NUKUTEATRI KULDSED SEITSMEKÜMNENDAD

JAAN URVETI LAVASTAJADEBÜÜT NUKUTEATRIS. LIHTSAKOELISED SIRMILOOD

Vastakaid arvamusi kutsus esile R. Katšanovi/E. Uspenski “œVõluri pärandus” , mis esietendus 30. novembril 1974. Lavastajana debüteeris näitleja Jaan Urvet, kunstnikuna sekundeeris talle Mart Aia Nuku-Rahvateatrist “œKäpik” . Ka Jaan Urvet oli end tuntuks teinud “œKäpikus” tehtud lavastuste kaudu.

“œVõluri päranduse” näol oli tegemist nõrga dramaturgilise materjaliga. K. Soosalu kirjutas: “œLugemisel selgub, et autorid R. Katšanov ja E. Uspenski on tahtnud laval näha palju sära – kulda, kalliskive, idamaiseid vaipu, ühesõnaga müstilist ja hiilgavat allmaailma lossi. Ka võlur ja teener peavad väliste tunnuste järgi olema väga kontrastsed nii kasvult kui käitumiselt. Paraku on aga see kõige tähtsam. Dramaturgiline materjal ise on kirja pandud kaunis hõredalt. Karakterid arenevad ainult I vaatuses, II vaatust tuleb ülal hoida tegevusega.“œ737

“œVõluri pärandus” oli klassikaline sirmilavastus. Püüdes nigelavõitu dramaturgilist materjali päästa ning eesti vaatajale vastuvõetavaks teha, oli J. Urvet leidnud sellele uue lähenemisviisi ja mõtestatuse, suutmata aga oma taotlusi täielikult teatrireaalsuseks vormida. “œVõluri pärandus” oli dünaamiline lavastus, kus temporütmidega võis rahule jääda, ent puudu jäi terviklikkusest. R. Reiljani arvamust mööda oli lavastuses liiga palju teksti, sündmustest ülemängimist, venitamist. Siiski oli lavastuses tunda uue noore lavastaja uudset omapärast käekirja.

Lavastaja ja kunstnik olid loobunud autorite remarkides ettenähtud välisest särast ja efektidest. Tulemus oli vähem venepärane, kui seda näidendit lugedes võinuks eeldada. Sellega polnud rahul vene kriitikud O. Glazunova ja L. Nemtšenko, kes leidsid, et mõnes mõttes oli murtud näidendi selgroog ning sellega oli lavastust vaesustatud. Ka muinasjutulisusest oli palju kaotsi läinud. Samas märkisid nad, et J. Urveti töös on rohkesti näitleja- ja lavastajaleide ning huvitavaid fantaasiavälgatusi.738

Näitlejate ja nukkude kohta kirjutas K. Soosalu: “œPeab ütlema, et kaks autoripoolset peategelast, võlur Zen-Ziljaa (näitleja Kalju Renel) ja tema teener Bahram-Agaa (näitleja Olaf Paesüld), peavad täitma kaunis rasket ülesannet. Sära, efektid, kontrastsus – võib-olla oleks see just neid aidanud allmaariigis imposantselt mõjuda? Medalil on ka teine külg, nimelt nuku väljenduslikkus. Lavastuses ei ole need kaks nukku erilisi võimalusi pakkuvad ning üllatavad. Lõpptulemusena ei muutu korralikud, täpsed ja loogilised näitlejatööd mitte selle lavastuse kõige meeldejäävamateks ja järele mängima kutsuvateks. Keskseks tegelaseks nihkub Maša. Tema veab oma turjal nii tüki ideed kui ka läbivat tegevust. Maša on Annely Renelile usaldatud esimene suur osa ja näitleja tuleb sellega väga toredasti toime. Hästi on tabatud lapselik hiiliv liikumine, kavaldamine, protestimine. Maša karakter on lavastuses nii seesmiselt kui ka väliselt kõige selgemini välja arendatud. /.../ Võltsilt kõlavaks ega ka moraliseerivaks ei muutu ka Maša paremaks tüdrukuks ümberkasvamine. Näitlejatöö juures väärib kiitust karakterivarjundite täpne fikseerimine partneriga suhtlemisel. Kõige õnnelikumas olukorras on näitleja Harri Gustavson. Tema käes on selle lavastuse kunstniku ja nukuvalmistajate parim kordaminek: suur, melanhoolsete silmadega lehm. See on lavastuses kõige elustavam ja rõõmsam värvilaik. Tema puänteeritud liikumine on nagu täpne annus soola supile: ajab oma koomilise pusklemise ja ukerdamisega lapsed kõigest südamest naeru rõkatama ning kaasa elama, aga ei lasku janditsevale, naeru väljapressivale tasemele.” 739

