NUKUTEATRI AJALUGU Prev Page Prev Page
Esileht
Saateks
Sissejuhatus
I osa. Algus
Eellugu
Esimestest Eesti alasid külastanud nukutruppidest
Esimesi katsetusi
Eesti nukuteatri sünd
August Libliku nukuteater (1933-1936)
Skupa teatrist ja tema külalisetenduste mõjust eesti nukuteatri arengule
Taavet Poska nukuteater
Eesti Draamateatri nukutrupp (1936-1944)
Eesti kutselise nukuteatri loomine
Õppereis Tšehhoslovakkiasse
Õpitu realiseerimine praktikas
Algupärane nukuseriaal
Nukutrupi ja repertuaari kujundamine
Draamateatri nukutrupp pärast juunipööret
Nukuteater sõja-aastail
Kutselise nukuteatri kujunemisaastate loomeolud ja iseloomulikud jooned
Riikliku Noorsooteatri nukuteater (1944-1948)
Nukuteater ümberkorraldusprotsessis
Visa tööga tehniliselt keeruliste suurlavastusteni
Kokkuvõtteks Noorsooteatri nukuteatri lühikesest, ent tulemusrikkast tööst
Nukuteater taas Draamateatri juures (1948-1951)
Uued ümberkorraldused teatrielus
"Reinuvader Rebane" Ferdinand Veike lavastajadebüüdiks
Moskva Riikliku Kesknukuteatri mõjust eesti nukuteatri arengule
Rahvuseepose kangelased nukulaval
Iseseisva Nukuteatri sündi ettevalmistavad lavastused
Nukumängust teistes linnades
Ugala nukuteater (1948-1951)
Kuressaare Teatri nukuteater (1949-1951)
Nukuteatritegemisest Tartus
II osa. Eesti Riiklik Nukuteater
Kujunemisaastad (1952-1955)
Iseseisva nukuteatri sünd
Repertuaari kujundamine
Tagasivaade esimesele tegevusaastale
Näitetrupi kujundamine
Klassikaline muinasjutt ajastu vaimus
Kriitika süüdistab teatrit pealiskaudsuses
Rahvuslik dramaturgia - täistabamus Nukuteatris
Nukuteater avab statsionaari
Puunukk Buratino üldise keskpärasuse taustal
Algusaastate kasvuraskused
Tõusuaastad (1956-1963)
Huvi rahvusliku dramaturgia vastu
Stiilipuhas klassikaline sirmiteater
Festivalidel Moskvas ja Bukarestis
Hooaeg pärast festivali
Stabiilne tööaasta
Itaallaste eeskujul ooper eesti nukulavale
Edu II rahvusvahelisel nukuteatrite festivalil Bukarestis
Esimene lavastus täiskasvanutele
Algupärase repertuaari osatähtsus suureneb
"Isand Seguini kitseke" - suure üldistusjõuga romantiline lavastus
Nukuteater koondab enda ümber autoriteringi
Rein Aguri esimene lavastus
Näitleja nukuteatris
Lavastaja nukuteatris
Kunstnik nukuteatris
Nukulavastuse muusikaline kujundus
Repertuaaripoliitika
Eesti nukunäitlejate õppestuudio
Ebastabiilsuse aastad (1964-1967)
Teater vajab muutusi
Repertuaaripilt mitmekesistub
Festivalitraditsiooni algus
"Olematu Odysseus" - pöördepunkt teatri kunstilises elus
F. Veike traditsiooniline nukuteater
Rein Agur oma teed otsimas
Raivo Laidre lahkumine Nukuteatrist
Nukuteater kuuenda ja seitsmenda aastakümne vahetusel (1968-1972)
Eesti teatri uuenemislaine haarab ka Nukuteatri
Eno Raud kirjutab Nukuteatrile
"Majake ratastel" ja "Memme musi" - edukad Riia festivalil
Uus Buratino
Õppestuudio lavastus
Uno Leies lavastab oma näidendi
Legend "Kurekesest ja Hernetondist"
Vallatu "Muinasjutt hiirepojast" ja süngevõitu "Lugu sepast"
Lood kutsikatest ja ahvidest
"Kaval-Ants ja Vanapagan" Rein Aguri noortetrupi algustähisena
Baltimaade nukuteatrite festival Kaunases 1971. aastal
Uno Leiese "Kiki ja Miki" ja Oskar Liigandi "Pikse pasun" - vastandliku nukutükid
Disney kangelased Väino Luubi lavastuses
Sirmiteater pakub uusi võimalusi
Kümnendivahetusele tagasi vaadates
Nukuteatri kuldsed seitsmekümnendad
Uus, avarduv nukuteater
"Muumimuinasjutu" avatud nukumäng
Nukuteatri poeetiline maailm
