NUKUTEATRI KAHEKSAKÜMNENDAD AASTAD

ABSURDIKLASSIKUD NUKUTEATRISSE

Uued tuuled ühiskondlikus elus võimaldasid 1980-ndate aastate lõpul lavale tuua N. Liidus kaua keelu all olnud näidendeid. Viimaste hulgas oli ka absurditeatri rajaja Eugène Ionesco “œNinasarvik” . Rumeenias sündinud, kuid suure osa oma elust Prantsusmaal elanud E. Ionesco 1959. a valminud näidend “œNinasarvik” kuulub vaieldamatult maailma väärisdramaturgiasse. See on lugu totalitarismi arengust, üksikinimese vahekorrast massiga ning inimeseks olemise võimalikkusest. Autorilt (kavalehel): “œMinu näidend on sihitud nende ringkondade vastu, kes juba rohkeid aastakümneid propageerivad ninasarviklust, s.o kollektiivset hüsteeriat, mille ohvriks on langenud terved rahvad, mille nimel on hävitatud isiksusi, allesjäänud aga muudetud roboteiks.”

Absurdidraama tippteose väljatoomine Nukuteatris märtsis 1989 oli riskantne samm, seda enam, et “œNinasarviku” lavastamine oli usaldatud noorele külalislavastajale Jüri Lumistele Vanemuisest.

“œLaval on väga isesuguseid asjamehi: ülimalt enesekindel ja peen Jean (Harri Kõrvits), uimasevõitu, kohmetu ja kuidagi nagu töllakil Berenger (Hendrik Toompere), särasilmne mõttehiiglane Artur Talvik, veidi tagaplaanile jääv kaupmees Ülo Vihma, paljurääkiv ja väheütlev kassiproua Tene Ruubel ning veel mõned. Igapäevane seltskond, igapäevased jutud, igapäevased talitused. Võib öelda, et hall mass, millest Toompere/Berenger enam silma paistab kui teistest veidi erinev ja lihtsam ja seeläbi inimesem. Päris tore oli ka vaimustusest särisev loogik, kelle arutlused lausa jamaks kippusid, ning samaaegne ja -sõnaline /.../ Berenger’ ja Jeani väitlus teises lavaservas, mis samuti jamale lähenes. Tegelaste riietus oli pandud nende ametit või tegevusala näitama, mis on ka tõepoolest täiesti väljaloetav. Tavaline lugu, kuni ilmub tavatu, ninasarvik.” 961

Jüri Lumiste, kellele “œNinasarvik” oli esimeseks lavastuseks nukuteatris, valis enda jaoks ilmselt õige tee. Ta ei taotlenudki maksimaalset nukuteaterlikkust. Otse vastupidi. Nukutasand oli esindatud vaid ühe käpiknukuga (Perenaise kass) ja paari üle lava sibava ninasarvikuga ning varjuteatrina etendatud Daisy (A. Presjärv) lahkumisega.

“œMeie töötluste poolest silmapaistvas teatris oli iseäranis meeldiv kogeda “œNinasarviku” lavastuse äärmist autoritruudust.” 962 Ka lavaloo fantastikat, absurdi ega groteski polnud püütud rõhutada. Pigem pääses mõjule midagi lihtsat ja inimlikku, seda eelkõige läbi H. Toompere mängu. Toompere Berenger kandis endas seda “œväikese inimese” sügavat kompleksi, mis teeb kaitsetuks ümbritseva maailma laastava ning kõikeõgiva massipsühhoosi ees ning annab lõpptulemuseks inimtragöödiaid.

Psühholoogiliselt läbitunnetatult lihtne ja loomulik oli see lava-Berenger. Inimlik nõrkus, vahel abitus ja ka südamlikkus üheskoos andsid Toompere osatäitmisele tragikoomilise värvingu. Lausa palavikuliselt pigistas Berenger Dudard’i kätt oma käte vahel, võrreldes oma nahka ja häält Dudard’i omaga – äkki avastab ta nii veel oma loomaks moondumise alguse ja suudab halvimat vältida! Berengeri silmis peegeldusid nii hirm kui soov iga hinna eest inimeseks jääda. Nii ta hüüatabki: “œMa kaitsen ennast, olgu või kogu maailm minu vastu. Ma kaitsen ennast! Olen viimane inimene ja jään selleks lõpuni! Ma ei alistu!”

Lavastuse tippstseenid sündisidki Berengeri ja Jeani, Berengeri ja Daisy ning Berengeri ja Dudard’i (Ü. Vihma) koosmängus. Berengeri-Daisy koosmängus pääses poeesia kõige enam mõjule. Liigutava südamlikkusega hoolitses Daisy abitu ja hirmunud Berengeri eest. Selles koosmängus mõjus iga žest, iga vaikselt lausutud sõna, ning paus muutus sõnadest kõnekamaks. A. Presjärve Daisy oli õrn ja naiselik. Ent temagi laskis end haarata massipsühhoosist. Temagi kõrvus muutus ninasarvikute metsik möirgamine meloodiliseks lauluks. Eriti kõnekas oli varjupilt lahkuvast Daisyst. Tütarlaps minetas oma senised inimlikud võlud, kalgistus, heitis kõrvale kenad riidehilbud, hüppas ninasarviku selga ning kappas arutu hooga massidele järele. H. Kõrvitsa mäng aga saavutas võimsa kulminatsiooni just ninasarvikuks moondumise stseenis. Jeani inimlikud omadused ei kadunud mitte ühel hoobil, vaid taandusid järk-järgult neid asendavate metslooma meeletuste ja jõudemonstratsioonide ees.Toredad koomilised karakterrollid olid M. Kampuse Botard, A. Uderi Ettekandja, T. Ruubeli proua Härg jt.

