KUJUNEMISAASTAD (1952 – 1955)

NÄITETRUPI KUJUNDAMINE

Nukuteatri näitetrupp jagunes oma algaastail kaheks. Selles oli mitmeid draamanäitlejaid, kellest olude sunnil olid saanud nukunäitlejad ning kelle hinges peitus igatsus suure lava järele, kes vajasid vahetut kontakti vaatajaga. Nad valdasid hästi sõna, olid emotsionaalsed, tundeehtsad, tunnetasid hästi partnerit. Osa neist nagu näiteks Helle Raa-Eskola ei olnud varem üldse nukuga mänginud ning neil oli algul väga raske allutada nukku oma tahtele: “œNäitleja sõnaline tegevus, millega mul draamanäitlejana on hoopis kergem toime tulla, osutub ainult üheks komponendiks nuku karakteri edasiandmisel. Kontakt oma nukuga, kontakt partneri nukuga, kontakt partneriga – nukunäitlejaga, nukule loomuliku liikumise ja liigutuste andmine, nõnda et see kasvaks orgaaniliselt välja nuku karakterist ja tema käitumisest antud olukorras – kõik see nõuab otse mitmetahulist tähelepanu. Ja nuku käsitsemine esialgu lihtsalt segab mind osa tekstisse sisse elamast. Juhtub nii, et nuku käsi või pea ei liigu nagu vaja ja oledki osast väljas. Või väsib käsi pikemat aega nukku hoides ja kuninganna, kes peab olema väärikalt rahulik ja majesteetlik, hakkab äkki veidralt vetruma, ta pea lööb raugalikult tudisema ja kuju karakter murrabki oma sääreluud. Või jälle koondad kogu tähelepanu oma nukule ja otsekohe kaob kontakt teise nukuga ning oma nukk hakkab soleerima.” 294

Teine osa näitlejatest valdas hästi nukumängu tehnilist poolt, ent neil esines vajakajäämisi sõnalise osas ja sisemises emotsionaalsuses. Ühed arvasid, et pole mõtet teha vigureid nukuga, kui ise oled sisemiselt tühi, õõnes ja emotsioonitu. Teised jällegi leidsid – milleks niisuguseid emotsioone pakkuda, kui nukk seda ei väljenda.

Et neid erineva koolitusega näitlejaid ühtsesse ansamblisse sulatada, lavastaski F. Veike 1953. a esimese lavastusena Juhan Kangilaski “œVaeslapse käsikivi” selliselt, et see annaks võimalusi mõlema mõttelaadiga näitlejatele.295 Algus ja lõpp oli lavastatud elavplaanis, st ainult näitlejatega, vahepealsed unenäopildid aga nukkudega. 1950-ndail aastail mõisteti Eestimaal nukuteatri all vaid sirmiteatrit. Sellepärast oli “œVaeslapse käsikivi” nende aastate teatripildis erandlik lavastus. Nukuskulptoriks oli H. Vilms ja tehnikuks V. Kaljumaa.

Elavplaanis esinesid kogenud draamanäitlejad H. Raa ja H. Lippasaar (Võõrasema) ning B. Mitt (Vanatark). Vaeslapse kui õrna tütarlapse rollis esines justkui selleks loodud väikest kasvu nooruke näitlejanna I. Kasesalu. F. Veike oli teda just seda rolli silmas pidades Draamateatri õppestuudiost pärast esimese kursuse lõpetamist Nukuteatrisse kutsunud. Küllap äratas tähelepanu I. Kasesalule omane siiras kaunikõlaline lapsehääl, väline veetlus ning sünnipärane näitlejaanne.296 Unenäopiltides mängisid samad näitlejad ka nukkudega. Ainult nukustseenides osalesid E. Aavik, M. Varango, M. Jürgo, H. Jänes ja J. Kelder. Oma meenutustes on Ingrid Kasesalu-Kivirähk lausunud: “œÜks minu lemmiklavastustest oli “œVaeslapse käsikivi” , kus ma mängisin Vaeslast. See oli suur ja hästi huvitav töö /.../. R. Laidre püüdis Vaeslapse nuku teha täpselt minu näoga ja joonistas mind; samuti ka Vanataati, keda mängis Bruno Mitt; kurja Võõrasema tegi Helle Raa /.../. Mäletan, lavale oli püsti pandud tuba. Keset tuba oli käsikivi. See oli kõige tähtsam. Nurgas oli pink, kus Vaeslaps magas. Seal oli aken, laud, siis oli uks, kus ta suhtles koeraga, kes oli ta ainuke sõber /.../. Mulle meeldis väga-väga selle lavastuse muusika. See oli õrn ja selline nukker kuidagi. Laule oli palju. Helle Raa oli väga hea partner. Ta oli ju enne mänginud suurel laval. Tal oli kogemusi. Mina olin vähe mänginud. Bruno Mitt tegi oma osa kenasti, südamlikult. Nad toetasid mind väga /.../. See oli üks armsam osa. Ma mängisin seal vist peaaegu ennast. Väga hinge läks mulle see osa /.../, aga mis mulle eriti meeldis – Linda Rummo tuli mu juurde ja ütles, et talle väga meeldis, kuidas ma seda osa tegin.” 297

