täiskasvanutele
Algupärase repertuaari osatähtsus suureneb
"Isand Seguini kitseke" - suure üldistusjõuga romantiline lavastus
Nukuteater koondab enda ümber autoriteringi
Rein Aguri esimene lavastus
Näitleja nukuteatris
Lavastaja nukuteatris
Kunstnik nukuteatris
Nukulavastuse muusikaline kujundus
Repertuaaripoliitika
Eesti nukunäitlejate õppestuudio
Ebastabiilsuse aastad (1964-1967)
Teater vajab muutusi
Repertuaaripilt mitmekesistub
Festivalitraditsiooni algus
"Olematu Odysseus" - pöördepunkt teatri kunstilises elus
F. Veike traditsiooniline nukuteater
Rein Agur oma teed otsimas
Raivo Laidre lahkumine Nukuteatrist
Nukuteater kuuenda ja seitsmenda aastakümne vahetusel (1968-1972)
Eesti teatri uuenemislaine haarab ka Nukuteatri
Eno Raud kirjutab Nukuteatrile
"Majake ratastel" ja "Memme musi" - edukad Riia festivalil
Uus Buratino
Õppestuudio lavastus
Uno Leies lavastab oma näidendi
Legend "Kurekesest ja Hernetondist"
Vallatu "Muinasjutt hiirepojast" ja süngevõitu "Lugu sepast"
Lood kutsikatest ja ahvidest
"Kaval-Ants ja Vanapagan" Rein Aguri noortetrupi algustähisena
Baltimaade nukuteatrite festival Kaunases 1971. aastal
Uno Leiese "Kiki ja Miki" ja Oskar Liigandi "Pikse pasun" - vastandliku nukutükid
Disney kangelased Väino Luubi lavastuses
Sirmiteater pakub uusi võimalusi
Kümnendivahetusele tagasi vaadates
Nukuteatri kuldsed seitsmekümnendad
Uus, avarduv nukuteater
"Muumimuinasjutu" avatud nukumäng
Nukuteatri poeetiline maailm
Jaan Urveti lavastajadebüüt Nukuteatris. Lihtsakoelised sirmilood
Eesti klassika nukulaval. Nukuteater avastab Illimari maailma
Mitmetasandiline, sümbolistlik nukuteater
Ferdinand Veike klassikaline sirmiteater
Hiirepoja ja elevandipoja uus lavaelu
Heljo Männi muinasjuttnäidend Helle Laasi lavastajadebüüdiks
Ferdinand Veike läheb kaasa avatud mänguga
Rein Aguri nukukompositsioon A. H. Tammsaare novellidest ja miniatuuridest
Helle Laasi lavastused
"Petja ja hunt" pakub improvisatsioonirõõmu
Ingo Normet ja Jaan Urvet - külalislavastajad Nukuteatris
Nukuteater ei ole ainult lasteteater
Veelkordne tagasipilk seitsmekümnendate aastate nukuteatrile
Rein Agur - eesti nukuteatri uuendaja
Nukuteater seitsmenda ja kaheksanda aastakümne vahetusel
Teatrisisesed vastuolud
"Tuhkatriinu" üllatav tõlgendus
Ferdinand Veike ühe loominguperioodi väärikas lõpp
Ferdinand Veike läbi kolleegide silmade
Ferdinand Veike mõtteid nukuteatrist
Kunstnik Jaak Vaus
Nukuteatri kaheksakümnendad aastad
Uus algus
Lastekriminull - noorte näitlejate nukumängukool
Intiimne laulukava ja laadateater
Nukumuusikal ja supershow
Igihaljad muinasjutud ja valmid
Hendrik Toompere debüüt lavastajana ja uudne näärilavastus
Tuhkurhobuse traagiline elukäik
"Pessi ja Illuusia" - armastus ja sõda
Edu Baltimaade festivalil Tallinnas
Nukker Näkineid ja lustlik Hiir
Uudne "Okasroosike"
Eesti Riikliku Nukuteatri kolm aastakümmet
Näidend inimese ja looduse suhetest
Eero Spriit külalislavastajana Nukuteatris
Rõõmsameelsed, poeetilised lavalood väikelastele
Shakespeare toob täiskasvanud publiku Nukuteatrisse
Taas algupärane dramaturgia
Teatriaasta täiskasvanuile
"Suveöö unenägu" lummab vaatajaid ja kriitikuid
Sirmiteater jääb
Tuglas aitab leida Eesti nukuteatri oma nägu
Ajas muutuv Gulliver
Mägramängust Kalevipojani
Absurdiklassikud nukuteatrisse
T. Å. Bringsværdi muinas-fantastiline nukunäidend
Leedulaste traagiline muinasjutt
Esimene jõuluetendus
Helle Laasi muinasjutuetendused
80-ndate aastate Nukuteater
90-ndad, muutuste aastad
Aguriga ja Agurita
Eero Spriit tuleb Nukuteatrisse
Nukuteatri suveõu
Repertuaar uueneb
"Faustike" ovaalsaalis
1990-ndate aastate teine pool
Uuslavastused suveõues
Eero Spriit lahkub ametist
Tuttavad muinasjututegelased
Nukuteater õpetab täiskasvanuile elutarkust
Trollid ja haldjad
Taas külalislavastajad
Debütandid Janno Põldma ja Evald Hermaküla
Nukuteatri lava jälle vanade tuttavate päralt
Evald Hermaküla võtab koorma kanda
Poolelijäänud töö viiakse lõpule
Tagasivaade 90-ndatele aastatele
Eesti Nukuteater taastab rahvusvahelised sidemed
Uus algus uuel sajandil
Sajandivahetus uute juhtidega
Andres Dvinjaninov riskib
Pilguheit tulevikku
Lõpetuseks
Allikaviited
Lisad
Eesti kutselise nukuteatri lavastusi aastail 1936-2004
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Lavastajad
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Kunstnikud
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Heliloojad, muusikalised kujundajad
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Eesti Riikliku Nukuteatri juhid 1952-2004
Eesti Riikliku Nukuteatri näitlejad 1952-2004
Aunimetused
Diplomeid, preemiaid
Festivale, külalisesinemisi, välissõite
Külalisnukuteatreid Eestis
Kauaaegsed töötajad ER Nukuteatris
Eesti Riikliku Nukuteatri töötajad 01.01.2002
Eesti Riikliku Nukuteatri töötajad 01.08.2004
Töötanud ER Nukuteatris
Isikunimede register
Ilmunud artikleid
Pildigalerii
Lühendid
CD abi-info
II osa. Eesti Riiklik Nukuteater

