90-NDAD, MUUTUSTE AASTAD

NUKUTEATER ÕPETAB TÄISKASVANUILE ELUTARKUST

Et Nukuteatris mõeldakse aeg-ajalt ka täiskasvanud publikule, näitab “œOnu Remuse lugudega” samal päeval esietendunud E. Spriidi lavastus “œElutarkus või elukartus” , alapealkirjaga “œIdamaised mõistulood elu põhitõdedest” . Lavastuse aluseks oli Tallinna Mänedžeride Kooli direktori Vladimir Tarassovi ärimeeste käsiraamatuks saanud “œRaamat kangelastele” . Lavastajale pakkus V. Tarassovi teos huvi “œoma positiivse maailmakäsitluse ja elutunnetuse tõttu” .1015

“œ“œMa arvan, et lavastust vaadata pole raske, see on visuaalselt küllaltki atraktiivne,” räägib lavastaja. “œKasutame erinevaid mänguvorme – pantomiimi, esimest korda hiina varjuteatrit. Mängulaadilt on viiteid jaapani kabukiteatrile, kostüümid ja maskimängud on ka sealt võetud.” ” 1016

Saksamaalt telliti spetsiaalne konstruktsioon ja lavakujunduse lahendas kunstnik K. Kivi jaapani stiilis.1017 Kasutati väga värvikaid elusuuruses nukke ja maske. “œTihti tunduvadki need suured nukud olustikule sobilikumad, sest on justkui piltlikumad, jätavad “œpärisnäitlejatele” jutustaja rolli.” 1018 Mõjuv oli “œtäiesti fantastiline – optilisi illusioone tekitav ja ruumilist arhitektuuri kihiliste tasapindadena käsitlev lavakujundus.” 1019 Silmale kõige huvitavamaks hinnati ajakirjanduses etenduses kasutatud varjuteatrit. “œEks ole see ju omamoodi ümberpööratud kino: valge lina, kus toimub tegevus. Ainult et valgus ei tule linale eest, vaid seda valgustatakse tagant.” 1020

See idamaine lugu Nukuteatri laval, täis allegooriat ja kujundlikkust, saavutas tänapäeva kontekstis “œeriliselt jõulise tähenduse – kuidas leida elus õige tee, kuidas osata sel teel käia, kuidas aidata teisi oma tee leidmisel” .1021

Ajakirjanik ja kirjanik Kati Murutar võrdles “œElutarkuse” erinevaid episoode kuulikestega, mida raputatakse. “œMõned stseenid – õigemini vaatemängustatud ivaga lood – tulevad tänu lavastuslikele efektidele, nukuteatri võimaluste (inimene pluss nukk pluss varjuteater) ärakasutamisele vägagi hästi saali. Osa “œkuulikesi kastis” ei rapu paika – näitlejad (L. Hanstin, M. Tabor, R. Rosberg, A. Uder, M. Nõgisto – E.V.) oma tekstiga jäävad ühele poole rampi, vaatajad hajameelselt teisele poole. Kohati tundub, et sedalaadi materjali nähtavaks muutmiseks oleks vaja teistsugust lava – publiku sekka küündivat.

Lava iseenesest on see “œkuulike” , mis raputab vaatajat isegi üllatavalt põhjalikult. Ruudulise koridori mänglemine õigupoolest ju väga kitsal laval annab mõnel hetkel silmapette, mis on kohati võrreldav planetaariumides näidatavate optiliste efektidega, mille puhul tekib toolilt mahakukkumise ja ümbermineku tunne. Mida ongi vaja tõestada.” 1022