TÕUSUAASTAD (1956 – 1963)

NUKUTEATER KOONDAB ENDA ÜMBER AUTORITERINGI

“œVihavaenlased” oli U. Leiese teine näidend Nukuteatri tarvis. Lugu oli kirja pandud kaasakiskuvas lõbusas lastepärases vormis. Autor oli oma loo aluseks võtnud tavapärased kasside ja koerte omavahelised suhted. Ning samas esitanud küsimuse: kas see ikka peab niimoodi olema? Kas kass ja koer peavad ilmtingimata olema vihavaenlased? Näidend puudutas mitmeid huvitavaid probleeme, seda küll nähtuna läbi koera ja kassi vahekordade prisma. Lisaks loomtegelastele oli selles lavastuses hing sisse puhutud ka esemeile, mis otseselt osalesid koera-kassi suhetes, kusjuures ühed hoidusid kassi ja teised koera leeri.

I. Kivirähk, kellele “œVihavaenlastes” osalemine jäi paljudeks aastateks viimaseks tööks Nukuteatris, meenutas: “œ” Vihavaenlased” . Jälle pisikestele, jälle puhas, ilus lavastus. See oli lugu sõprusest, laste sõprusest. Mina olin kassipoeg Miki, Aino Kukepuu oli koerapoeg Kiki, Väino Luup oli Koer, Lo Tui Kassiema. Seal lilled laulsid ja lilled rääkisid ja seened laulsid ja seened rääkisid ja terve loodus – vihmapilved ja kõik – elas. See oli nagu multifilm. Ja hästi armsad karakterid olid. Mulle oli see kassipoeg väga armas. Lapsed lepitasid oma vanemaid, kes olid vihavaenlased. Inimlik lugu.” 459

D. Normet: ” Huumorit on kogu lavastuses rohkesti /.../. Milline vaimukas lavastuslik leid: kui koer ja kass oma õue pühkimisel riidu lähevad ja kaklema hakkavad, siis kaklevad ka nende unarusse jäetud luuad teineteisega! Lõbusa, lastepärase raami näitemängule loob kukk, kes avab etenduse, kandes nokas plakatit “œVihavaenlased” , ja plakatiga “œSõbrad” selle jälle lõpetab. Lüüriline detail: kask embab peenikeste valgete kätega (okstega) tema varjus uinunud kutsikat ja kassipoega. Ilmekas on lõpupuänt: vihavaenlaste majakesed sõidavad kokku, nendest moodustub üks veidi suurem maja ühise uksega!” 460

H. Lumet aga vastupidi leidis, et suurest tegelaskonnast pole paljud peamise tegevusliiniga kuigi tihedalt seotud. “œKukk tuleb ja laulab ainult hommikulaulu ja paneb samal viisil etendusele ka lõpp-punkti, ilma et põhikonflikt koera- ja kassipere vahel teda huvitaks. Vähese dramaturgilise koormusega või hoopis ilma selleta on ka linnud, pardipojad, lilled ja liblikad. /.../ Ka seened laulavad oma laulu ja tantsivad oma tantsu Kiki ja Miki ümber ära, ilma et sellest midagi järgneks. Niisuguseid numbreid numbri pärast, vahelekiilutud etteasteid ja kupleesid, mis ei "tööta" põhikonflikti huvides, on teisigi (partide laul, siili teine laul jne).” 461