90-NDAD, MUUTUSTE AASTAD

TUTTAVAD MUINASJUTUTEGELASED

5. oktoobril 1997 alustas Nukuteater oma hooaega ovaalsaalis esietendusega “œLuiged, mu vennad” . Selle kauni ja ühtaegu põneva lavaloo kirjutas L. Tungal H.Chr. Anderseni muinasjutu “œMetsluiged” ainetel.

ERN: ā€œLuiged, mu vennadā€¯ (L. Tungal, 1997). Stseen lavastusest.“œMuljetavaldav oli “œLuikede” mitmetasandiline lavapilt, kus tegevust jätkus nii lava ette serva kui ka päris üles lae alla (eriti mõjuv oli laulatusstseen kõrgel lossiakendel, mis lahendatud üksnes varjumänguna).1006 Pilkupüüdvad olid ka Rein Lauksi kujundatud nukud.

Peaosalist, vaprat Elisat, kes oma luikedeks nõiutud vendadele nõgestest särke punub, mängis südamlikult L. Hanstin. Lavastaja H. Toompere Piiskopi osas tõi enamasti tõsisesse lavastusse ka huumorit, eelkõige küll täiskasvanute jaoks. Meeldejääv oli T. Tamme Timuka lühike, kuid liikumiselt värvikas esinemine.