Oli tunda lavastaja head kontakti näitlejatega. Lavastaja usaldas näitlejaid võrdselt näidendi autoriga, tõstes neid oma lavastuses esiplaanile. Seda taotlust toetas ka noore külaliskunstniku Andrus Rõugu napp dekoratsioon, mis andis näitlejaile võimalikult palju mänguruumi. Dekoratsioonideks oli kasutatud säravais värvitoonides geomeetrilisi kujundeid, millega Jeani ja Berengeri toapiltides saavutati avaruse efekt. Pilkupüüdvad olid näitlejate kostüümid. Ka Andres Heinapuu napp muusikaline kujundus oli allutatud lavastuse terviklikkusetaotlusele.

Kohe E. Ionesco järel lisandus 1989. aastal Nukuteatri afišile teise absurdiklassiku Friedrich Dürrenmatti nimi. R. Agur lavastas F. Dürrenmatti komöödia “œHerakles ja Augeiase tall” Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri XIV lennu diplomilavastusena. See suure üldistusjõuga lavalugu seostus hästi meie kaheksakümnendate aastate lõpu ühiskondliku elu-oluga. Oma näidendis kasutab F. Dürrenmatt kreeka mütoloogia ainestikku, Heraklese viiendat vägitööd. Ta toob kangelase tänapäeva administratiiv-bürokraatlikku ühiskonda, kus isegi Heraklese taoline teoinimene on määratud hääbumisele. Elise aladelt väljaveetavat sõnnikut käsitles F. Dürrenmatt kui ahistatuse, kultuurituse ning moraalse räpasuse sümbolit, millest iga inimväärset elu ihkav rahvas peab kindlasti vabanema.

Etenduse juhatas Nukuteatris sisse maskide ja töökitlitega näitlejate-lavatööliste vaidlus selle üle, kes viib lavalt ära sinna unustatud tooli. Niisugune lavastajapoolne eellugu F. Dürrenmatti proloogile lõi silla lava ning saali vahele. Lavale ununenud tool polnud lihtsalt üks mööbliese, vaid temas oli nähtud perestroika sümbolit ja sissejuhatust teemasse.963

“œHeraklese...” puhul kasutas R. Agur jällegi teater teatris vormi. Seekord tingis niisuguse vormilahenduse F. Dürrenmatti näidend ise, kus Heraklese sekretäril Polybiosel (Riho Rosberg) oli täita ühtaegu jutustaja-mängujuhi roll. Sellegi lavastuse puhul polnud rõhutatud, et mäng toimub nukuteatris. Domineeris elav plaan ning groteskseid suuri nukke kasutati vaid parlamendiliikmetena. Hästi oli tabatud F. Dürrenmatti näidendi olemust, tema peene sarkastilise satiirikeele tagamaid.

Noored näitlejad suutsid publikut haarata ja kütkestada ning lembestseenid mõjusid poeetiliselt kauneina parlamendivaidluste grotesksete stseenide taustal.

Kuigi “œHerakles ja Augeiase tall” oli ansamblilavastus, anti siin näitlejaile võimalus mõjuda oma individuaalsusega, suhelda publikuga. “œHerakleses...” mängisid tollal veel üliõpilased Jaan Tätte (Herakles), Kärt Tomingas ja Maria Avdjuško (Deianeira või Iole), Riho Rosberg (Polybios), Kaupo Varik (Augeias), Heiko Sööt (Phyleus), Marko Matvere (Kambyses ja Lichas) jt. Nukuteatrisse päriselt tuli neist vaid Riho Rosberg.

Anna Andreste lavakujundus oli napp. Domineeris konarlik – mättane kaldpind, mis olenevalt vajadusest oli kas valge riidega kaetud või siis sõnnikuhunnikuid imiteerivalt pruun. Huvitavaks kujunduselemendiks oli Heraklese maja – väike mängumaja laest rippuva köie otsas, mida mööda ronides ja kiikudes Marko Matvere kirjakandja oma mänguosavust demonstreeris. Huvitavalt olid lahendatud näitlejate kostüümid. Need olid üldjuhul räbaldunud luitunud toonides, võimaldades neile kontrastselt vastandada Deianeira naiselikku ilu ja puhtust rõhutava roosa ja kollase tooniga kleidikesed. A. Andreste kujundus tõstis esile näitleja, teda seejuures abistamata. Küllap oli tülikas joosta, hüpata, ronida sellel ebatasasel kaldpinnal.

Kuigi “œHerakles ja Augeiase tall” oli huvitavalt kaasaegse eluga haakuv lavastus ning selles mängisid lavakunstikateedri tudengid, jäi oodatud publikuedu tulemata. Ei pidanud seekord paika seegi, et huvi lavakate diplomilavastuste vastu on aastast aastasse olnud ülisuur. Arvatavasti peletas publiku eemale tõik, et mängiti Nukuteatris, mida paljud ikkagi vaid lasteteatriks peavad. Ilmselt oli publiku eemalehoidjaks ka F. Dürrenmatt ise oma peene mõistu-satiirikeelega.