Kiitev oli ka kriitik A. Tigase hinnang. Ta kirjutas: “œJa siin tuleks kõigepealt nimetada Vaeslast Ingrid Kasesalu kehastuses, kes on põhiliselt oma ülesande õigesti lahendanud. Näidendi autor on vaeslapse kuju loonud küllaltki tüüpilise oma sotsiaalse kihi esindajana: rõhujale-perenaisele alistuvana üksnes senikaua, kuni tal muud pääsu pole. Niipea aga, kui talle võimalus avaneb oma jõudu tunnetada, teatab ta otseselt, et ta perenaist enam ei karda. See kuju muutub Ingrid Kasesalu osakäitluses vägagi usutavaks: üle jõu käivas töös näeme teda küll nõrkevat füüsiliselt, kuid mitte hingeliselt. Ka püsib Vaeslapse selge teadvus ülekohtust ning tahe võidelda selle vastu. Vaeslapse elujulgus, vaatamata isegi lootusetuna näivale olukorrale, on lavastuse üks suurimaid positiivseid väärtusi.” 298 Kiita said ka teised osalised. “œTeine tugevam positiivne kuju näidendis on Vanatark (B. Mitt). Autor on andnud selle vanamehe paljukogenuna ning ka vastavalt targana. Oma vaimujõust teadlik, jääb Vanatark alati ja igas olukorras rahulikuks. Neid põhilisi omadusi suudab näitleja suurel laval hästi edasi anda, tema olemuses on selgust ning lihtsust. Kuid nukulaval on Vanatarga välises käitumises vastuoluline joon – ta liigub nooruslikult väledana, jõulisena. See lõhub kuju terviklikkust näidendi ulatuses. Kolmas õnnestunum tegelane autoril on tige ning ahne Perenaine. Nende omadustega kaasnev silmakirjalikkus ning rumal lühinägelikkus annavad sellele kujule veelgi suurema teravuse. Perenaise lavalisel kehastamisel on kahel osakandjal mõningaid erinevusi. Kui H. Lippasaar oma Perenaises tema negatiivseid jooni teatava katte all hoiab, siis avab H. Raa neid lahtisemalt, eriti tigedust. Mõlema näitleja puhul võib eriti esile tõsta stseeni viimases pildis imeveski juures – niihästi ühel kui teisel on see üks varjundirikkamaid oma osakäsitluse raamides. Paremini kui Lippasaarel õnnestusid Raal nukustseenid – ta suutis siin tugevamini mõjule pääseda. Ka on Raal nuku liigutused rohkem kooskõlastatud “œelusa” Perenaise omadega.” 299

Ent A. Tigane leidis lavastuses ka mitmeid olulisi puudusi. Võrreldes suure lava stseenidega jäid nukustseenid nõrgemaks. Nukutegelaste kõnes jäi puudu hääle varjundirikkusest, mistõttu publikul oli raske eristada, milline tegelane parasjagu räägib. Unenäopildid mõjusid kohati loiult. ” Tegelased lahendavad küll päris hinnatava hoolega üksikuid pisiülesandeid, kuid sellest on vähe dramaatilise pinge saavutamiseks. Ei aita siin publiku huvi äratamiseks palju kaasa ka vahelduseks mõeldud laulud ja tantsud. Unenäopiltides on ainult negatiivsel kujul – Perenaisel – täiesti selge siht: teistele vastu töötada. Et tema tegutsemine positiivselt poolelt siiski kuigi mõjusalt vastulööki ei saa, ei suuda ka see osa nende piltide huvitavust tõsta.

