II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
90-NDAD, MUUTUSTE AASTAD
NUKUTEATER ÕPETAB TÄISKASVANUILE ELUTARKUST
Et Nukuteatris mõeldakse aeg-ajalt ka täiskasvanud publikule,
näitab “Onu Remuse
lugudega” samal päeval esietendunud E. Spriidi lavastus “Elutarkus või
elukartus” , alapealkirjaga “Idamaised mõistulood elu
põhitõdedest” . Lavastuse aluseks oli Tallinna
Mänedžeride Kooli direktori Vladimir Tarassovi ärimeeste käsiraamatuks saanud
“Raamat kangelastele” . Lavastajale pakkus V. Tarassovi teos
huvi “oma positiivse maailmakäsitluse ja elutunnetuse
tõttu” .1015
““Ma arvan, et lavastust vaadata pole raske, see on
visuaalselt küllaltki atraktiivne,” räägib lavastaja.
“Kasutame erinevaid mänguvorme – pantomiimi, esimest korda
hiina varjuteatrit. Mängulaadilt on viiteid jaapani
kabukiteatrile, kostüümid ja maskimängud on ka sealt
võetud.” ” 1016
Saksamaalt telliti spetsiaalne
konstruktsioon ja lavakujunduse lahendas kunstnik K. Kivi jaapani stiilis.1017 Kasutati väga värvikaid elusuuruses nukke ja
maske. “Tihti tunduvadki need suured nukud olustikule
sobilikumad, sest on justkui piltlikumad, jätavad
“pärisnäitlejatele” jutustaja rolli.” 1018 Mõjuv oli “täiesti fantastiline – optilisi
illusioone tekitav ja ruumilist arhitektuuri kihiliste
tasapindadena käsitlev lavakujundus.” 1019 Silmale kõige huvitavamaks hinnati ajakirjanduses
etenduses kasutatud varjuteatrit. “Eks ole see ju omamoodi
ümberpööratud kino: valge lina, kus toimub tegevus. Ainult et
valgus ei tule linale eest, vaid seda valgustatakse
tagant.” 1020
See idamaine lugu Nukuteatri laval, täis allegooriat ja
kujundlikkust, saavutas tänapäeva kontekstis “eriliselt
jõulise tähenduse – kuidas leida elus õige tee, kuidas osata
sel teel käia, kuidas aidata teisi oma tee leidmisel” .1021
Ajakirjanik ja kirjanik Kati Murutar võrdles “Elutarkuse” erinevaid
episoode kuulikestega, mida raputatakse. “Mõned stseenid –
õigemini vaatemängustatud ivaga lood – tulevad tänu
lavastuslikele efektidele, nukuteatri võimaluste (inimene pluss
nukk pluss varjuteater) ärakasutamisele vägagi hästi saali. Osa
“kuulikesi kastis” ei rapu paika – näitlejad (L. Hanstin, M. Tabor, R. Rosberg, A. Uder, M. Nõgisto – E.V.) oma tekstiga jäävad ühele poole
rampi, vaatajad hajameelselt teisele poole. Kohati tundub, et
sedalaadi materjali nähtavaks muutmiseks oleks vaja teistsugust
lava – publiku sekka küündivat.
Lava iseenesest on see “kuulike” , mis raputab vaatajat isegi
üllatavalt põhjalikult. Ruudulise koridori mänglemine
õigupoolest ju väga kitsal laval annab mõnel hetkel silmapette,
mis on kohati võrreldav planetaariumides näidatavate optiliste
efektidega, mille puhul tekib toolilt mahakukkumise ja ümbermineku
tunne. Mida ongi vaja tõestada.” 1022
|