II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
NUKUTEATER KUUENDA JA SEITSMENDA AASTAKÜMNE
VAHETUSEL (1968 – 1972)
DISNEY KANGELASED VÄINO LUUBI LAVASTUSES
31. märtsil 1972 esietendunud Väino Luubi visuaalselt väga huvitav suurejooneline
lavastus “Miki-Hiir
tondilossis” (W. Disney järgi) oli tunnustatud nukunäitleja
lavastajadebüüt. Miks V. Luup niisuguse mahuka töö ette võttis
ja kuidas kulges lavastuse ettevalmistus, selle kohta on
asjaosaline ise lausunud järgmist: “Oma esimese lavastuse
“Miki-Hiir tondilossis” ma tegin lihtsalt sellepärast, et ma
olin endast nii heal arvamusel. Kõik teised olid minu arvates
viletsasti teinud, aga mina teen paremini. Kuid selline mõte kadus
tüki raskustes ja tegemistes ära, nii et ühel päeval oli minu
ees pime must sein ja polnud enam millestki kinni hakata. Kõik
see, millele olin mõelnud, et see aitab mind – need olid
nii väikesed konksud, nendest ei saanud ühe näpugagi kinni
võtta, kõik tulid seina seest välja. “Miki-Hiirega” oli nii,
et ma ise mõtlesin lavastuse välja, ise instseneerisin, ise tegin
dekoratsioonide kavandid. Väiksemad asjad lavakujunduses püüdsin
kõik ise teha, et mitte kellelegi tüli teha minu omajagu
pedantsete nõudmistega. Juhtus isegi, et mulle ei meeldinud
mõnede teatri töökojas tehtud nukkude väline kuju. Ja siis ma
olin öösel teatris ja tegin uued nukud. Kaks nukku tegin ühe
ööga. See kõik võttis nii palju energiat. Ma olin siis
lavastajatööks ikka liiga kogenematu, kuigi alustasin
optimistlikult. Näitlejad olid minu proovides väga head.
Aga kuna lavastus läks üpris tehniliseks, siis nõudis ta ka
suurt energiat. Ja lavastus ei tulnud päris nii välja, nagu ta
oli minu nägemuses. Ma ei saavutanud sellega niisugust puhtust ja
kontsentreeritust, nagu oleksin tahtnud. Aga mulle meeldis, et sain
selles lavastuses proovida nukke niisuguse mehaanikaga, nagu ma ise
olin välja mõelnud.” 644
“Miki Hiir tondilossis” jättis oma lavapiltide
kiires vahetumises, valgusvärvide ja helide harmoonilises mängus
ning tegelaskonna põnevas mitmekesisuses filmiliku üldmulje.
Nukuteatri repertuaaris oli niisugune lavastus omaette nähtuseks.
Tehnilise teostuse huvitavuselt võiks seda lavastust ehk võrrelda
kolmekümnendate-neljakümnendate aastate Eesti Draamateatri ja
Noorsooteatri nukulavastustega, kus samuti pandi erilist rõhku
kujunduslik-visuaalsele küljele ning lava- ja nukutehnika
täiustamisele (seda muidugi oma aja võimalustele vastavalt).
V. Luubi lavastuse nukukujunduses oli
järgitud Miki-Hiire looja Walt Disney poolt etteantut. Sündmused
arenesid hoogsalt, neis oli põnevust ja salapära, nii nagu ühes
tondilossis olema peabki. Pinget aitas omakorda ülal hoida
V. Tarkpea muusikaline kujundus. Ka näitlejaskond
oli Miki-Hiire seiklustest haaratud. Toredad olid H. Toompere nimitegelane, M. Soomre Minni-Hiir, V. Luubi Suksu Rangipuu, M. Toompere Vissi Klaara ja teisedki tegelased.
“Miki-Hiires” osalenud M. Peedo: “Lavastus, mis Väino tegi, oli tore. Tal on
ju väga hea tehniline taip ja ta tegi kõik selle lavakujunduse
ise. Ja mehaanika mõtles ise välja. Ka nukud tegi ta suures osas
ise. Väino on absoluutselt kõike suuteline tegema.
Lavakonstruktsioon oli väga keeruline, aga ta oli
huvitav.” 645
Kriitika hindas Miki-Hiire seiklused tondilossis hooaja
huvitavaimaks lavastuseks. K. Soosalu juhtis Nukuteatri hooajaülevaates
tähelepanu ka vajakajäämistele. “Õnnestunult kopeeritud W.
Disney nukud, head valgusefektid, teostuse värvipuhtus
rõõmustab. Mind aga segas teksti halb kuuldavus (eriti robotite
puhul, kus tekst tuleb magnetofonilindilt). Väsitavalt mõjus ka
etenduse jälgimine läbi “visivoxi” avade. Ei tekkinud
näiteks tondilossis olemise tunnet, stseenid professoritega ei
tekitanud vajalikku pinget. Või on viga selles, et tänapäeval on
hüpnotiseerimine aktuaalsuse kaotanud?” 646
Repertuaari mitmekesistamise seisukohast oli “Miki-Hiir
tondilossis” väga oluline lavastus.
|