Nii näidendis kui lavastuses tuleb unenäopiltidest pidada õnnestunumaks viimast – Söetaadi koopas. Siin on tegelastel siiski kõige kindlam eesmärk: ühisel nõul ja jõul imeveskile ratast ehitada. Sellele vastavalt on pildis ka tegevuse hoogu ja ei teki küsitavusi ei osaliste vajalikkuses ega vaheldust taotlevate laulude puhul – needki on sündmuste käiguga otseselt seotud. Unenäopiltide puuduseks on ka sümboolsete tegelaste – Veteema, Rauataadi, Söetaadi ja nende abiliste vähene karakteriseering näidendi autori poolt.” 300 Lisaks soovitas kriitik lavastajal ja näitlejail pöörata erilist tähelepanu nukulaval toimuvate misanstseenide selgusele ning kõne artikulatsioonile.

Draamanäitleja koolitusega näitlejakaadrit silmas pidades lavastas F. Veike ka V. Gubarevi ja A. Uspenski noorsoonäidendi “œKõverpeeglite kuningriik” suure lava tükina, ilma nukkudeta. Selles lavastuses leidis rakenduse kogu tollase Nukuteatri näitekollektiiv ja see kätkes veel üht katset näitetruppi ühtseks ansambliks sulatada. Tõnis Kase hinnangul see aga kuigivõrd ei õnnestunud. “œKõverpeeglite kuningriigi” lavastuse peamiseks puuduseks pidas arvustaja just ansambli ebaühtlust.301

Nagu kavalehel antud sisu lühikokkuvõttest järeldada võib, oli “œKõverpeeglite kuningriik” tüüpiline nõukogudeaegne näidend, mis jutustas tütarlaps-pioneeri kujunemisest läbi oma vigade mõistmise eeskujulikuks pioneeriks. Selleks tuli aga pioneer Oljal sattuda katsumusterikkasse kõverpeeglite kuningriiki, kus oli tohutult puudusi ja igandeid.

Lavastus pakkus näitlejaile huvitavaid karakterrolle ja mängu elavplaanis. B. Miti sõnutsi oli see näitlejaile suur rahuldus.302 O. Liigandi kuningas Naak-Toopsed VII oli alatu türann, kes värises oma elu pärast, oli sõltuvuses oma ministritest ning tegeles tühipalja ajaviitega – kõverpeeglite lugemisega. Meeldejäävad olid ka B. Miti ahne õukonnateener minister Nnok ja A. Kivirähki minister Neraak. Viimase osatäitmise kohta mainis T. Kask nii positiivseid kui negatiivseid jooni: “œNäitleja Kivirähk lõi minister Neraaki kujus ohtliku vastase, kelle võitmiseks oli vaja suurt julgust ja osavust. Oma riietuses, grimmis, liikumises ja hääles oli näitleja lähtunud väga leidlikult oma nimest Neraak (Kaaren). Segavana mõjusid vaid kunstlik raevu edasiandmine hääle kähistamisega ning teravad nurgelised liigutused vihapursete puhul. Neid tuleks pehmendada, kuna vastasel juhul nad teevad viha kunstlikuks ja ei anna midagi juurde näitleja poolt loodud eredale kujule.” 303

Kriitikalt pälvis kiitust veel ka O. Paesülla võitleja-kangelane Iro, H. Lippasaare südamlik Vanaema ja I. Kasesalu mängitud Olja peegelkujutis Ajlo. Viimane oli tunduvalt viimistletum ning läbimõeldum M. Orgussaare Olja omast. R. Kuremaa peeglimeister Rebõsile heitis kriitika ette liigset märterlust ning valitseva korra vastase protestimeele puudust. J. Kepi tseremooniameister oli aga antud hoopis teises võtmes, liiga buffolik ega tahtnud kuidagi oma tsirkuseklounilike trikkidega lavastusse sobida. L. Tui tädike Sukhal jäi oma rollilahenduses ühekülgselt lahkeks ega olnud küllalt tõepärane.