Üldjoontes konstateerisid mõlemad kriitikud lavastuse kordaminekut ja seda eriti kujunduslikus osas. “œVihavaenlaste” puhul võis täheldada teatavat edasiminekut R. Laidre loomingus. Tema kavandatud ja maalitud ning skulptor I. Golditši voolitud nukupead olid karakteersed, tubli huumoriannusega. Lavastuse tegelaskujud olid antud mitte loomade koopiatena, vaid stiliseeritult, riietatult. Nii mõjusid nad pigem mänguasjadena. Näitena kujutava kunsti ja näitekunsti koostööst toob D. Normet hundi kuju: “œHunt on väga õnnestunult stiliseeritud. Kunstnik Raivo Laidre on rõhutanud kõige olulisemat hundi “œdetaili” – tema tohutu suuri lõugu, mida kiskja hirmuäratavalt laksutab. Kuid ometi ei kohuta hunt väikesi teatrikülastajaid, sest ta mõjub oma rõhutatud kohutavuses pigem koomilisena. Seda on saavutatud tillukese ruudulise sonimütsiga, mis istub kusagil kaugel, kahe pisikese kõrva vahel. Näitleja Väino Luup on hundi liikumises ja tekstiandmises edasi arendanud seda koomilist kohutavust. “œVihavaenlaste” hunt on terviklik, groteskne ja meeldejääv.“œ462 Meeldejäävatest nukkudest on kriitika märkinud ka siili-tuletõrjujat, kes tänu näitleja Harry Karrole paistis silma oma “œhea liikumisega ja ilmeka sõnalise tegevusega” .463

Tänu vaimukatele humoorikatele loomnukkudele, uudsele lavakujundusele, liikuvatele maastikupiltidele, valguse abil efektselt lahendatud vihmasajukujutusele jne jäi kogu lavastusest mulje kui toredast värvikast pildiraamatust, mis oli publiku silme ees liikuma, kõnelema ja laulma hakanud.

Muusika “œVihavaenlastele” kirjutas helilooja Arvo Pärt. D. Normet märkis oma arvustuses "Vihavaenlaste" helikeele selgust ja kujukust. “œSiin on hoogne partide marss, lüüriline seente unelaul, sõprusvalss ja mitmed teised kenad lood. /.../ Helilooja maalib koos kunstnikuga, iseloomustades tegevuspaika. Huvitav on näiteks lavastuslik moment, kus koera ja kassi kodu – hubane õu – asendub suure metsaga, milles elab kuri hunt. Mõlemad majakesed kaovad ja kummagi asemele kerkib kuusk – muud midagi! Aga saatemuusika iseloom muutub sootuks teiseks: see pole enam kerge, lõbus elu lilleaias päikeselisel hommikul – see on põline, süngevõitu laas, milles kassipoega ja kutsikat varitsevad igasugused ootamatused ja tundmatud hirmuäratavad nähtused nagu müristamine või isegi kuri hunt.” 464

J. Kangilaskist oli kujunenud Nukuteatri n-ö oma autor. “œVõlupill” oli tema viies Nukuteatrile kirjutatud näidend. Ka siin jäi J. Kangilaski truuks eesti folkloorile. “œVõlupill” oli muusikaline nukukomöödia eesti rahvamuinasjutust tuttavast nutikast karjapoisist, kes meisterdas sellise pajupilli, mis pani tantsima kõik loomad, linnud ja isegi kupjad, parunid ning kohtusaksad. See pajupill oli nagu meie rahva tugevuse ja elujõu sümboliks, aitamaks üle elada rasket orjaaega. Karjapoisi rollis oli M. Jürgo. Lavastuses tegid kaasa veel M. Peedov, H. Raa, O. Paesüld, B. Mitt, R. Kuremaa, K. Renel, O. Liigand ja L. Mägi.

M. Jürgo: “œKarjapoiss “œVõlupillis” oli mulle väga südamelähedane osa. Selles lavastuses oli väga toredaid humoorikaid stseene. Näiteks see stseen kupjaga, kus karjapoiss kubjast narrima hakkab. Kubjast mängis O. Liigand. Lavastuses oli ka nukraid momente. /.../ Saal oli siis surmvaikne.” 465

60-ndail aastail oli Nukuteatriga tihedalt seotud kirjanik Dagmar Normet. Esmalt küll kriitikuna, ent ka tema püüdis teatrit repertuaarinappuses abistada. “œPärdik ja Kastanipoiss” oli “œAareteotsijate” järel D. Normeti teine näidend Nukuteatrile. Lugu jutustas südametust ahvipärdikust, kellele meeldis kõike lõhkuda. Lisaks olid näidendi tegelasteks kastanitest, käbidest ja tammetõrudest loomakesed – nii nagu lapsedki neid teevad.