1997. a detsembris jõudis Nukuteatri lavale eesti lastekirjanduse klassikasse kuuluv E. Raua “œSipsik” . See veidi nostalgiline, südamlik, mahedalt humoorikas lugu, mis ilmus trükisõnas üle kolmekümne aasta tagasi, on tuttav mitmele põlvele teatrikülastajatele. “œJust see tõelisuse ihalus, oma käte ja fantaasiaga teha tahtmine” 1007 on see, mis võlub ja vastandub eriti teravalt tänase kunstmaterjalidest, mehhaaniliste ja elektrooniliste lelude maailmaga.

ERN: ā€œSipsikā€¯ (E. Raud, R. Toots, 1997). Stseen lavastusest: (vasakult) Anu ā€“ A. Semjonova, Sipsik ā€“ M. Tabor. /Foto: T. Malsroos/“œSipsiku” dramatiseeris, lavastas ja kujundas muusikaliselt Reeda Toots. “œLavastus on vaikne ja hele. Rahulik, sõbralik, kodune olemine on see, mida väärtustatakse. Reeda Tootsi dramatiseering on lavastaja-tunnetusega tehtud: sõnu öeldakse vähe, rohkem ollakse.” 1008 Lavakujunduses (K. Kivi) oli huvitav võte seinte muutumine katuseks.

Kõige vahvamaks tegelaseks oli muidugi Sipsik – näitleja M. Tabor inimsuuruse nuku sees. “œElus on Sipsik ainult siis, kui ta mängu võetakse, kui temasse usutakse. Kui Sipsik unustatakse, vajub ta kuidagi vaikselt ja mõtlikult kössi, sulgub leplikult ja ootavalt endasse. Nukuillusioon on täielik.” 1009

Lapselikult siirad ja innukad olid elavplaanis mängitud Angelina Semjonova Anu ja Mart Kampuse Mart. Koduhoidev, leebe ja tasakaalukas oli Reeda Tootsi või Garmen Tabori ema, boheemlaslikult hajevil intellektuaalist isa Peeter Sauter ja muhe ning toimekas vanaema Malle Peedo.

ERN: ā€œSipsikā€¯ (E. Raud, R. Toots, 1997). Stseen lavastusest: (vasakult) Vanaema ā€“ M. Peedo, Mart ā€“ M. Kampus, Ema ā€“ G. Tabor, Isa ā€“ P. Sauter. /Foto: T. Malsroos/“œ“œSipsiku” trupp näikse teadvat üht põhisaladust: kuidas hoida, mäletada endas last ka täiskasvanuna.” 1010 Tunnustuseks inimliku ja sooja sõnumiga lavastuse eest anti “œSipsiku” lavastajale R. Tootsile 1998. a Salme Reegi nimeline preemia.1011

1997. a jõululavastus Nukuteatris oli “œValge kassi veski” . Lätlase Karlis Skalbe “œKassi veski” põhjal kirjutas selle muinasjuttnäidendi H. Rand, lavastas V. Luup, kujundas G. Randla. “œValge kassi veski” oli liigutav lugu mölder kassist, kellel tuleb elus kogeda küllaga nii head kui halba. Esimeses vaatuses olid laval nukud ja üks näitleja, kes kehastas Musta Kõutsi (A. Kress või M. Sekk), teise vaatuse tegelasi mängisid näitlejad elavplaanis.