Jaan Urveti lavastajadebüüt Nukuteatris. Lihtsakoelised sirmilood
Eesti klassika nukulaval. Nukuteater avastab Illimari maailma
Mitmetasandiline, sümbolistlik nukuteater
Ferdinand Veike klassikaline sirmiteater
Hiirepoja ja elevandipoja uus lavaelu
Heljo Männi muinasjuttnäidend Helle Laasi lavastajadebüüdiks
Ferdinand Veike läheb kaasa avatud mänguga
Rein Aguri nukukompositsioon A. H. Tammsaare novellidest ja miniatuuridest
Helle Laasi lavastused
"Petja ja hunt" pakub improvisatsioonirõõmu
Ingo Normet ja Jaan Urvet - külalislavastajad Nukuteatris
Nukuteater ei ole ainult lasteteater
Veelkordne tagasipilk seitsmekümnendate aastate nukuteatrile
Rein Agur - eesti nukuteatri uuendaja
Nukuteater seitsmenda ja kaheksanda aastakümne vahetusel
Teatrisisesed vastuolud
"Tuhkatriinu" üllatav tõlgendus
Ferdinand Veike ühe loominguperioodi väärikas lõpp
Ferdinand Veike läbi kolleegide silmade
Ferdinand Veike mõtteid nukuteatrist
Kunstnik Jaak Vaus
Nukuteatri kaheksakümnendad aastad
Uus algus
Lastekriminull - noorte näitlejate nukumängukool
Intiimne laulukava ja laadateater
Nukumuusikal ja supershow
Igihaljad muinasjutud ja valmid
Hendrik Toompere debüüt lavastajana ja uudne näärilavastus
Tuhkurhobuse traagiline elukäik
"Pessi ja Illuusia" - armastus ja sõda
Edu Baltimaade festivalil Tallinnas
Nukker Näkineid ja lustlik Hiir
Uudne "Okasroosike"
Eesti Riikliku Nukuteatri kolm aastakümmet
Näidend inimese ja looduse suhetest
Eero Spriit külalislavastajana Nukuteatris
Rõõmsameelsed, poeetilised lavalood väikelastele
Shakespeare toob täiskasvanud publiku Nukuteatrisse
Taas algupärane dramaturgia
Teatriaasta täiskasvanuile
"Suveöö unenägu" lummab vaatajaid ja kriitikuid
Sirmiteater jääb
Tuglas aitab leida Eesti nukuteatri oma nägu
Ajas muutuv Gulliver
Mägramängust Kalevipojani
Absurdiklassikud nukuteatrisse
T. Å. Bringsværdi muinas-fantastiline nukunäidend
Leedulaste traagiline muinasjutt
Esimene jõuluetendus
Helle Laasi muinasjutuetendused
80-ndate aastate Nukuteater
90-ndad, muutuste aastad
Aguriga ja Agurita
Eero Spriit tuleb Nukuteatrisse
Nukuteatri suveõu
Repertuaar uueneb
"Faustike" ovaalsaalis
1990-ndate aastate teine pool
Uuslavastused suveõues
Eero Spriit lahkub ametist
Tuttavad muinasjututegelased
Nukuteater õpetab täiskasvanuile elutarkust
Trollid ja haldjad
Taas külalislavastajad
Debütandid Janno Põldma ja Evald Hermaküla
Nukuteatri lava jälle vanade tuttavate päralt
Evald Hermaküla võtab koorma kanda
Poolelijäänud töö viiakse lõpule
Tagasivaade 90-ndatele aastatele
Eesti Nukuteater taastab rahvusvahelised sidemed
Uus algus uuel sajandil
Sajandivahetus uute juhtidega
Andres Dvinjaninov riskib
Pilguheit tulevikku
Lõpetuseks
Allikaviited
Lisad
Eesti kutselise nukuteatri lavastusi aastail 1936-2004
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Lavastajad
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Kunstnikud
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Heliloojad, muusikalised kujundajad
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Eesti Riikliku Nukuteatri juhid 1952-2004
Eesti Riikliku Nukuteatri näitlejad 1952-2004
Aunimetused
Diplomeid, preemiaid
Festivale, külalisesinemisi, välissõite
Külalisnukuteatreid Eestis
Kauaaegsed töötajad ER Nukuteatris
Eesti Riikliku Nukuteatri töötajad 01.01.2002
Eesti Riikliku Nukuteatri töötajad 01.08.2004
Töötanud ER Nukuteatris
Isikunimede register
Ilmunud artikleid
Pildigalerii
Lühendid
CD abi-info
II osa. Eesti Riiklik Nukuteater

