II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
NUKUTEATRI KAHEKSAKÜMNENDAD AASTAD
SHAKESPEARE TOOB TÄISKASVANUD PUBLIKU
NUKUTEATRISSE
1980-ndatel aastatel tegi Nukuteater otsustava sammu
täiskasvanud publiku enda poole võitmisel. Kuigi
“Imeline
imik” oli keskkooliõpilaste ja tudengite hulgas populaarne,
edenes täiskasvanud publiku Nukuteatrisse toomine ikkagi visalt.
Eestis oli kujunenud arusaam, et nukuteater on lasteteater, kuigi
katoliku maades, kus nukuteatri traditsioon oli juurdunud, see
sugugi nii ei olnud. Oli ju katoliiklik jumalateenistus ise
sisuliselt teater, kus minevikus kasutati ka nukke. Luterlikes
maades, sealhulgas Eestis ja Soomes, kiputakse nukuteatrit ikkagi
teistest teatritest isoleerima ning lasteteatrite hulka arvama.
R. Agur astus oma lavastajategevusega sellise
seisukoha vastu ja saavutas ka teatud edu. Tema arvates on
nukuteatril omad võimalused avada inimhinge. Sageli teeb ta seda
lõikavamalt ja poeetilisemalt kui draamateater.
R. Agur peab William Shakespeare’i teatraalset teatrit ja
poeesiat nukuteatrile väga lähedaseks: “Ta on lausa selle
teatri dramaturg. /.../ Temas on hingeelu ja teatraalsust,
lavaloogikat ja tarkust. /.../ Klassika on klassika. Ja klassikasse
saab oma päevaprobleemid sisse panna. Selle dramaturgia väärtus
ja sõna väärtus on ikka niivõrd suur. Ja Shakespeare’i vajab
meie Nukuteater just sellepärast, et ainult laste materjalis
sobramisega näitleja meisterlikkust ei arenda.” 922
Alustada taheti tegelikult “Suveöö
unenäoga” . Kunstnik Riina Vanhanenil oli juba osa nukkegi valmis.
Lavastaja R. Aguril tekkis siiski kartus, et kui palju ja millises
eas publikut seda lavastust vaatama tuleb: “Kartsime, et eesti
teatrikülastaja ei tea, et see pole lastemuinasjutt, seepärast
valisime alustuseks midagi tuntumat.” 923 Ja siis ta otsustas, et “Romeot ja
Juliat” rahvas teab: “Läksimegi selle peale välja, et
teeme tragöödia. Sest “Romeos ja Julias” on olemas kõik –
nukule vajalik teatraalsus, poeesia ja lavaline dünaamika.
Tolleaegne direktor Ants Kivirähk tuli meile vastu ja läks teadlikult
finantspahandusele. Raha oli juba raisatud “Suveöö unenäo”
kujundusele, aga meie jätsime selle kõrvale ja hakkasime uut
tegema. Ka soomlased tellisid meilt “Romeo ja Julia” lavastuse.
Otsustasime siis Rein Lauksiga, et lähme teeme selle esmalt Soomes ära.
Vaatame, kuidas välja tuleb, ja siis teeme meil ka. /.../ Meile
tuli just teatrikooli lõpetanud Tene Ruubel suure sooviga Julia osa teha. Minu arvates
tuli ta sellega ka ilusasti toime.” 924
Nukuteatri “Romeo ja Julia” puhul, mis esietendus 16.
novembril 1984, oli eelkõige tegemist mõtisklusega inimese
kauneima tunde – armastuse, selle jõu, vihavaenu mõttetuse ja
leppimise paratamatuse üle. “Lavastaja Rein Aguri töö sisaldab
eetilist ideaali ja läbi nukkudemaailma nähtuna teatud rituaali,
sest inimlikkus, õiglus, headus ja inimelu pühadus võivad ka
praegu paljudele mõjuda ammu aegunud suurustena. Lavastusele on
iseloomulikud täpsed väljendusvahendid...” 925
“Romeo ja Julia” lavastuses olid esiplaanil nukud.
