Algupäraseid muusikale meil palju ei ole ja lugedes ülipositiivset kriitikat Eesti tippkriitikute sulest, võib öelda, et see hooaja lõppakord muusikalina on minu jaoks uskumatu. Nukuteatri ajaloos on enneolematu, et nii väikese eelarvega teatris midagi nii suurejoonelist teoks sai. Ma ei oleks oodanudki, et see võib meie teatril nõnda hästi välja kukkuda.

On õnnestunud majja tuua suuri investeeringuid, seetõttu saab Nukuteatris alustada suurt remonti. Kui siiamaani tehti seda samm-sammult, ruumide kaupa, siis täna on meie teatril esmakordselt võimalus praktiliselt kolmveerand maja, keldrist kuni katuseni saada tänapäevastele nõuetele vastavaks, koos black box saali ja kõige muuga, mis nüüdisaegse teatri juurde kuulub.

Selle minu esimese tööaasta jooksul, mis küll alles sügisel täis saab, on Nukuteater suutnud ületada üsna mitu latti ja seda tänu kõigile neile, kes lähevad lavale, neile, kes teenindavad, neile, kes toodavad jne, seepärast et eesmärgid on asetatud väga kõrgele. Ma olen tänulik neile kõigile, kes on nende ülesannete juures olnud ja lati ületamisele kaasa aidanud. See on olnud pöörane hooaeg, aga vegeteerimisel ei ole ju mõtet.

Minu nägemust mööda peaks meie teater olema kõikidele alaealistele, kõikide vahenditega: nukkudega või elavplaaniga või muusikaga või varjuteatriga /.../ – ükskõik kuidas. Kui on hea idee, siis on kõik hästi, aga kategoorilist programmi, et me peame kindlasti nukkudega täiskasvanutele tegema, ma ei näe. Kui on hea lavastus, siis ei huvita vaatajat, kas see on nukuteater, varjuteater, tavateater või mis iganes. Retsept on küllalt lihtne –teha häid lavastusi. Kui Nukuteater võidab teatri aastapreemia parima lavastusega, parima peaosatäitjaga, mis võib olla nukk jne, siis on teatril ka publikut. Meie teatril on raskem kui teistel teatritel tänu sellele, et nukuteater pole Eestis nii populaarne kui Tšehhis, Poolas jne.

Miks ma võtsin vastu pakkumise – tulla Nukuteatrisse? Mind võlus selle teatriliigi võimalusterohkus ja väljakutse proovida liigutada, lükata-tõmmata seda teatrit edasi. Nii halvas olukorras teatrit Eestis teist ei olnud, kui oli Nukuteater möödunud sügisel. See lootusetus ja see masendus, mis siin valitses... Mind kui väljast tulijat võlus võimalus aktiivselt osaleda selle teatri taaskäimatõmbamisel.

Sügisel laieneb Nukuteater ka Tartusse. Nimelt alustab tööd Nukuteatri filiaal Tartus Lutsu tänaval. Samas majas on ka mänguasjamuuseum. See oleks siis niisugune lastekeskus Tartu linna lastele. Minul endal on kavas Tartu filiaali tarbeks lavastada “œSööbik ja pisik” .” 1080

Ajalehele Postimees antud intervjuus ütles A. Dvinjaninov: “œNukuteater on Eesti kõige vajalikum teater. Seda tuleb teha kõige suurema missiooni- ja vastutustundega, sest see on suunatud neile, keda on veel võimalik teatrit armastama panna.” 1081