EESTI DRAAMATEATRI NUKUTRUPP (1936 – 1944)

ÕPITU REALISEERIMINE PRAKTIKAS

Esimene Tšehhi sõidule järgnenud esietendus leidis aset 12. septembril 1937. L. Kalmet kirjutas: “œJätsime algul suuremad lavastused paremateks aegadeks ja alustasime üksikute detailide ning stseenikeste õppimisega.” 81 Publiku ette jõudis nukulavastus, mis koosnes kolmest lühinäidendist: A. Laabuse loomade komöödia ühes vaatuses “œPauka” , A. Piirikivi valmi dramatiseering ühes pildis “œViisk, põis ja õlekõrs” ja H. Vaksi pilte tsirkusest ühes jaos “œTsirkus” . Selle lavaletoomisega olid ametis lavastajad L. Kalmet ja H. Vaks, kunstnik P. Raudvee, muusikaline kujundaja V. Jakobson. Näitlejatena tegid kaasa Aino Talvi, Voldemar Alev, Oskar Seliaru, Ruudu Kalk, Oskar Liigand ja Leo Martin. Sellest lavastusest alustas oma teatriteed V. Alevi väike humoorikas ja väga liikuv koerake Pauka, kellest sai tänu näitleja meisterlikule esitusele laste lemmik läbi mitme lavastuse.

Silmas pidades hõlpsamat transporditavust, võeti Draamateatris (1937. a nimetati Draamastuudio teater Eesti Draamateatriks) Skupa eeskujul kasutusele madalam lava ning vastavalt sellele ka lühemad niitide pikkused.

Suurt tähelepanu pöörati visuaalsele küljele ja publiku etenduse-eelsele häälestusele. L. Kalmet: ” Need, kes sisenesid saali, kuhu meie lava oli üles seatud, nägid kollasest läikivast siidist eesriiet. See materjal võttis valgustamisel kergesti mitmesuguseid toone vastu. Enne etenduse algust lasksime eesriidele tavaliselt terava valgusvihu ning muutsime siis valitud muusika taustal mõningal määral selle värvivarjundit. Nõnda kontsentreerisime ning teritasime vaataja tähelepanu. Kogu ettevalmistuse tähtsus seisis selles, et tekitada illusiooni: eesriide avanedes tundusid nukud ning esemed laval palju suuremad, kui tegelikult olid.“œ82

1937. a teinegi lavastus koosnes kolmest lühinäidendist: A. Kivikase dramatiseeringud “œReis ümber toa” (F. Avenariuse järgi) ja “œLillehaldjad” (hiina muinasjutu ainetel) ning G. Helbemäe “œMänguasjade mäss” . Lavastajana debüteeris V. Alev ja kunstnikuna U. Martin, kes kujundas lava. Nukud kavandas M. Rohlin-Adojaan, muusikaliselt kujundas V. Jakobson. Näitlejatest tegid kaasa S. Reek, A. Engelberg, O. Ungvere, V. Alev, O. Liigand, R. Kalk ja O. Seliaru.

Kriitika hindas seda lavastust eelnevast L. Kalmeti lavastusest nõrgemaks. V. Alevi lavastust peeti staatilisemaks: lavalist liikumist oli vähe, seevastu teksti palju. Tekstis täheldati liialt palju “œkas minevikku ulatuvaid või kõiksugu õpetavaid seletusi” .83 Edasiminekut võis märgata nukukujunduses. Nukkude lavaline liikumine aga jättis ikkagi soovida. Küllap olid siin üheks põhjuseks ka kehvad harjutamistingimused. Tihti langesid suure lava ja nukutüki prooviajad ühte ning nukunäitlejad pidid ajama läbi juhusliku väikese toaga. Pealegi tegid näitlejad nukuetendust ikkagi oma põhitöö, st suure lava rollide kõrvalt. Seega oli nende koormus kahekordne. Lisandusid veel pikad kurnavad ringreisid. Aega nukumängu harjutamiseks ei jätkunud piisavalt.84 Dramaturg A. Kivikas võrdles marionettnukkude mängitamist viiulimänguga, mis nõuab alalist harjutamist, “œvirtuositeeti” käerandmetes ja sõrmedes.85

“œ“œTeate, palju kergem on mängida laval, kui nende nukkudega jännata,” tunnistab Salme Reek pärast üht “œReisi ümber toa” etendust, kus näitleja kõneles ja juhtis vallatut poissi Jassi ja ennast täis veekarahvini. “œTuleb alati olla valmis igasugustele ootamatustele. Näiteks praegugi juhtus, et nöörid, mis olid ühendatud vooditega ja mis pidid hoolitsema selle eest, et tekk kataks õigel ajal Jassi, läksid keerdu ja Jass pidi peaaegu jääma tekist ilma. Olukorra päästmiseks hüüdsin väljaspool ettenähtud teksti: “œMa ei tahagi tekki!” Viimaks saadi Jass ometi kuidagimoodi teki alla.” ” 86

Õnnestunuks ei saanud pidada ka mainitud lühinäidendite kokkusobitamist ühte kavasse. Väikestele vaatajatele igavamaks osutus sisult moraliseeriv “œReis ümber toa” . Kõiksugu asjade päritolu seletamine läks lastele õige pea igavaks või, nagu üks väike pealtvaataja ütles, “œtoolid kõnelesid liiga palju” . V. Mettus oma arvustuses märkis, et “œlaste õpetamine nukuteatri kaudu on väga hästi mõeldav, aga see peab sündima kaudselt ja mitte nii kuivalt, nagu me seda nägime “œReisis ümber toa.” ” 87

Kolmest lühinäidendist huvitavaimaks osutus hiina lugu “œLillehaldjad” , kus pilku püüdsid kirevast siidist riietes lillehaldjate ja lehvivate juuste ja riietega tuuleemandate tantsud. “œMänguasjade mäss” , mille kuuldemängust seadis nukuteatri jaoks V. Alev, viis vaataja mänguasjade maailma. Elavaks oli saanud seinal silmi pilgutav vana kell, tantsis kloun, marssisid rühmades tinasõdurid. Väike tont aga ronis üle lava ja purskas sädemeid. Seal oli ka S. Reegi Miki-Hiir, kes koos O. Ungvere Nuku ja V. Alevi Tolaga “œkuulus eeskava “œelusamate” tegelaste hulka” .88