II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
TÕUSUAASTAD (1956 – 1963)
HOOAEG PÄRAST FESTIVALI
Festivali ja konverentside saginast igapäevatöösse
lülitumine võttis tublisti aega. 1958. aasta esimesed
uuslavastused jõudsid publiku ette alles suvel.
Esimest algupärandit “Pauka
seikleb” ei saanud juba algmaterjalist tulenevalt eriliste
õnnestumiste hulka arvata. Autor L. Tamm püüdis siin käsitleda
täiskasvanute probleeme nii, et lapsedki saaksid etendusest oma
osa. Paraku jäi täiskasvanute jaoks näidendi mõte ikkagi
piskuks, lapseni see aga päriselt ei jõudnudki. Etendus võitis
palju tänu helilooja U. Naissoo sobivale ja meeldejäävale muusikale.
Lavastuses oli mitmeid toredaid osatäitmisi. Nimiosalist –
karjakoer Paukat, kes läks linna kergemat elu otsima, kehastas
õnnestunult U. Leies. Pauka osa jaoks tehtud viit nukku kirjeldas
kirjanik Silvia Truu järgmiselt: “Üks neist kujutab Paukat
neljal jalal käiva maakoerana, teine – kahel jalal kõndiva
roosa silindri, sinise fraki ja kollaste pükstega
tsirkuseartistina, kolmas Paukat ilma riieteta emand Endiste juures
vannis, neljandat nukku kasutatakse jooksustseenis, viiendat aga
tsirkusenumbrite sooritajana.” S. Truu leidis, et üleminekud
ühelt nukult teisele õnnestusid U. Leiesel hästi.393
Oma tollase kolmeaastase lavapraktika juures oli Kalju Renel juba koerterollide tuntud kehastaja. Neil
aastail oli paljudel näitlejatel välja kujunenud oma ampluaa: kes
mängis lavastusest lavastusse rebast, kes karu jne. Küllaltki
tähtis oli oma rollis toetuda ka n-ö elavale prototüübile.
Kalju Renelgi kuulas kodus helilindile võetud koerahaukumist.
Kuivõrd täiuslikuks oli sellest muutunud näitleja haukumine,
sellest kõneleb S. Truu poolt kirja pandud lugu. “Oldi
ringreisil maal. Saali pealtvaatajate sekka oli lipsanud üks
tõeline koer. Kuuldes lavalt äkki teise koera haukumist, ajas
peni kõrvad kikki ja hakkas vastu klähvima – teab mis tähtsat
ta Reneli haukumisest välja luges, et pidas tarvilikuks sellele
vastata. Suuri vaevu suudeti hasarti sattunud ja tõrkuvat koera
publiku keskelt välja ajada. ” Ega tea, kas ta pidaski mu
haukumist tõeliseks koera haukumiseks. Võib-olla sundis hoopis
solvumistunne halva imiteerimise pärast teda “sõna
võtma” ,” naljatas Kalju Renel. Kuna tsirkuse artistid –
koerad antud näidendis kujutasid tegelikult inimesi, siis otsis
Kalju Renel oma artisti Tuksi käitumisse õigeid detaile ja toone
Tallinna tsirkuses esinenud inimeste juurest. Kõige rohkem oli
näitlejal tegemist Tuksi “numbritega” – rattal sõitmise,
trapetsil kiikumise ja läbi rõnga hüppamisega, mille juures
kasutati dublantnukke. Erilist tööd nõudis aga stepitants. Nuku
keha, pea ja käte hoiaku seadmise ja jälgimise kõrval oli vaja
õigesti tööle panna ka nuku jalad.” 394 S Truu arvates võis K. Reneli Tuksi kanda
näitlejatööde õnnestumiste poolele.
Samad sõnad kehtisid ka V. Luubi Karjapoisi kohta. “Väino Luubil tuli õppida
käima panna nukk, kellel jalgu üldse polnudki. Nuku keha ja pea
hoiak, käte liigutamine, nuku enda üles-alla õõtsumine –
kõik see õigesti antuna loobki efekti käimisest. Nuku käsi saab
liigutada varraste abil, pead aga nuku selgrooks pandud kepi ümber
asetseva puurõnga abil. Kui aga karjapoiss peab käies ka veel
rääkima, siis tuleb näitlejal nööri kaasabil liigutada veel
nuku suud nii, et suu avamine langeks ühte näitleja enda poolt
lausutavate sõnade silbitamisega.” 395
V. Luup ise oma karjapoisiga rahule ei jäänud. See oli noorele
näitlejale alles katsetuste ja otsingute aeg. “Teised lähemad
kolleegid naeravad ikka siiamaale, et see karjapoiss viltu oli. Ta
oli niisugune soolikas ka ja ikka see käsi kippus mul teda viltu
hoidma. Ja mina mängisin algul nii, et ma mõtlen ja elan läbi ja
seetõttu mul olid suured pausid vahepeal ja sellepärast sain ikka
võtta. Aga siis ma lihtsalt tegin selle rolli endale selgeks. Ma
võtsin näidendi “Pauka seikleb” lause lauselt, tegevus
tegevuselt läbi, kirjutasin endale nagu multifilmi ette. Ja mind
see aitas. Järsku hakkas mul õige pilt nuku mängust silme ette
tulema. Ma kirjutasin endale üles kõik selle, mida ma võiksin ja
mida peaksin tegema. Sellest ajast tekkis mul piltlik kujutlus,
kuidas ma võiksin olla, ja ma hakkasin ennast kõrvalt nägema.
