II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
90-NDAD, MUUTUSTE AASTAD
TUTTAVAD MUINASJUTUTEGELASED
5. oktoobril 1997 alustas Nukuteater oma hooaega ovaalsaalis
esietendusega “Luiged, mu
vennad” . Selle kauni ja ühtaegu põneva lavaloo kirjutas
L. Tungal H.Chr. Anderseni muinasjutu “Metsluiged”
ainetel.
“Muljetavaldav oli “Luikede”
mitmetasandiline lavapilt, kus tegevust jätkus nii lava ette serva
kui ka päris üles lae alla (eriti mõjuv oli laulatusstseen
kõrgel lossiakendel, mis lahendatud üksnes
varjumänguna).1006 Pilkupüüdvad olid ka Rein Lauksi kujundatud nukud.
Peaosalist, vaprat Elisat, kes oma luikedeks nõiutud vendadele
nõgestest särke punub, mängis südamlikult L. Hanstin. Lavastaja H. Toompere Piiskopi osas tõi enamasti tõsisesse
lavastusse ka huumorit, eelkõige küll täiskasvanute jaoks.
Meeldejääv oli T. Tamme Timuka lühike, kuid liikumiselt värvikas
esinemine.
1997. a detsembris jõudis Nukuteatri lavale eesti
lastekirjanduse klassikasse kuuluv E. Raua “Sipsik” . See
veidi nostalgiline, südamlik, mahedalt humoorikas lugu, mis ilmus
trükisõnas üle kolmekümne aasta tagasi, on tuttav mitmele
põlvele teatrikülastajatele. “Just see tõelisuse ihalus, oma
käte ja fantaasiaga teha tahtmine” 1007 on see, mis võlub ja vastandub eriti teravalt
tänase kunstmaterjalidest, mehhaaniliste ja elektrooniliste lelude
maailmaga.
“Sipsiku” dramatiseeris, lavastas
ja kujundas muusikaliselt Reeda Toots. “Lavastus on vaikne ja hele. Rahulik,
sõbralik, kodune olemine on see, mida väärtustatakse. Reeda
Tootsi dramatiseering on lavastaja-tunnetusega tehtud: sõnu
öeldakse vähe, rohkem ollakse.” 1008 Lavakujunduses (K. Kivi) oli huvitav võte seinte muutumine
katuseks.
Kõige vahvamaks tegelaseks oli muidugi Sipsik – näitleja
M. Tabor inimsuuruse nuku sees. “Elus on Sipsik
ainult siis, kui ta mängu võetakse, kui temasse usutakse. Kui
Sipsik unustatakse, vajub ta kuidagi vaikselt ja mõtlikult kössi,
sulgub leplikult ja ootavalt endasse. Nukuillusioon on
täielik.” 1009
Lapselikult siirad ja innukad olid elavplaanis mängitud
Angelina Semjonova Anu ja Mart Kampuse Mart. Koduhoidev, leebe ja tasakaalukas oli
Reeda Tootsi või Garmen Tabori ema, boheemlaslikult hajevil
intellektuaalist isa Peeter Sauter ja muhe ning toimekas vanaema Malle Peedo.
““Sipsiku” trupp näikse teadvat
üht põhisaladust: kuidas hoida, mäletada endas last ka
täiskasvanuna.” 1010 Tunnustuseks inimliku ja sooja sõnumiga lavastuse
eest anti “Sipsiku” lavastajale R. Tootsile 1998. a Salme Reegi nimeline preemia.1011
1997. a jõululavastus Nukuteatris oli “Valge kassi
veski” . Lätlase Karlis Skalbe “Kassi veski” põhjal
kirjutas selle muinasjuttnäidendi H. Rand, lavastas V. Luup, kujundas G. Randla. “Valge kassi veski” oli liigutav lugu
mölder kassist, kellel tuleb elus kogeda küllaga nii head kui
halba. Esimeses vaatuses olid laval nukud ja üks näitleja, kes
kehastas Musta Kõutsi (A. Kress või M. Sekk), teise vaatuse tegelasi mängisid näitlejad
elavplaanis.
Ajakirjanik Tõnu Seerole meeldis rohkem esimese vaatuse lihtsus,
selgus, laste- ja nukupärasus. Lavale ettetõmmatud võrk aitas
luua sumeda salapärasuse atmosfääri. Teises vaatuses, mis
pretendeeris suuremale sügavusele, jäi aga nii mõndagi
arusaamatuks.1012 Laval olid mitmed vahvad tegelased – Veskimees
(T. Kreen või H. Toompere), kassipojad Liisike (L. Hanstin või M.
Peedo) ja Miisike (T. Tõnis või A. Velt) ja Kass-mölder (R. Rosberg või M. Tabor).
1998. aasta algus tõi kolm uuslavastust. Esimene neist oli
näitleja T. Tamme debüütlavastus. Matthias Johann Eiseni “Kratiraamatu” ja “Eesti
mütoloogia” põhjal kirjutatud ja lavastatud nukkudega
mõistulugu “Kratt” pajatas rikkaks saamisest ning kuradile
hinge müümisest. Mängisid R. Rosberg, A. Uder, M. Sekk, T. Tamm ja T. Tõnis.
Kahe uue lavastusega alustas aastat
H. Laas. Miniatuurne nukuetendus “Luikede
järv” jätkas mingil määral “Roosa
muinasjutuga” ja “Töntsa-täntsaga”
alustatud ja väikeste saalide jaoks mõeldud nö mininukuteatri
sarja. “Luikede järve” lavaletoomisel mõtles H. Laas vene
helilooja P. Tšaikovski samanimelisele balletile. Lavastus
valmis koostöös M. Peedo, R. Tammerti ja A. Uderiga. Helikujunduse seadis A. Uder.
Kunstnik L. Pirn kujundas muinasjutuliselt kauni lava väikese
lossi ning pilkupüüdvate nukkudega. Etenduses oli väga vähe
teksti, peatähelepanu oli pööratud nukkude liikumisele,
muusikale ja kujundusele. Nukkude liikumapanemisel oli kasutatud
meie jaoks uudset tehnikat – magnetteatrit. Ballisaali põrandal
keerlevad tantsupaarid ja järveveel liuglevad luiged olid
vaatajale üllatuseks.
Joel Chandler Harrise igihaljad “Onu Remuse
lood” dramatiseeris ja lavastas samuti H. Laas. Lavastaja
sõnutsi on tegu estraadliku näitemänguga ameerika lugudest eesti
moodi, lustaka, improvisatsioonilise ja pilkupüüdvate nukkudega
mängitud näitemänguga üksteise ülekavaldamisest ja
ninapidivedamisest. Kuigi onu Remust laval ei olnud, jutustasid
näitlejad nukkude abiga tema lugusid.
“Lihtsast sirmist, mille taga
näitlejad end varjavad, saab kord mägi, kord org, kord tasandik;
puupingist aga puhvetikapp ja hobuvanker (kunstnik Leenamari
Pirn).” 1013 Nukud olid väga toredad. Meeldejääv oli
Jänese-isand (H. Toompere) oma pikkade liikuvate kõrvade ja
karvaste põsetuttidega ning Rebase-isand (M. Sekk) ilmeka irvitava
naerusuuga ja pisikese rohelise kaabuga kõrvade vahel.
“Näitlejad tulevad aeg-ajalt ka sirmi ette mängima-jutustama;
näitavad, kuidas nukud neil käes “istuvad” ja kuidas tekivad
helid – lehmalüpsmine, hobuse kabjaplagin ja
püssiplaksud.” 1014
|