TÕUSUAASTAD (1956 – 1963)

STABIILNE TÖÖAASTA

1959. aasta toob endaga “œMetsakella” , “œMatsi poeg Matsi” , “œKoogikese” , “œInetu tüdruku” ja “œTalumatu elevandipoja” – kõik tolle aja kohta üle keskmise tööd.

G. Stefanovi “œMetsakell” on mitmele selles lavastuses osalenud näitlejale meelde jäänud oma terviklikkuse poolest. V. Luup: “œ” Metsakell” oli üks tore tükk. Me mängisime seda väga kaua. U. Leiesega olime partnerid. Tema oli Jänes. Jänes oli see peategelane ja tema sõber Karu – see olin mina. Rebast mängis M. Jürgo. Selles loos otsustasid Jänes ja Karu teha metsakella, aga kuna seda kella peab mingisuguse teise järgi õigeks panema, siis Rebane oli seal ainuke, kellel oli käekell. Aga Rebane nagu ta ikka on niisugune suller, käis seal Jänese keldris midagi näppamas. Ja selle trahviks Jänes ja Karu teevad niisuguse tünni, millele pannakse seierid külge ja Rebane pannakse sinna tünni seiereid keerama. See kõlab võikalt, aga näitemängus ei olnud see sugugi nii võigas. Kõigepealt me küsisime laste käest, kui rebane oli selle pahandusega hakkama saanud, et mis me selle Rebasega nüüd teeme. Saalist tuli igasuguseid vastuseid. Aga ükskord kui me andsime etendust Võru kandis, kõlas saalist kõva hääl: “œTapame ära! Mul on väits üten kah.” Võru poiss oli nii äge, et tahtis Rebasel kohe naha üle kõrvade tõmmata.” 404

Lavastaja F. Veike: “œKord vene nukulavastaja ja pedagoog Mihhail Koroljov vaatas Uno Leiese jänese rolli lavastuses “œMetsakell” (V. Luup ja U. Leies mängisid selles lavastuses suurepäraselt). U. Leiesel oli nii hale hääl. Ka kõige rõõmsamad stseenid mängis ta selle haleda häälega nii koomiliselt, et see sobis hästi kokku nuku näoga, haledate silmade ja nutuste suunurkadega. Koroljov lustis väga seda lavastust vaadates. U. Leies oskas teha sellest rollist “œhädalise” sümboli. Kui üks jänku on elus palju väntsutada saanud, siis on ka rõõmustamine lõpuks haledahäälne. Kunstnik (R. Laidre) kriipsutas hiljem ka pintsliga seda alla, et hääl oleks maskiga veelgi suuremas kooskõlas. Siin üks komponent võib teist aidata ja täiendada, et tekiks välimuse ja hääle süntees.” 405

Kuigi teatril oli võimalus lavale tuua toredaid nukutükke vene ja teistelt N. Liitu kuulunud rahvaste autoritelt, saab teatri omanäolisust kujundada siiski algupärase repertuaari najal. Pidevalt kimbutav algupärase repertuaari nappus sundis teatriinimesi endid sulge haarama. Nii valmis näitleja O. Liigandil nukutükk “œMatsi poeg Mats” . F. Veike kohandas teatri tarvis A. Kitzbergi “œKoogikese” . Mõlemad on folklooriainelised.

Näidendis “œMatsi poeg Mats” on kasutatud selliseid rahvuslikke motiive nagu talupoja võit mõisniku üle, võitlus lohega, kullavarga jälitamine jne. M. Žuhhovitskaja kirjutas: “œOmanäoliselt on kujutatud allmaailm, kus muusikaliselt on väga huvitavalt lahendatud sisalike tantsud. Näidendi ühe peateemana jääb aga kõlama vabadusetung, mida kehastab kotkas laval ja kotkalennu teema muusikas.” 406 Lavastusele (F. Veike) on ette heidetud tavapäratut, tollasele nukuteatrile mitteomast tõsidust ja süngust, lavakujunduse tumedat koloriiti, ent on kiidetud näidendi sisukust ja rahvalikkust ning E. Tambergi meeleolukat muusikat. Pärast mõneaastast teatrist eemalolekut selles lavastuses taas osalenud I. Kivirähk meenutab: “œMul oli Kurja Kuningatütre roll. Oskar Liigand ise mängis selles oma kirjutatud tükis Härjapõlvlast. See oli huvitav osa, Liigand tegi seda väga hästi. Lembo Mägi mängis Matsi poeg Matsi ja tegi ka hea osa. Mulle minu roll eriti ei meeldinud. Nukk oli ka väga suur ja raske. See oli niisugune nõid-kuningatütar, kes tahtis Matsi enda võrku meelitada ja tema ausust proovile panna. /.../ Etenduses oli kasutatud “œmusta kabineti” põhimõtet, palju oli tehnilisi nippe, tegelasteks olid allilma elanikud, nõiad, kääbused.” 407

F. Veike nukunäidend “œKoogike” oli kirjutatud ja lavastatud (R. Kuremaa) tollasele nukuteatrile tavapärases humoristlikus laadis. Muinasjutt Koogikesest on üldtuntud lugu ning levinud paljude rahvaste juures. Eite-Taati mängisid M. Jürgo ja V. Luup, Koogikest U. Leies. Jutustaja oli A. Raid.