ERN: ā€œKrattā€¯ (T. Tamm, 1998). Stseen lavastusest: (vasakult) T. Tamm, R. Rosberg, T. TÅ‘nis.Ajakirjanik Tõnu Seerole meeldis rohkem esimese vaatuse lihtsus, selgus, laste- ja nukupärasus. Lavale ettetõmmatud võrk aitas luua sumeda salapärasuse atmosfääri. Teises vaatuses, mis pretendeeris suuremale sügavusele, jäi aga nii mõndagi arusaamatuks.1012 Laval olid mitmed vahvad tegelased – Veskimees (T. Kreen või H. Toompere), kassipojad Liisike (L. Hanstin või M. Peedo) ja Miisike (T. Tõnis või A. Velt) ja Kass-mölder (R. Rosberg või M. Tabor).

1998. aasta algus tõi kolm uuslavastust. Esimene neist oli näitleja T. Tamme debüütlavastus. Matthias Johann Eiseni “œKratiraamatu” ja “œEesti mütoloogia” põhjal kirjutatud ja lavastatud nukkudega mõistulugu “œKratt” pajatas rikkaks saamisest ning kuradile hinge müümisest. Mängisid R. Rosberg, A. Uder, M. Sekk, T. Tamm ja T. Tõnis.

ERN: ā€œLuikede jƤrvā€¯ (RĆ¼hmatƶƶ, 1998). Trupp: (vasakult) H. Laas, M. Peedo, L. Pirn (kunstnik), R. Tammert, A. Uder.Kahe uue lavastusega alustas aastat H. Laas. Miniatuurne nukuetendus “œLuikede järv” jätkas mingil määral “œRoosa muinasjutuga” ja “œTöntsa-täntsaga” alustatud ja väikeste saalide jaoks mõeldud nö mininukuteatri sarja. “œLuikede järve” lavaletoomisel mõtles H. Laas vene helilooja P. Tšaikovski samanimelisele balletile. Lavastus valmis koostöös M. Peedo, R. Tammerti ja A. Uderiga. Helikujunduse seadis A. Uder. Kunstnik L. Pirn kujundas muinasjutuliselt kauni lava väikese lossi ning pilkupüüdvate nukkudega. Etenduses oli väga vähe teksti, peatähelepanu oli pööratud nukkude liikumisele, muusikale ja kujundusele. Nukkude liikumapanemisel oli kasutatud meie jaoks uudset tehnikat – magnetteatrit. Ballisaali põrandal keerlevad tantsupaarid ja järveveel liuglevad luiged olid vaatajale üllatuseks.

Joel Chandler Harrise igihaljad “œOnu Remuse lood” dramatiseeris ja lavastas samuti H. Laas. Lavastaja sõnutsi on tegu estraadliku näitemänguga ameerika lugudest eesti moodi, lustaka, improvisatsioonilise ja pilkupüüdvate nukkudega mängitud näitemänguga üksteise ülekavaldamisest ja ninapidivedamisest. Kuigi onu Remust laval ei olnud, jutustasid näitlejad nukkude abiga tema lugusid.

ERN: ā€œOnu Remuse loodā€¯ (J. Ch. Harris, H. Laas, 1998). Nukud vasakult: JƤnese-isand (H. Toompere), Aasa-preili (T. TÅ‘nis). /Foto: T. Malsroos/“œLihtsast sirmist, mille taga näitlejad end varjavad, saab kord mägi, kord org, kord tasandik; puupingist aga puhvetikapp ja hobuvanker (kunstnik Leenamari Pirn).” 1013 Nukud olid väga toredad. Meeldejääv oli Jänese-isand (H. Toompere) oma pikkade liikuvate kõrvade ja karvaste põsetuttidega ning Rebase-isand (M. Sekk) ilmeka irvitava naerusuuga ja pisikese rohelise kaabuga kõrvade vahel. “œNäitlejad tulevad aeg-ajalt ka sirmi ette mängima-jutustama; näitavad, kuidas nukud neil käes “œistuvad” ja kuidas tekivad helid – lehmalüpsmine, hobuse kabjaplagin ja püssiplaksud.” 1014

 

Edasi

 

Converted from CHM to HTML with chm2web Pro 2.85 (unicode)