90-NDAD, MUUTUSTE AASTAD

1990-NDATE AASTATE TEINE POOL

Oma uue hooaja avas Nukuteater 30. septembril 1995 Janno Põldma nukunäidendiga “œKoera pulm” . Lavastas külalisena Ivo Eensalu. Selle sirmilavastuse eriliseks väärtuseks olid karikaturist Heiki Ernitsa isikupäraselt kujundatud nukud ja lava. “œKoera pulma” tegevus toimus kodutute koerte varjupaigas. ” Ka seal on oma rõõmud ja mured. Ka seal armutakse. Kuid tekib oht, et armunud lahutatakse...” 985 Noori armunuid, koerapiiga Muriiat ja tema sõpra Rommit mängisid A. Vaher ja M. Kampus.

V. Luubi lavastuses “œBuratino” mängiti paralleelselt nii elavplaanis kui ka sirmi- ja marionettnukkudega. Lavastaja oli lähtunud A. Å apiro ja R. Aguri instseneeringutest A. Tolstoi “œKuldvõtmekese” põhjal. Lavastuse parimaks stseeniks osutus Papa Carlo nukumeisterdamisstseen. Läbi Tõnu Tamme näitlejatöö (elavplaanis) jõudis saali Papa Carlo hingesoojus ja südamlikkus. Kunstnikutöö tegi G. Randla ja muusikalise kujunduse Margo Kõlar.

R. Agur oli koostöös M. Undiga 1973. a lavale toonud uudse ning elavat vastukaja äratanud “œPunamütsikese” . Ka tema teine, üle paari aastakümne hiljem sündinud “œPunamütsike” pakkus publikule lavastajapoolset, eelnevast lavastusest sootuks erinevat uudset tõlgendust vendade Grimmide üldtuntud muinasjutust. Esmakordselt tegi juba üle kolmekümneaastase lavastajastaažiga R. Agur kujunduse oma lavastusele ise. Laval võis näha kahemeetrist nukukonstruktsiooni – Maavaimu, kes jutustas lastele tuttavat lugu Punamütsikesest ja kurjast Hundist. Maavaimu kogukatel õlgadel ja põlvedel olid sirmiteatri mängupinnad, puutüve meenutavate tugevate jalasäärte vahelt avanes aga katteriide varjust varjuteatri ekraan. R. Agur kasutas taas oma lemmikvõtet, s.o teater teatris või mäng mängus vormi – väikene nukk-ema jutustas oma nukk-tütrele muinasjuttu Punamütsikesest, taustaks igapäevane kodune miljöö supikeetmiste ja muude askeldustega. Laval toimuv oli ühtlasi Maavaimu jutustus. Lavastuses võis täheldada mitmeid huvitavaid tehnilisi leide, nagu mitu paari siputavaid nukujalgu triibulistes sokkides; kääksuga avanev puujuur, mille alla sai peitu pugeda; koos jänese püstitõusvate kõrvadega üleskerkiv müts jne. Tänu omapärasele sisulisele tõlgendusele ja mitmetele toredatele lavastuslikele võtetele oli lavastus nauditav erinevas vanuses lastele ja täiskasvanuile.

1996. a esimese lavastusena esietendus Janno Põldma näidend “œSõber Kurk” , mis sai 1995. a Eesti Näitemängu Agentuuri korraldatud uue draama konkursil esikoha. Nii autor kui ka kunstnik Kalju Kivi on mõlemad tuntud joonis- ja nukufilmimehed. “œNende kahe mehe filmilik käekiri ja visuaalne fantaasia on kindlasti see positiivne värskendav loovmõtlemine, mis toob uut hingust nukuteatrisse. Suurepäraselt sobib meeskonda ka noor helilooja Tõnis Kaumann, kes vaieldamatu professionaalsuse ja muusikalise huumoritajuga loob lavastuse meeleolu ja temporütmi.” 986

E. Spriidi lavastus mõjus multifilmi paroodiana. Selles oli nii lastele meelepärast vaatemängulisust ja nalja kui ka täiskasvanutele mõistetavat absurdi ja paroodiat.

“œKuna keskne tegelane on Leiutaja (Margus Tabor), siis on näidendi lavaleseadjad lasknud fantaasial lennata ning vaatajad näevad igasuguseid imemasinaid. Ja muidugi Leiutaja leiutatud rääkivat Kurki (Meelis Sekk või Tiina Tõnis - E.V.), kes on pandud kentsakalt kõnelema, mõtlema ning ka väsima.” 987

Lavastuses olid kenasti kasutatud nukuteatri võimalused mängida topeltmängu – mängisid näitlejad elusuuruses sirmi ees ja ka nukkudega sirmi taga. Tegelased olid naljakad, eriti Jänes (H. Toompere), kes ei teadnud, “œkas ta ikka on jänes või hoopis karu või koer” .988 Tema tekst ja käitumine olid lõbusalt absurdsed.

H.Chr. Anderseni järjekordse “œPöial-Liisi” lavastuse seadsid rühmatööna lavale ja mängisid Helle Laas, Riho Tammert ja Are Uder. Kaunid kuldlokilised nukud ja lava kujundas Leenamari Pirn. Lavastuse omapäraks oli see, et sõnade asemel kasutasid näitlejad vaid häälitsusi, muusikat ja liikumist. Seetõttu oli seda lavastust hea esitada mis tahes keeles kõnelevale publikule.

1996. a lõpul jõudis lavale veel teinegi üldtuntud muinasjutt - vendade Grimmide “œLumivalgeke” . Läbi aegade ühe kõige armastatuma muinasjutu kirjutas nukuteatrile ja lavastas E. Spriit, võttes abiks K. Komissarovi dramatiseeringu. Oma teatrivariandis püüdis E. Spriit pidada kinni algsest muinasloost, nii nagu see oli kirja pandud umbes 200 aastat tagasi.989 G. Randla suurejooneline lavakujundus ja meeldejäävad nukud ning helilooja Sven Grünbergi muusika aitasid omakorda esile tuua muinasloos peituvaid väärtusi ja võlu. Selles sirmilavastuses mängisid Lumivalgekest T. Tõnis või L. Hanstin, Printsi M. Tabor või M. Sekk.

Mudilastele esietendusid 1996. a septembris kaks seikluslikku sirmilugu: H. Männi “œTöntsa-Täntsa” ja E. Raua “œNinatark muna” . Esimese lustaka loo karupoeg Töntsa-Täntsast (Malle Peedo) täis nauditavaid sõnamänge ja naljakaid äpardusi lavastas H. Laas ja kujundas L. Pirn. E. Raua nukunäidendi esmalavastuses 1968. a mängis H. Toompere kaasa näitlejana, nüüd oli ta aga lavastaja rollis. Kunstnikutöö tegi Kalju Kivi.