Ka Mart Aia kulda ja karda hülgavale kunstnikutööle leidis K. Soosalu omapoolse õigustuse: “œTehes julgelt panuse vaataja fantaasiale, on võluri eluasemeks saanud kaunis maine, kuid põnev, kolikambrit meenutav koobas. Siin paeluvad omaette võluvad leiud, nagu vana korvi kasutamine uhke ise-end katva lauana, sama korvi kaanest tehtud päevalill, tühjadest konservipurkidest kombineeritud lohe jne. Lapsed võtavad omaks neile väljapakutud mängureeglid, elutu saab elavaks, muld kullaks. Ajuti häirib kujunduse juures vaid lava ülekuhjamine.“œ740

Dramaturgiliselt jäi nõrgaks ka Kim Meškovi näidend “œElas kord jänku” . See jäi tublisti alla isegi sama autori varem esietendunud näidenditele “œMuinasjutt hiirepojast” ja “œRõõm rohelisest laulust” . Häirisid sellesse kätketud liiga tilluke moraal, paljusõnalisus ja loo kohatine ebaloogilisus.741 Peategelased olid traditsioonilised – kaval Rebane ja naiivne Jänkupoiss, aga ka vene muinasjuttudest tuntud Taat ja Eit oma lapselapsega.

F. Veike lavastuses tegutsesid vaid nukud, näitlejad olid tõmbunud sirmi taha. Kriitika tunnistas meeldivaks J. Vausi puhtais värvitoonides lavapildi, K. Kikerpuu rõõmsameelse muusika ja H. Laasi näitlejatöö. ” Rõõmsa üllatuse aga serveeris H. Laas etenduse “œElas kord Jänku” nimiosalisena, kus ta järsku näitas oma suurt näitlejapotentsiaali, mis seni nii- või teistsugustel põhjustel oli nagu realiseerimata jäänud. Ilmne hea loominguline enesetunne, tore orgaaniline seos nukuga, julged, aga põhjendatud kontrastid ja neist väljakasvav mänguline jumekus ning veel palju muudki, mida kõike saab kokku võtta kolme sõnaga – täistabamus karakteri loomisel. Igatahes see Jänku jääb üle hooaegade meelde. /.../ H. Laasi Jänku just selle poolest nii esileküündiv oligi, et näitleja personifitseeris selle kuju kaudu üht kindlat, ainukordset karakterit kõigi tema omaduste ja tegutsemisajenditega. Mitte jänest “œüldse” . “œ742

H. Laas: “œAlgul oli minu nukumäng võrdlemisi nigel ja kramplik. Lahti läksin “œElas kord Jänkut” tehes. Ja siin ma pean tõesti Väino Luubile aitäh ütlema. Väino ise on väga hea nukuliigutaja ja tema tegi minuga selle jänesega proove. Ma ei tea, mis nõks see oli, aga äkki ma taipasin, kuidas tunnetada nukku. “œElas kord Jänku” – seal oli mul kõige parem nukk, mis mul üldse on olnud. Mul on see nukk alles ka. Ta on päris räbaldunud. Vahel kui ma estraadikava teen väljaspool teatrit, siis ma olen seda kasutanud. Muidu jänestel küll liiguvad kõrvad siia-sinna, aga temal saab kõrvad üksteise peale panna ja mõlemaid kõrvu saab koos vasakule-paremale liigutada. Jah, väga hea kõrvademäng on sel jänesel. Mina ei ole teist niisugust nukku näinud ja oma esimese ETÜ preemia sain ka selle osa eest.” 743

Ka järgmisena esietendunud “œVarblane otsib oma laulu” polnud mingi pärl, ent lavastaja F. Veike tegi sellest J. Bulõškina näidendist sümpaatse väikelaste-etenduse. Meeleoluka muusika kirjutas Raimond Lätte ning kauni lavapildi ja nukud kujundas J. Vaus. Armsa kahupäise suure pea ning silmadega varblasenukuga mängis H. Laas.

Kontrolletenduse põhjal tehtud hinnanguis oli V. Kivilo küllaltki kriitiline: “œTundub, et autor on kirjutanud nõrga näidendi, kus tegelik konflikt puudub. H. Laas püüab autori mõtet välja mängida. Varblase lauluotsingud mehistavad teda. Alata võib vahest tõesti pisikesest väetikesest olendist, kes näidendi lõpul muutub mehiseks noormeheks. Laulu otsimine on nagu sümbol. Misanstseeniliselt on lavastus võrdlemisi üheplaaniline. Meeldiv muusika. Olustikulist tegevust on palju. Episoodilisus, killustatus – palju stseene, kõik kannavad, on tähtsad ning seega kaob ära pealiin – varblase mehistumise lugu.” 744

Hiljem tööd lavastusega jätkati. Tükk muutus terviklikumaks, tihedamaks, haaravamaks. Selle lavastuse vastu tundis huvi Soome TV, kes meie teatritüki ka filmis.745