II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
NUKUTEATRI KAHEKSAKÜMNENDAD AASTAD
EESTI RIIKLIKU NUKUTEATRI KOLM AASTAKÜMMET
Aasta 1982 oli kolmekümneaastasele Eesti NSV Riiklikule
Nukuteatrile kokkuvõtete tegemise aeg.
Neile kolmele aastakümnele tagasi mõeldes oli nii mõndagi,
mille üle teatripere rõõmu ja uhkust võis tunda. Ent oli ka
palju muret tegevat. Näiteks teatrit kolmkümmend aastat vaevanud
ruumiprobleem. Oli küll lava, kus esineda, ent puudus proovisaal.
Näitlejail polnud korralikke garderoobe. Jalutusruumgi jäi
elavale publikule kitsukeseks. Väikese kodusaali tõttu oli pool
teatrit peaaegu aasta läbi ratastel. 600 etendusest aastas anti
umbes 400 väljaspool oma maja. Kolmekümne aastaga sõitsid
Nukuteatri bussid näitetruppe vedades maha 1 602 890 kilomeetrit.
See ei tähendanud aga lõbusaid ümbermaailmareise, vaid
igapäevast väsitavat tööd: külmetamist, higistamist, sisse- ja
väljaelamisi ning mis peamine – kunstitegemist
ennekõike.907
Oma eksistentsi kolmandal kümnel püüdis Nukuteater visalt
ületada arusaama temast kui pelgalt koolieelikute ja kooliea
noorema astme teatrist ning tegi lavastusi teismelistele ja
täiskasvanuilegi. Ent ikkagi näis noorele inimesele Nukuteatris
käimine olevat niisama titalik tegevus kui nukkudega
mängimine.
“Eriti valusalt sundis nukukunsti prestiižile mõtlema
konkurss, mille teater kuulutas välja uute näitlejate saamiseks.
Kui otsustada noorte näitlejapretendentide haridustaseme järgi,
siis on pilt küll masendav. Enamikul pürgijaist oli varuks vaid
viisipidamine ja (hull)julgus: peas ei ainsatki luuletusejuppi,
proosapaladest rääkimata, keskkool pooleli – õpetajad ju
nöögivad, küll “õhtukas” veab läbi – teatrietendused
tundmata. Neiu, kes väitis enda ainsaks hobiks olevat kirjanduse,
teatas, kui tunti huvi ta lemmikautorite vastu: “Eesti kirjandust
ma ei loe. Väliskirjandusest? Noh... noh see, kes kirjutas
“Triumfikaare” ” ... Mis siis tõmbas teatritööle? Ilmselt
tubane töö, võimalik kuulsus (ikkagi laval), boheemlikud
eluviisid (ikkagi näitleja!). “Tubasest ja lihtsast” tööst
võiks jutustada iga näitleja, kes on äsja naasnud
nädalapikkuselt ringreisilt mööda külmi kultuurimaju ja
palavaid koolisaale, käed nukukantseldamisest surmväsinud.
Võimalik kuulsus tähendab tihti seda, et mitte su kunsti, vaid
iga su argielu sammu vaetakse läbi luubi. Boheemlikud eluviisid on
aga tänapäeval ennemini lavapoiste kui näitlejate osa –
lahtilastud jõutöömees leiab kohe uue tööpaiga, aga milline
teater tahab kahtlaste elukommetega näitlejat... Isegi lõbu ja
lust, mida mõnest artistist lavalt lausa purskub, on suure
endaraiskamise ja samas -hoidmise tulemus. Rääkimata tööst
endaga, lavastajaga, rolliga. Ja nii imelik kui see ka pole, kõik
laste jaoks töötavad materiaalsed valdkonnad on võrdväärsed
täiskasvanute omaga, kultuurivallas aga märkame tihti seisukohta,
et lastele käib ka “sakste vana” .” 908
Muret on tekitanud seegi, et kriitikute tugi ja tähelepanu on
Nukuteatrile läbi aegade üsna pisuke olnud. Küllalt sageli on
Nukuteatrist kirjutajad teatrile kasu asemel pigem kahju toonud.
Nii kirjutas Rein Agur 1982. aastal murelikult: “On arvustajaid,
kes tahavad lasteteatrist teha meelelahutusliku, käibekasvatuse
retsepte jagava ettevõtte. Loomulikult ei sõnasta keegi oma soovi
niimoodi, nagu siin on kirja pandud, kuid resultaat kujuneb
selliseks. Varjatud mõtted heidetakse hoopis minema, ütlemata
jäänud sõnad jäävadki tummaks, kus ilule vastukaaluks seatud
inetu lubamatu on. Kõik lihtsustub eetilise informatsiooni
kättejõudmise nimel. Tegelikult hävineb teatrikunst, kuna kunst
ei ole siiski tükk nätsu, mis ennast lõputult tükeldada
annab.”
Samas artiklis tõdes R. Agur kolmekümneaastase teatri
ette kerkinud eriti teravat eakohasuse probleemi: “Kellele me oma
etendusi teeme? Probleem on selles, kellele me oleme liiga targad
probleemistiku ja vahendite valikult, ning kes meist targemad on.
/.../ Iga laps on ju omaette individuaalsus. Vanusegruppidesse
küll jaotatuna on nad ikkagi ka grupisiseselt erinevad /.../. On
rumalaid ja tarku lapsi, nagu on rumalaid ja tarku vanainimesi.
Kellele orienteeruda teatril? Ma arvan, et me teeme siiski
õigesti, kui kõige sagedamini orienteerume targemale osale meie
publikust. /.../ lastele on tarvis teha niisugust teatrit, kus
lihtsustamine ja võltsimine on lubamatu. Etenduse teemaga seotud
elulised probleemid, kas varjatud või varjamatud, peavad olema
igas ausas lastele tehtud etenduses. Neid olematuks teha
sellepärast, et osa lastest neid ei mõista, on väär ja
ebaeetiline...” 909
|