NUKUTEATRI KAHEKSAKÜMNENDAD AASTAD

SHAKESPEARE TOOB TÄISKASVANUD PUBLIKU NUKUTEATRISSE

1980-ndatel aastatel tegi Nukuteater otsustava sammu täiskasvanud publiku enda poole võitmisel. Kuigi “œImeline imik” oli keskkooliõpilaste ja tudengite hulgas populaarne, edenes täiskasvanud publiku Nukuteatrisse toomine ikkagi visalt. Eestis oli kujunenud arusaam, et nukuteater on lasteteater, kuigi katoliku maades, kus nukuteatri traditsioon oli juurdunud, see sugugi nii ei olnud. Oli ju katoliiklik jumalateenistus ise sisuliselt teater, kus minevikus kasutati ka nukke. Luterlikes maades, sealhulgas Eestis ja Soomes, kiputakse nukuteatrit ikkagi teistest teatritest isoleerima ning lasteteatrite hulka arvama. R. Agur astus oma lavastajategevusega sellise seisukoha vastu ja saavutas ka teatud edu. Tema arvates on nukuteatril omad võimalused avada inimhinge. Sageli teeb ta seda lõikavamalt ja poeetilisemalt kui draamateater.

R. Agur peab William Shakespeare’i teatraalset teatrit ja poeesiat nukuteatrile väga lähedaseks: “œTa on lausa selle teatri dramaturg. /.../ Temas on hingeelu ja teatraalsust, lavaloogikat ja tarkust. /.../ Klassika on klassika. Ja klassikasse saab oma päevaprobleemid sisse panna. Selle dramaturgia väärtus ja sõna väärtus on ikka niivõrd suur. Ja Shakespeare’i vajab meie Nukuteater just sellepärast, et ainult laste materjalis sobramisega näitleja meisterlikkust ei arenda.” 922

Alustada taheti tegelikult “œSuveöö unenäoga” . Kunstnik Riina Vanhanenil oli juba osa nukkegi valmis. Lavastaja R. Aguril tekkis siiski kartus, et kui palju ja millises eas publikut seda lavastust vaatama tuleb: “œKartsime, et eesti teatrikülastaja ei tea, et see pole lastemuinasjutt, seepärast valisime alustuseks midagi tuntumat.” 923 Ja siis ta otsustas, et “œRomeot ja Juliat” rahvas teab: “œLäksimegi selle peale välja, et teeme tragöödia. Sest “œRomeos ja Julias” on olemas kõik – nukule vajalik teatraalsus, poeesia ja lavaline dünaamika. Tolleaegne direktor Ants Kivirähk tuli meile vastu ja läks teadlikult finantspahandusele. Raha oli juba raisatud “œSuveöö unenäo” kujundusele, aga meie jätsime selle kõrvale ja hakkasime uut tegema. Ka soomlased tellisid meilt “œRomeo ja Julia” lavastuse. Otsustasime siis Rein Lauksiga, et lähme teeme selle esmalt Soomes ära. Vaatame, kuidas välja tuleb, ja siis teeme meil ka. /.../ Meile tuli just teatrikooli lõpetanud Tene Ruubel suure sooviga Julia osa teha. Minu arvates tuli ta sellega ka ilusasti toime.” 924

Nukuteatri “œRomeo ja Julia” puhul, mis esietendus 16. novembril 1984, oli eelkõige tegemist mõtisklusega inimese kauneima tunde – armastuse, selle jõu, vihavaenu mõttetuse ja leppimise paratamatuse üle. “œLavastaja Rein Aguri töö sisaldab eetilist ideaali ja läbi nukkudemaailma nähtuna teatud rituaali, sest inimlikkus, õiglus, headus ja inimelu pühadus võivad ka praegu paljudele mõjuda ammu aegunud suurustena. Lavastusele on iseloomulikud täpsed väljendusvahendid...” 925