Tähtis on, et sa pead leidma endale laval ise koha, mitte et
näitejuht sind kogu aeg sunnib. Mõte töötas juba niimoodi, et
praegu ei ole minu koht, praegu on teiste näitlejate mängu koht,
ma ei tohi neid segada. Nüüd on aga minu mängu koht, nüüd
peavad teised mind aitama.” V. Luubi arvates oli “Pauka
seikleb“ karjapoiss mitte mingi eriti õnnestunud roll, kuid
ometigi väga oluline töö nukunäitlejaks kujunemise
teel.396
T. Gabbe ” Tuhkatriinu”
uuslavastuse on kriitika üldjoontes teatri õnnestumiste hulka
arvanud, ent samas ka täheldanud üsna palju vajakajäämisi.
Lavastuse põhiliseks väärtuseks oli mitmete karakterite
meisterlik väljajoonistamine, kusjuures parem oli tegelaskonna nn
negatiivne leer. “Kõige värvikamad ja meeldejäävamad
lavakujud andis kolmik: võõrasema (Meta Jürgo) ning tema tütred Javotte (Lo Tui) ning Hortensia (Helle Raa). Eriti tugev ja väljendusrikas on kolmiku
mäng esimeses pildis. Küllalt hoogsad on nad ka viimases pildis.
Kuigi siin võib märgata mõningat pinge langust... .” 397 Üldjoontes oli arvustaja rahul ka A. Raidi Tuhkatriinuga. Viimast polnud tõlgendatud
“kui haledat ja sentimentaalset ning alatihti pisarais orvukest,
vaid kui südikat, elurõõmsat ja reibast tütarlast, kes oma
vaimu- ja hingeomaduste poolest seisab võõrasemast ja
kasuõdedest märksa kõrgemal ning on sellest ka ise täiesti
teadlik.” Tunnustavalt märkis arvustaja J. Mardus ära O. Paesülla Kerjuse episoodilises osas, kus ta köitis
tähelepanu toreda “viiulimängu tehnika” poolest. Viiulit
mängis muidugi nukk. Mänguliselt üksluiseks kippus kriitiku
arvates jääma Prints F. Veike esituses. Põhjuseks oli autoripoolne kuju
üheplaanilisus. “Veikese poolt loodud kujus on vähe
printsilikku uljust ja eneseusaldust. Ta tegutseb algusest lõpuni
nagu sordiini all ja ainult aimamisi võib tajuda tema pingelist ja
intensiivset siseelu. Kuju elamuslikkus jääb sirmi taha ega jõua
jäägitult publikuni.” 398 Rohkem koomikat ja vaimusädelust tahtnuks
arvustaja näha ka R. Kuremaa narri rollis. “Et narri osa ilmetuks tikub
jääma, selles on oluliselt süüdi küll tekst, mis on
vaimukatest repliikidest üsna vaene, ilma milleta aga õige
kojanarr on vaevalt mõeldav.” 399
Ka R. Laidre kujundatud nukkudest oli parim kolmik
võõrasema ja tema tütred. Huvitavalt leitud individuaalsed
jooned andsid tunnistust nukuskulptori meisterlikkusest,
leidlikkusest ja fantaasiast.
