EESTI DRAAMATEATRI NUKUTRUPP (1936 – 1944)
ÕPPEREIS TÅ EHHOSLOVAKKIASSE
Kuigi Draamastuudio esimene katse nukuteatri vallas oli
primitiivne ega kannatanud välja võrdlust tolleaegsete Euroopa
parimate nukuteatritega, oli kõigil asjaosalistel ometigi soov
nukuteatri tegemist jätkata. Praktilise töö käigus sai selgeks,
et olemasolevad teadmised nukumängust on napimast napimad. Kuna
prof. Skupa teatriga oldi juba mingil määral tuttavad,
sõitsidki Leo Kalmet ja Päären Raudvee 1937. a Tšehhoslovakkiasse.
Leo Kalmet: “Prof. Skupa oli väga külalislahke ja lubas meil
etendustest osa võtta. Oma patendi hoidmine oli küll Skupale
elulise tähtsusega ja tavaliselt ta kedagi kulisside taha ei
lasknud. Meile tegi ta erandi: sõbralik maa ning konkurentsiks
liiga kaugel. Võisime seista lava taga ja jälgida toimuvat
tingimusel, et me ei liigu paigast ega kõnele omavahel. Kord
proovisin Raudveele midagi õige vaikselt ütelda. Kohe katkestas
Skupa mängu ning tegi mulle märkuse. Tundsime piinlikkust, kuna
olime külalislahkust kurjasti pruukinud. Lubasime edaspidi olla
korrektsed. Kuna me Skupa nähes midagi üles kirjutada ei
tohtinud, jagasime “vaatlusülesanded” Raudveega ära. Minu
peale jäi näitlejate tegevuse ja nende liikumise jälgimine.
Samuti panin tähele niitide käsitsemist ning nukkude koosmängu.
Eriti huvitav oli mäng kolmekesi ühe vigurnukuga. /.../ Pidin iga
üksikut liigutust mitu korda jälgima, enne kui sellest aru sain.
Raudvee hooleks jäi vaadelda lavatehnilist külge, meeles pidada
mõõtmeid ja proportsioone. Kuna mõõtmine oli samuti keelatud,
tuli siin vigurid appi võtta. Mõõtsime kodus ära sõrmenukkide
vahe ning kasutasime seda ühikuna. Kõik, mis oli kättesaadav,
sai selle mooduse abil ära mõõdetud. Igal õhtul oli kuni
keskööni kibe töö kõige meelespeetu dešifreerimise ning
ülesmärkimisega. /.../ Kahenädalase töö järel võisime
konstateerida, et Skupa teatri koopia oli meil peremehe teadmata
taskus. Kõik poodiumid ja lavaehitus oli sentimeetrites kokku
arvatud. Töö oli olnud raske, sest päevas anti kaks etendust.
Tegime kaasa teatri ringreisi, mille käigus vahetasime iga kolme
päeva tagant asukohta. Skupa omas portatiivse lava, mis meie
seisukohalt oli väga tähtis.” 78
Õppereis Tšehhoslovakkiasse ei piirdunud L. Kalmetil ja P.
Raudveel ainult Skupa teatriga. Tutvuti ka teiste statsionaarsete
nukuteatritega, mis tegutsesid mõne seltsi või
koolimaja juures. Paljud nukuteatrid etendasid suurejoonelisi
klassikalavastusi täiskasvanuile. Kui J. Skupa pani rõhu mängu
virtuooslikkusele, siis teistes teatritruppides võis täheldada
rohkem lavastusliku külje väljatöötamist. Tšehhi teatrid olid
enda jaoks avastanud Shakespeare’i kui nukuteatri jaoks ideaalse
autori. L. Kalmet kirjutab nähtud “Suveöö unenäo” lavastuse
kohta: “Selle teatri lava oli laiem ja igati suurem kui Skupal.
Mängutehnika oli juhitav kolmest suunast: ülevalt, alt ja lava
tagant. Ülevalt olid nukud niitidega liigutatavad nagu Skupal ning
kogu nuku keha mängis kaasa. Teisel plaanil (s.t. tagapool)
liikusid teisejärgulised tegelased. Neid juhiti alt ning nende
tegevusväli asus keskmisel lavaosal. Kolmandat gruppi, mille
moodustasid silmapiiril asuvad perspektiivsed tegelased (näit.
sõideti merel laevade ja paatidega), juhiti tagant. Tagumisel
plaanil tehti ka massistseenid. Nukkude suurused vastasid nende
paiknemise distantsile. Kui mõni peategelastest liikus vahel
kaugemal, vahel lähemal, oli kasutusel mitu samasugust eri
suurusega nukku. Niisugune lava oli paindlik ning võimaldas
kasutada suurearvulist tegelaskonda. See teater ei olnud nii range
oma saladuste hoidmisel, vaid lubas kõike vabalt
kopeerida.” 79
Lisaks nukuetenduste jälgimisele kulisside tagant käidi ka
töökojas, kus valmistati nukupäid, -keresid ja rekvisiite.
Töökoda oli kõikide teatrite jaoks ühine peale Skupa teatri.
Lähenemine nukule polnud naturalistlik, vaid šaržeeriva
kallakuga. “Rõhutati neid jooni, millest näitleja pidi nukku
juhtides ning tegutsema pannes lähtuma. Ka nuku kehaline liikumine
oli koordineeritud vastavalt tema ülesandele. Eriti täpselt tuli
sel puhul silmas pidada keharaskuse toetuspunkte, millede õige
jaotus on nuku käsitsemisel väga oluline. Need erinesid vastavalt
nuku proportsioonidele ning kujutatavale karakterile. Nukkude kered
valmistati erineva raskusega, tarvitades materjaliks kas puud,
vilti, kummi või riiet. Raskuskeskme reguleerimiseks kasutati
tina.” 80
Kaks kuud kestnud õppereisilt toodi peale põhjalike teadmiste
näidistena kaasa ka mitu nukku nii lavastustes kasutamiseks kui
eeskujuks meie nukukunstnikele.
|