“œRomeo ja Julia” lavastuses olid esiplaanil nukud. Musta riietusega tumedasse tausta sulandunud näitlejad astusid vaid hetkiti iseseisvalt esile. R. Lauksi kujundatud nukud olid hämmastavalt plastilised. Julia ja Romeo olid saledapihtsed, haprad, suuresilmsed, õrnade tundeliste nägudega. Kuigi näiteks kriitik Ene Paaver ei pidanud Julia nukku eriti õnnestunuks: “œAlice Koonen meenutab (“œKultuur ja Elu” 4/1972), kuidas Aleksandr Tairov selgitas näitlejatele “œRomeot ja Juliat” : “œRenessansiaja inimesed on taltsutamatu ja katastroofilise tundestiihia kandjad. Julia pole graatsiline Gretchen, vaid itaallanna, tulise temperamendi ja sooja südamega tüdruk.” Julia nukk on aga tehtud nimelt kahvatu ja valgelokiline eeterlik Gretchen, mitte keevavereline lõunamaalanna.” 926 Ka avastas kriitik vastuolu T. Ruubeli Julia ärevuspinges hääle ja nuku vahel ning leidis, et peale jääb just hääles peegelduv loomus.

Teistest suuremad nukud – Capulettide ja Monteccide vanapaar – olid ülejäänud tegelastest märksa vähem liikuvad. Seevastu olid aga Romeo ja tema sõber Mercutio oma liigutustes väga nõtked. Nukkude niisugust ehitust suutsid H. Toompere ja H. Seljamaa suurepäraselt ära kasutada. Nii ronib nukk Romeo käbedalt käte-jalgade abil samba otsa, istub seal ja toetab lõua põlvedele. Mercutio heidab aga väga osavalt käega tagasi silmile tükkivad juuksed. Vend Lorenzo (H. Seljamaa) teeb pühalikul ilmel ristimärgi ja peidab käed aeglaselt vastamisi varrukaisse.

ERN: ā€œRomeo ja Juliaā€¯ (W. Shakespeare, 1984). A. PresjƤrv ja H. KÅ‘rvits nukkudega.Kuna nukud olid väga paljude liikuvate liigestega, siis vajaduse korral abistasid näitlejad üksteist nukkude juhtimisel. Enamikul etendustel kulges see niisuguse sujuvusega, et saalis ei jõutudki taibata, kes liigutas parasjagu nuku kätt ja kes jalga või pead. Lavastuses oli kasutatud mitmeid toredaid võtteid. Võluv leid oli näiteks Amme (P. Sikkel) paljad tatsuvad jalad – ühe nukujuhi käelabad paistmas seelikuveere alt. Lavastuses oli mitmeid kauneid stseene. “œSuurepärane on näiteks kohtumisstseen aias. Habras valgepäine Julia (Tene Ruubel) unistamas armastusest, kuuvalge teerada, mille hakul läbematu Romeo (Hendrik Toompere). Nende armukõne kestab kaua ja tundub, just nagu oleksid nukud elustunud, nendest hoovab päris valu, lootust...” 927 Üks lavastuse säravamaid stseene oli ka Romeo ja Mercutio sõnavahetus enne Tybalti (T. Raadik) tulekut.

Et mitte langeda liigsesse sentimentaalsusse, oli lavastaja Romeo ja Julia surmastseenid lahendanud äärmiselt napilt ja askeetlikult. Valged kindad Julia surmastseenis olid väga ilusad. Lavastuse lõpus viisid näitlejad alustelt ära kõik tegelaskujud – nukud ja ka mõõgad. Lavale jäid lebama veel vaid punased roosid kui armastuse igikestvuse sümbolid.

Köitvalt mõjus näitlejate mitmeplaaniline mäng. Nad mitte ainult ei samastunud nukuga ega mänginud nukkudega vaheldumisi, vaid ka suhtlesid nukkudega. “œNeist kahe maailma – inimeste ja nukkude – kontaktidest on kauneim hetk, mil Heino Seljamaa paneb oma nuku, ristluist kange paater Lorenzo istuma ning laseb tal hetkeks selja taha, oma nukujuhtidele mõtlikult otsa vaadata.” 928

Kauni ja atmosfääriloova renessanss- ja barokkmuusikal põhineva muusikalise tausta oli lavastuse jaoks leidnud Mari-Ann Marandi. Mõjuvad olid R. Lauksi kavandatud valged ja punased siidkangad interjööri tähistusena. Valge oli kui süütu puhta armastuse tähis, punane, vere karva pael, aga mähkis järk-järgult traagiliste sündmuste arenedes endasse kõik laval leiduva ja toimuva.

“œNukuteatri “œRomeo ja Julia” võlu näib seisvat kunstilises terviklikkuses ja veendumuses, et nukkude maailma kaudu on võimalik saavutada Shakespeare’i poeetilise mõttemaailma ja tragöödia sügava psühholoogia avamist täiuslikult, kire ja suure sisemise soojusega.” 929

Edasi

 

Converted from CHM to HTML with chm2web Pro 2.85 (unicode)