II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
90-NDAD, MUUTUSTE AASTAD
NUKUTEATRI SUVEÕU
Tänu direktor Kalle Aro energiale ja organiseerimistööle sai hoov
1993. a suveks teatritegemise tarvis märksa sobivama ilme.
Topeltrõdu ja tornmajakesega suur lava üllatas suveõue avamisele
kogunenuid võimalusterohke uue mängupaigana. Sellest ajast peale
on Nukuteatri suveõu kujunenud suviseks meelispaigaks paljudele
tallinlastele ja Tallinna külastanud turistidele.
Spetsiaalselt vabaõhulava tarvis valmis E. Spriidil August von Kotzebue näidendi “Virrvarr” järgi
külaainelise naljamänguna tehtud lavastus “Tohuvabohu” .
Miks just A. Kotzebue näidend Nukuteatri suveõue avatükiks
valiti? Põhjuseks on tõsiasi, et samas paigas Laia ja Nunne
tänava nurgal, kus nüüd Eesti Riiklikul Nukuteatril on oma maja
ja õu, tegutses juba ülemöödunud sajandil pikka aega Tallinna
saksakeelne Linnateater. Selle loojate hulgas oli ka A. Kotzebue.
1809. aastal avatud Kotzebue teatri laval (kuigi mitte Laia tänava
hoones) oli ühes lavastuses esmakordselt kõlanud ka eesti keel.
Et vana lugu pelgalt tolmunud muuseumitükina ei mõjuks, kirjutas
Priit Aimla selle uuesti ümber, täiendades
näidendit naljakate lisandite ja vaimukate vihjetega.974
E. Spriit pidas oma lavastust
tõeliseks stiilide segapuntraks, kus on kõike: külakomöödiast
rockooperini välja. Lavastuses lauldi (helilooja O. Ehala), kanti kauneid kostüüme (kunstnik R. Vanhanen), korraldati valguse, vee ja kõlaefekte,
mis sumedatel suveõhtutel kenasti mõjule pääsesid. Lisaks
Nukuteatri näitlejaile tegid selles lõbusas lavaloos kaasa veel
Luule Komissarov ja Enn Kraam ning lavakunstikateedri tollased kolmanda
kursuse üliõpilased Helena Merzin ja Elina Reinold.
Alates sellest ajast on igal aastal valminud üks või kaks
lavastust spetsiaalselt Nukuteatri vabaõhulava tarvis. 1993. a
lavastas Jaanus Kukk veel O. Lutsu “Kapsapea” . R.
Agur tegi 1994. a W. Shakespeare’i “Suveöö
unenäost” uue vabaõhuversiooni. Suveõuel esietendusid E.
Spriidi lavastuses H. Käo laulude ja tantsudega hoogne estraaditükk
“Sünnipäev
esikus” (1994) ja A. Kivirähki läti muinasjutu aineline rohkete
absurdsete situatsioonide ja musta huumoriga vürtsitatud
“Rikka
õelusel pole piiri” (1995), mis oli samuti vaadatav nii
väikestele kui suurtele. E. Spriidi
lavastus pakkus sellele lisaks ka omajagu klounaadi ja groteski.
Näitlejate mäng oli jantlikule süžeele vastavalt forsseeritud.
“Rikka õelusel pole piiri” oli visuaalselt atraktiivne
lavastus (kunstnik R. Lauks), milles kasutati nii sirmi- kui hiigelnukke,
kuid enamuse ajast olid laval siiski näitlejad (elavplaan).
“Mitmed nukud pakuvad eredaid üllatusi, näiteks nelja meetri
kõrgune leebe Metsavana, Vanapagan ja madu meenutav agressiivne
Jänes. Peale nukkude on Rein Lauks kujundanud mitmetasandiliselt
avara mänguruumi, kus dominandina pöörlevad jõulised, säravalt
kullatud rahamasina rattad. Lauri Nebel (külalisena Linnateatrist - E.V.) tekitab
puhk- ja löökpillidega vaimukaid loodus- ja muid hääli, mis
jõuavad publikuni võimendatult.” 975
Nukuteatri suveõu on saanud kenaks ülesastumispaigaks ka
teistele teatritele ja muusikutele.
|