Eesti folkloori juurest juhatas järgmine F. Veike lavastus “œInetu tüdruk” vaataja hoopiski eksootilisele Hiinamaale. See huvitavaks ja kaasakiskuvaks hinnatud näidend viis vaataja aega, mil Hiinas võimutsesid mõisnikud. Viimased nõudsid alamast soost võlgnikelt, kes ei jõudnud vajalikku raha tasuda, nende tütreid orjadeks. “œMei, keda pererahvas peab inetuks ja alaväärtuslikuks orjatüdrukuks ja kes seepärast saab äärmiselt julma kohtlemise osaliseks, on aga tõeliselt varustatud kõige kaunimate hingeomadustega. See hingeline ilu, mida ei taha ega suuda näha tema julmad peremehed, ei jää märkamatuks kehvale, kuid vaprale jahimehele Tšanile. Selleks, et rajada Meiga ühist õnne, tuleb Tšanil võidelda. Rohkete kannatuste järel saavutavad Tšan ja Mei oma teenitud õnne.” 408

Kuigi näidendi tegelaste seas olid kõnelevad loomad, inimesed moondusid ahvideks jne, sobis “œInetu tüdruk” kriitik H. Kase arvates enam lavastamiseks suurel laval kui nukuteatris. “œLavastuse üldises laadis võib siiski märgata kõikumist kahe erineva lähtekoha vahel ning näib, nagu poleks lavastaja (F. Veike) kummalegi neist veel kindlalt peatuma jäänud. Ühest küljest läheneb lavastaja näidendile noorsoolavastuse seisukohast, teisest küljest võib märgata püüdu kohandada teost nukulava nõuetele. Näidend ise oma loomult kisub lavastajat rohkem kalduma esimese laadi poole ja seepärast on niihästi kogu lavastuses kui ka näitlejate mängus rõhutamist leidnud sõnalisele materjalile erilise kunstilise jõu andmine, mis kohati kipub võtma isegi ülepakutult melodramaatilist värvingut. Tegevus nukkudega on aga vähem väljatöötatud, vähem põhjendatud ja jääb sageli isegi sirmi tagant kostva hääle varju.“œ409 Tollane sirmiteater ei olnud võimeline avama lõpuni näidendis peituvat karakterite psühholoogilist sügavust ja emotsionaalsust.

Nukuliikumise seisukohalt olid paremad armuavalduse stseen, Mei (I. Kivirähk) kiire ja ilmekas töötamine riisipuhastamisel ning ahvide hüplemine ja metsa plagamine. Näitlejatöödest olid enam õnnestunud I. Kivirähki väike hirvepoeg, L. Tui jänes ja R. Kuremaa tiiger. Need kujud olid näitlejate poolt niivõrd detailselt ja viimistletult välja töötatud, et episoodilisusest hoolimata jäid nad kõige rohkem meelde. “œNukulikku” lähenemist oli ka R. Kuremaa Fõni kehastuses, mida peeti näitleja hinnatavaks loominguliseks saavutuseks. Näitleja oli leidnud huvitavaid nüansse, nagu näiteks “œpüssi keerutamine jahile minnes – see on võte, mis on teostatav ainult nukulaval ja aitab ilmekalt edasi anda selle tegelase iseloomu“œ.410 Enamik osatäitjaist aga keskendas oma tähelepanu rohkem sõnalisele küljele.