Tollase kriitika arvates olevat lavastuses olnud liialt palju meeleolutsemist. Näitejuhil soovitas T. Kask enam tähelepanu pöörata sellele, et “œigal stseenil oleks oma kindel ülesanne, miks seda mängitakse.” 304

Noorsoolavastuste järele oli tol ajal suur puudus. Riiklik Noorsooteater oli likvideeritud, draamateatrites mängiti noorsoolavastusi harva. “œKõverpeeglite kuningriiki” etendati mitmes Eestimaa piirkonnas hoolimata sellest, et transpordi- ja teedeolud olid väga kehvad ning tihti juhtus sedagi, et etendust tuli alustada planeeritust mitu tundi hiljem. Liikumist raskendas ka R. Laidre poolt kavandatud liialt suur dekoratsiooni- ja kostüümikoorem. I. Kivirähk: “œSee oli suur ettevõtmine. Tol ajal saime ruumid sinna vanasse pritsimajja Viru tänava otsas. Seal saalis me hakkasime siis proove tegema. Ja "Estonia" teatrisse saime kolmandale korrusele väikese toa, seal oli siis ka väike proovisaal ja rippus tööplaan. Selles etenduses Maimu Orgussaar-Martin oli Olja ja mina olin Ajlo, tema peegelpilt. Seda mulle jälle väga meeldis mängida. Kui Olja vaatas end peeglist, siis me pidime ühtmoodi liigutusi tegema. /.../ See meeldis lastele /.../. Seda lavastust me saime mängida ainult väga suurtes rahvamajades ja väga kaua me seda ei mänginud. Meil oli nii: hommikul läks üks trupp “œVaeslapse käsikiviga” ja teine trupp läks “œTänamatu mägraga” välja ning õhtul saime jälle kokku, et mängida “œKõverpeeglite kuningriiki” .” 305

Kui EV Nukuteatri esimesel tööaastal figureeris lavastajana vaid Ferdinand Veike nimi, siis teisel hooajal proovis N. Novoseletskaja näidendiga “œTänamatu mäger” taas lavastajakätt ka Lo Tui. Selles lavastuses ilmnes vastuolu metsloomadele (karu, orav, jänes, mäger, hunt) omistatud üldinimlike omaduste ning naturalistliku lava- ja nukukujunduse vahel. O. Paesüllal tuli kujutada õilsahingelist, töökat, initsiatiivikat Karu, keda näidendi autor on iseloomustanud sõnadega: “œTa on ju nii hea, et ei oska kirjeldadagi.” O. Paesüld kujutaski Karu väga sümpaatse mehena. Paraku sattus niisuguse karakteriga vastuollu kuju väline liikumine. “œIseloomupärasest mõtlemisviisist peaks nüüd välja kasvama ka tegelase žestikulatsioon – kuid siin järsku seab näitlejale tema “œnahk” hoopis omamoodi nõudmised, sundides jäljendama tõelise, “œmetsiku” karu välist liikumist, mis sageli siiski ei vasta autori poolt ettekirjutatud karakterijoontele. Nii kõnnib karu kohmakalt, mis, tõsi küll, loob etendusel illusiooni metselajast, aga kuna antud karakteris pole ei saamatust, ei kahevahelolekut ega muud, mis oleks aluseks niisugusele liikumisele, jääb see vaid puht väliseks võtteks. Niisamuti näiteks teatav raskus esemete käppadega haaramisel, kui samal ajal on tegemist isiksusega, kes hooldab mesilasi tarudes, ehitab katusealuse juurvilja kuivatamiseks, üldse paistab osav olevat igas töös. Sellised puhtvälised võtted liikumises ei aita iseloomujooni välja tuua ega tule kasuks,” kirjutas A. Tigane.306 Ka teiste tegelaste kujundamisel püüti kopeerida tõelist looma ega pööratud tähelepanu nende karakteriomadustele. Tulemuseks oli, et “œTänamatu mägra” lavastus meenutas rohkem loodusteemalist dokumentaalfilmi kui nukuteatrit temale omases teatraalses tinglikkuses.

Näitlejatöödest hindas etendust arvustanud A. Tigane õnnestunumaks negatiivseid lavakujusid. L. Tuil oli õnnestunud luua Mägra osas “œvägagi huvitav petise vanaeide kuju” . O. Liigandi Hundi osakäsitlus oli igati veenev ja “œkoguni nauditav” oma kiskjalikus olemuses. Positiivsetest tegelastest olid Jänes ja Orav juba autori poolt antud küllaltki sarnaste karakteriomadustega. “œEt Jänese ja Orava osatäitjad H. Lippasaar ja M. Varango juhuslikult ka võrdlemisi sarnast hääletämbrit omavad, eriti erutuse momendil, on kohati raske vahet teha, kumb loom parajasti kõneleb – isikupärast ei ole ei ühes ega teises niikuinii.” 307 Kriitik oli arvamusel, et selles osas oleks lavastaja saanud autorit korrigeerides mõndagi ära teha, ent Lo Tui lavastajana usaldas siiski vaid autorit ega püüdnud omalt poolt midagi lisada.