Lavastus oli huvitav just kunstnikutöö poolest. Kastanimunad, tammetõrud, käbid ja puulehed olid justkui suurendatud ja nendest olid kujundatud nukud. “œSirm oli /.../ mitmetasandiline, näitleja pidi esimese sirmi taga põlvili patjadel olema, et mängida vaatajale paremas kõrguses. Ringreisidel olid vahel kõrged lavad, siis peaks sirmi serv madalamal olema. Ja selles lavastuses oli see võimalus.” 466

V. Luup: ” “œPärdikus ja Kastanipoisis” mängisin mina ühe tammetõrust koerakesega – Tõruke oli ta nimi. See koerake oli tehtud nii, nagu lapsed teevad tammetõrudest loomi. Üks tõru oli peaks, teine kehaks ja väiksemad tõrukesed lipendasid all – neli jalga. Saba sai sellel koeral ka liigutada ja ega selle nuku juures muud liikumist olnud. Ühesõnaga niisugune väga primitiivne, aga väga liikuv nukk oli. Mulle oli see koerake väga armas. Ja siis sai proovitud temaga mängu ikka niipidi ja naapidi. Algul ei istunud see nukk mulle kuidagi, ma ei osanud teda liigutada. Juba peaproovid käisid, aga mul ei tulnud roll kuidagi välja. Näitejuhid õiendasid ja virisesid minu kallal ja mul kargas hing täis, lõin käega ja läksin minema. See oli vist enne peaproovi või kontrolletendust. Ja järgmisel päeval järsku – ei tea, kustkohast see mul tuli, kas alateadvusest, aga ma tegin rollis paugupealt niimoodi nagu vaja. Võtsin kätte, läksin lavale ja see oli hoopis teine tegelane niisuguse kidiseva ja kiuksuva häälega. Seal nagu teksti ei olnudki, aga nende niuksumiste ja kigisemistega andsin edasi sisemist meeleolu. Nende häälitsuste järgi võis arvata, millest see loomake mõtleb, mille üle ta rõõmustab või kurvastab. Ja siis lõid kõik käsi kokku, et kust sa nüüd selle kõik nii järsku võtsid. Ma ei teadnud seda isegi. Sain selle rolli eest veel kiitagi. Terve prooviperioodi olin ainult sõimata saanud. See lavastus oli minu jaoks üks pöördepunkte, mis andis sellise kogemuse, et ka üleöö võib roll sündida. Ja sealtpeale ma läksin endas juba julgemaks, kindlamaks.” 467

Üht nimitegelast “œPärdikus ja Kastanipoisis” , Kastanipoissi mängis Hendrik Toompere. See oli siis alles teatristuudios õppiva noormehe esimene töö professionaalsete nukunäitlejate trupis. H. Toompere: “œSee oli üsna huvitav töö, sest ta oli veidike väljas traditsionaalsest nukuteatri laadist. See oli üks esimesi lavastusi, kus tegevus ei toimunud ühe kindla sirmi taga. Selles oli mitu eri kõrguses sirmi ja mitmel tasapinnal mäng. Ja elavplaan oli ka nii, et näitleja tuli sirmi ette. “œPärdikus ja Kastanipoisis” oli niisuguseid huvitavaid tegelasi nagu lillevaas, kaktus, pihlakaoks, paberikorv jt. Minul endal ei olnud siis veel mitte mingisuguseid nukunäitleja kogemusi. Aga ma olin näinud nii mõndagi nukuteatris. Minu partneriteks olid Aino Silla ja Lo Tui. Aino Silla mängis Käbitüdrukut ja Lo Tui pärdik Tutit. Sellest esimesest tööst oli mulle väga suur kasu, sest Lo Tui oli siis veel täies jõus näitleja, ikka esinäitlejanna nukuteatris. Tema kõrvalt oli üsna palju õppida. Ja ta ei olnud õnneks selline õpetaja, kes ise tuleb sind õpetama. Aga ma jälgisin teda kõrvalt; mismoodi ta tööd tegi, mismoodi nukuga töötas, mismoodi rollilahenduse kallal töötas. Lo Tuid niimoodi kõrvalt vaadata – see oli suurepärane kogemus. Hea oli kohe esimese rolli juures saada kõrvalt niisugust tuge.” 468