Kriitika märkis I. Kivirähki hingestatud ja lüürilist mängu Mei osas. Uuel ja senisest kõrgemal tasemel olevaks hinnati K. Reneli rikka peremehe osa, tuues sealjuures näiteks stseeni, milles tingitakse Mei müügihinna pärast ja kus just nukk K. Reneli käes annab kõige ilmekamalt edasi rikka perekonna ahnust ja kauplemishasarti. Teravdatud karakteersuse saavutas ka H. Raa rikka perenaise osas. Tähelepanu äratas tema nuku hiinalik kõnnak. O. Paesülla Tšani esitust hinnati lihtsaks ja meeldivaks, heites samal ajal ette kaldumist liigsesse pateetikasse. Seda oleks olnud võimalik vältida viimase vaatuse teksti kärpides, et “œvabastada osatäitja pealetükkivalt korduvatest ohkamistest, sentimentaalsetest tundepuhangutest ja retoorilistest hüüatustest” .411

Ingrid Kivirähk: “œMei oli mulle väga armas osa. Ja siis oli seal veel üks episoodiline osa – hirvepoeg. See oli nii pisike osa. Ma ütlesin ainult: “œEma, ma kardan!” Ja imelik, mu peaosaga jäädi rahule, aga see Hirvepoeg äratas ka suurt tähelepanu, sellest kirjutas kiitvalt isegi kriitika. /.../ Olaf Paesüld oli minu partner, ta mängis Jahimeest, kellega Tüdruk hiljem abiellus. Mulle väga meeldis temaga mängida. Olaf oli väga täpne, talle võis kindel olla. Partnerist oleneb ju palju. Mul on olnud paljudega hea mängida: oma mehega, Olaf Paesüllaga, Raivo Kuremaaga, Lo Tuiga, Helle Raaga, Bruno Mitiga. Minul oli alati terve tükk peas, kõikide osad olid peas. Sellepärast ma mäletan, et kui Olaf iga etenduse eel vaatas oma osa üle, oli see mulle nii naljakas. Mina oleksin võinud kõikidele ette ütelda. See “œInetu tüdruk” oli niisugune lüüriline ja poeetiline hästi armas tükk. See meeldis publikule väga, seda me mängisime väga palju. Väga ilusad dekoratsioonid olid ja hiinapärased nukud (R. Laidre kujundus). Heliefekte oli ka. Mul on niisugune tunne, et siis vist oli juba makk ja maki pealt tulid need džunglihääled. Aga laulsime ikka otse. /.../ Teine lavastus “œÕnnelik Mei” oli “œInetu tüdruku” järg. Elu läks edasi, Meil ja Tšanil oli nüüd väike poeg, kelle ahvid ära varastasid. Tšan läks teda otsima, võitles tiigriga, võitis, tõi tiigrinaha koju ja... Ühesõnaga, see oli põnev.” 412

G. Vladõtšina “œTalumatu elevandipoeg” oli lavale toodud juba Draamateatris ja võeti kaasa ka iseseisvasse Eesti Nukuteatrisse. Näidend oli haarav ja huvitav ning sobis hästi osalema rahvusvahelistel üritustel. Ka oli F. Veikel tekkinud mitmeid mõtteid ja ideid, mida ta soovis selle tüki puhul realiseerida. Nii jõudiski “œTalumatu elevandipoeg” 5. detsembril 1959 taas Nukuteatri lavale. Hästi tunnetas lavastust muusika autor V. Tarkpea. Tal õnnestus aafrika rütme kasutades luua meeldejäävad, lavastuse atmosfääri oluliselt mõjutavad lauluviisid.

Lavastuse puuduseks olid väga suured ja tohutult rasked nukud, mis mõneti halvasid näitlejate mängu. Siiski oli selles mitmeid toredaid osatäitmisi, kõigepealt kindlasti R. Kuremaa Elevandipoeg. Osalesid veel H. Raa, I. Kivirähk, L. Tui, K. Renel ja O. Paesüld. I. Kivirähk: “œRaivo Kuremaa mängis hästi ja Olaf Paesüld tegi Lõvi toredasti ja haruldane Pärdik oli Lo Tui! Üldse ta minule meeldis – vitaalne ja vahva näitleja! Õpetas ja aitas ka teisi ja tuli ütlema, kui midagi märkas. Mina tegin Jaanalindu. See oli nii suur ja raske nukk, et Oskar Liigand aitas mul ta jalgu liigutada. Proovide aeg oli küllaltki närvesööv. Kõik kutsuti kokku, ühe stseeniga läks peaaegu päev. Kes kudus, kes heegeldas... Aga lõbus oli seda mängida, muusika oli huvitav ja tore, palju oli laule. Lastele väga meeldis /.../. Krokodill tuleb ja võtab Elevandipoja ninast kinni – küll lapsed karjusid! See oli ju põnev!” 413

Teatri nääritükiks kirjutas siis juba Nukuteatris pedagoogina töötav Male Žuhhovitskaja nukunäidendi “œUnenägude riigis“œ. Omapärases vormis käsitles autor tollal n-ö kohustuslike teemade nimistusse kuulunud “œrahvaste sõprust” ja tutvustas mitmete rahvaste näärikombeid.414