Musta riietusega tumedasse tausta sulandunud näitlejad astusid
vaid hetkiti iseseisvalt esile. R. Lauksi kujundatud nukud olid
hämmastavalt plastilised. Julia ja Romeo olid saledapihtsed,
haprad, suuresilmsed, õrnade tundeliste nägudega. Kuigi näiteks
kriitik Ene Paaver ei pidanud Julia nukku eriti õnnestunuks:
“Alice Koonen meenutab (“Kultuur ja Elu” 4/1972),
kuidas Aleksandr Tairov selgitas näitlejatele “Romeot ja
Juliat” : “Renessansiaja inimesed on taltsutamatu ja
katastroofilise tundestiihia kandjad. Julia pole graatsiline
Gretchen, vaid itaallanna, tulise temperamendi ja sooja südamega
tüdruk.” Julia nukk on aga tehtud nimelt kahvatu ja
valgelokiline eeterlik Gretchen, mitte keevavereline
lõunamaalanna.” 926 Ka avastas kriitik vastuolu T. Ruubeli Julia
ärevuspinges hääle ja nuku vahel ning leidis, et peale jääb
just hääles peegelduv loomus.
Teistest suuremad nukud – Capulettide ja Monteccide
vanapaar – olid ülejäänud tegelastest märksa vähem liikuvad.
Seevastu olid aga Romeo ja tema sõber Mercutio oma liigutustes
väga nõtked. Nukkude niisugust ehitust suutsid H. Toompere ja H. Seljamaa suurepäraselt ära kasutada. Nii ronib nukk
Romeo käbedalt käte-jalgade abil samba otsa, istub seal ja toetab
lõua põlvedele. Mercutio heidab aga väga osavalt käega tagasi
silmile tükkivad juuksed. Vend Lorenzo (H. Seljamaa) teeb
pühalikul ilmel ristimärgi ja peidab käed aeglaselt vastamisi
varrukaisse.
Kuna nukud olid väga paljude
liikuvate liigestega, siis vajaduse korral abistasid näitlejad
üksteist nukkude juhtimisel. Enamikul etendustel kulges see
niisuguse sujuvusega, et saalis ei jõutudki taibata, kes liigutas
parasjagu nuku kätt ja kes jalga või pead. Lavastuses oli
kasutatud mitmeid toredaid võtteid. Võluv leid oli näiteks Amme
(P. Sikkel) paljad tatsuvad jalad – ühe nukujuhi
käelabad paistmas seelikuveere alt. Lavastuses oli mitmeid kauneid
stseene. “Suurepärane on näiteks kohtumisstseen aias. Habras
valgepäine Julia (Tene Ruubel) unistamas armastusest, kuuvalge
teerada, mille hakul läbematu Romeo (Hendrik Toompere). Nende
armukõne kestab kaua ja tundub, just nagu oleksid nukud elustunud,
nendest hoovab päris valu, lootust...” 927 Üks lavastuse säravamaid stseene oli ka Romeo ja
Mercutio sõnavahetus enne Tybalti (T. Raadik) tulekut.
Et mitte langeda liigsesse sentimentaalsusse, oli
lavastaja Romeo ja Julia surmastseenid lahendanud äärmiselt
napilt ja askeetlikult. Valged kindad Julia surmastseenis olid
väga ilusad. Lavastuse lõpus viisid näitlejad alustelt ära
kõik tegelaskujud – nukud ja ka mõõgad. Lavale jäid lebama
veel vaid punased roosid kui armastuse igikestvuse sümbolid.
Köitvalt mõjus näitlejate mitmeplaaniline mäng. Nad
mitte ainult ei samastunud nukuga ega mänginud nukkudega
vaheldumisi, vaid ka suhtlesid nukkudega. “Neist kahe maailma –
inimeste ja nukkude – kontaktidest on kauneim hetk, mil Heino
Seljamaa paneb oma nuku, ristluist kange paater Lorenzo istuma ning
laseb tal hetkeks selja taha, oma nukujuhtidele mõtlikult otsa
vaadata.” 928
Kauni ja atmosfääriloova renessanss- ja barokkmuusikal
põhineva muusikalise tausta oli lavastuse jaoks leidnud Mari-Ann Marandi. Mõjuvad olid R. Lauksi kavandatud
valged ja punased siidkangad interjööri tähistusena. Valge oli
kui süütu puhta armastuse tähis, punane, vere karva pael, aga
mähkis järk-järgult traagiliste sündmuste arenedes endasse
kõik laval leiduva ja toimuva.
“Nukuteatri “Romeo ja Julia” võlu näib seisvat
kunstilises terviklikkuses ja veendumuses, et nukkude maailma kaudu
on võimalik saavutada Shakespeare’i poeetilise mõttemaailma ja
tragöödia sügava psühholoogia avamist täiuslikult, kire ja
suure sisemise soojusega.” 929
|