Lavastuse suurimaks nõrkuseks oli terviklikkuse puudumine,
stseenide hajutatus. “Lavastajal ei ole kogu näidendi ulatuses
korda läinud luua laste kujutlusvõimet igati rahuldavat
muinasjutumaailma õhkkonda ega anda näidendi sündmustiku arengus
ja konfliktides vajalikku elamuslikku pinget. Kui esimeses pildis
on kaasakiskuvalt antud sellised eredad episoodid nagu Tuhkatriinu
leidlik ja nauditav stseen põrandaharja, tuletangide, triikraua ja
ahjuroobiga või elavad tegevusrohked stseenid, kus esinevad
võõrasema ja tütred kuni ballile sõiduni, siis /.../ pole
Tuhkatriinu üksindusmeelolus pärast võõrasema ja kasuõdede
ärasõitu saavutanud piisavalt sügavust ja selgust. Ka on
Tuhkatriinu tants kerjusviiuldaja mängu saatel liiga karglev, et
esile tuua tema unistusi ja igatsusi. /.../ Ball lossis, mis on
näidendi sündmustiku haripunktiks, jääb praegu liiga
tagasihoidlikuks ja vähepakkuvaks. /.../ Esimesest pildist tuttava
teravalt karakteerse ja trügimisvaimust kantud “kolmiku” on
lavastaja lossipiltides liigselt tagaplaanile surunud, andmata
neile võimalust oma “iseloomu näidata” .” 400
Lavastusliku terviklikkuse printsiipi püüdis järgida
näitleja O. Liigand, tuues 18. oktoobril 1958 lavale M.
Polivanova lustaka näidendi “Värvilised
sabakesed” . Selles oma ainukeses lavastajatöös Nukuteatris
püüdis O. Liigand võidelda tollal levinud hääle moonutamise
vastu. Tema arvates ei pea laps tingimata kõrge ja peenikese
häälega rääkima. On ju ka lapsi, kes madala ja jämeda
häälega kõnelevad. Ja ei pea tingimata väga valjult rääkima,
sest vaiksemalt rääkides saab häält paremini varieerida.
Peaasi, et sõnu selgelt hääldataks. O. Liigand tegi selle
lavastuse olude sunnil, kuna lavastajaid Nukuteatris nappis. Kuigi
“Värvilised sabakesed” õnnestus, ei pidanud O. Liigand
lavastamist siiski oma pärusmaaks ega pöördunud hiljem enam
selle töö juurde.
Samal ajal jätkas lavastamist samuti
rohkem näitlejana tunnustust võitnud R. Kuremaa. 1958. a lõpus
tõi ta lavale R. Tšernjavski näidendmuinasjutu “Miks rebane jäi
sabata” , milles naerdi valmi vormis välja inimestele omaseid
pahesid – laiskust, ahnust ja valelikkust. Peen allegooriline
näidend oli mõeldud vanematele koolilastele, ent ka mudilastes
“tekitas elevust kolme lõbusa hiirekese ilmumine lavale, eriti
tunti rõõmu loomade pillerkaarest järveäärse metsamajakese
juures, haaratud oldi ka imemasinast Hundi
moeateljees...“401
Näidendi tegevus arenes metsariigis, mille peremeheks oli
Lõvi. Kõigil selle riigi elanikel oli oma tegevus. Ainult Rebane
ei leidnud endale sobivat eriala. Ent ka tema tahtis mugavalt ning
hästi elada ja seda teiste kulul. Seega oli tegu omas ajas
küllaltki huvitava ja kaasakiskuva süžeega näidendiga. Ka
lavastust peeti tollase ajakirjanduse ülestähendusi silmas
pidades õnnestunuks. “Muinasjutus on toredaid kujusid ja
stseene. Võib ette kujutada Lõvi (näitleja O. Paesüld) raevu,
kui ta peab leppima munapudru, vahukoore ja kuremarja kisselliga,
sest arst on ta määranud dieettoidule. Eesel
(näitleja U. Leies) nõunikuna kutsub pealtvaatajais juba
näidendi algul esile naerupurskeid, kui ta äratab Lõvi hurraa
hüüdega. See juhm loom oskab näidendis ka küllaltki kaval ja
pugeja olla. Välejalgse Rebase (näitleja L.Tui) liikuvus,
õnnestunud kuju ja esinemisoskus jäävad külastajaile kauaks
meelde.” 402
1958. a tegevuse ja repertuaari aruandest nähtub, et 117 930-le
külastajale anti sel aastal ühtekokku 490 etendust. Edukaim oli
“Hüpik-Hopik” 116 etendusega 26 673-le külastajale.
Järgnesid “Võlukaloss” (92 etendust 20 241 külastajale) ja
“Pauka seikleb” ning “Kuldkihar” , mõlemad 60 etendusega,
külastajaid vastavalt 16 543 ja 13 733.403 Nagu näha, oli etenduste arv liialt suur ja
mõjutas kindlasti teatritöö kvaliteeti negatiivses suunas, ent
sellised olid tollaste kõrgemate instantside nõuded. Ka
uuslavastuste arv oli küllaltki suur, kõikudes aastate lõikes
6–8 ümber. Siiski jätkub Nukuteatril neil aastail õnnestunud
lavastusi.
|