NUKUTEATRI KULDSED SEITSMEKÜMNENDAD

REIN AGURI NUKUKOMPOSITSIOON A. H. TAMMSAARE NOVELLIDEST JA MINIATUURIDEST

Ilmekaks näiteks ehteestilikust nukuteatrist oli R. Aguri lavastus “œInimese jälgedes” . 23. aprillil 1978 esietendunud kompositsioon A. H. Tammsaare novellidest ja miniatuuridest oli pühendatud kirjaniku 100. sünniaastapäevale. R. Agur oli oma lavastuse kokku seadnud kirjandusklassiku seitsmest novellist ja miniatuurist: “œKaaren ja pojad” , “œVanaisa surm” , “œÖöbik ja lilled” , “œElavad nukud” , “œArmastus” , “œSeksapiil” ning “œNäkk” . Näidendi üksikosi sidusid-liigendasid omavahel näitlejate intermeediumid, mille oli seadnud liikumisjuht Aleksander Eelmaa.

“œInimese jälgedes” oli jätkuks “œVäikesele Illimarile” , otsimaks meie nukuteatri rahvuslikku eripära. Tammsaare ja Tuglase toomist nukuteatrisse põhjendas R. Agur järgmiselt: “œMinu arvates iga lavastaja unistab ikka suure materjali juurde minekust. Ja kahtlemata on Tuglas väga paljus instseneeritav nukuteatrile. Tammsaare nii paljus ei ole. Oli vaja mõelda ka vanemate laste peale. Nukuteater pole ju ainult väikestele. “œInimese jälgedes” läks minu arvates peaaegu kõigile – koguperetükk. Ja kahtlemata läks ta ka õhtusele (st täiskasvanud – E.V.) publikule. Tammsaare materjal ei ole tühi. Mulle endale see etendus meeldis. Minu arvates ei tulnud see meil sugugi pahasti välja. See ei olnud tühi kõlisemine. Ta oli ka tehniliselt huvitav. Igal lool selles lavastuses oli oma vormiline lähenemine. Ainult Nigol Andresen oskas ära näha selle lavastuse mõtte ja vajaduse meie teatrile. Paraku meie teatri kunstinõukogu seda ei osanud. Ja sellega seoses ei leitud talle ka publikut, sest teatril puudus tõeline huvi selle tüki vastu. Näitetrupil oli loominguline huvi asja vastu olemas.” Stampide murdmine ei olnud sugugi kerge. “œAga Tammsaare on Nukuteatrile vajalik, teda peaks küll uuesti tegema,“œ oli R. Agur oma arvamuses kindel.786

Lavastuse arutelul sõnavõtnutest787 leidis J. Allik selles vägagi palju rõõmustavat. Kriitikuna ütles ta endale rohkem meeldivat teatraalselt agressiivse teatri. Seetõttu meeldisid talle ka “œInimese jälgedes” lavastuse tempokamad osad – “œSeksapiil” , “œNäkk” , “œElavad nukud” . Tervikuna oli aga J. Alliku arvates “œteostustempo liiga aeglane, oma mõte jõuab ette“œ. Moskva kriitik L. Nemtšenko: “œH. Toompere Vanaisa on ainult traagiline. Aga temas on tegelikult ju ka elurõõmu /.../. “œÖöbik ja lilled” – hästi leitud ööbik, lilled ilusad. Illustratiivne, aga dünaamikat ei ole. /.../ “œSeksapiil” oli lavastuse parim osa. Väga karakteersed nukud. Hästi lõpetatud. /.../ Üldiselt – tervikuna ma leidsin selles lavastuses selle, mille pärast seda tasus teha.” Dotsent E. Kalmanovski avastas lavastuses eesti rahvusliku hinge. Talle meeldis lavastuse algus, mis haaras kaasa. Muljed tervikuna aga olid vastuolulised.

“œInimese jälgedes” rääkis nukuteatri jaoks harjumuspäratult tõsistest asjadest – täiesti tõsiselt, mõtlikult, aeglases tempos. Sugugi mitte läbi kerge iroonia ning rõõmsa mängulisuse, nagu seda tehti “œPrintsessis ja kajas” , või läbi lapsemaailma fantaasialennu, nagu seda tehti “œVäikeses Illimaris” . Ka selles mõttes oli “œInimese jälgedes” nukuteatri jaoks tavapäratu, et seal oli primaarne tekst – autori sõna. Aga nukulaval oli senini maksnud tõde, et sõna tuleb kasutada vaid tungiva tarviduse korral ja ta peab olema ette valmistatud pantomiimiga – see tähendab kogu eelneva tegevusega.

Lavastuse keskmes oli inimene ja seda mitte üksnes oma välises tegevuses. Pilk heideti siin sügavamale – inimhinge, mis on mõjutatud ümbritsevast maailmast. See lugu sümboliseeris elu mõtet ja inimest läbi elu ja surma. Lavastusest õhkus Tammsaare-austust ning sellele lisandus lavastaja täiesti omapärane nägemus, avatuna teatri maagilise atmosfääri ja kujundite kaudu. Originaalse mõtte poolest paistis silma J. Vausi kujundus.

H. Toompere pidas “œInimese jälgedes” lavastust teatri esimeseks katseks teha midagi n-ö keskmisele koolieale: “œTeismelistele. Aguril oli niisugune kindel mõte, et on võimalik (nuku)teatrisse tuua selles eas noori. Kuigi minul olid ausalt öeldes kahtlused, sest seda on püütud teha üle maailma igal pool. Ja ma ei ole kuulnud, et see oleks eriti hästi õnnestunud. Selleealised tulevad vaatama küll mitmesuguseid show-programme või rokkooperit või midagi niisugust, aga tõsisel pinnal klassikat vaatama – see pole teatril kusagil õnnestunud ja ma kahtlen, kas meilgi õnnestub. Mäletan, et ühele etendusele saabusid kas kuuenda, seitsmenda või kaheksanda klassi õpilased. Nad olid sinna ilmselt nii poolsunniviisiliselt organiseeritud. Ja tulid – tütarlastel tutid peas, poistel lutid suus, niimoodi demonstratiivselt saali. Alguses nad suhtusid väga irooniliselt sellesse, mis laval toimuma hakkas. Siis see iroonia vaibus ja oli tunda, et teatud huvi isegi tekkis. Vaheajal enam neid tutte ja lutte näha ei olnud. Nad vaatasid ilusasti ära ka teise vaatuse, keegi ei lahkunud vaheaja jooksul. Aplaus oli soe ja vastuvõtt igati korralik. Aga ometigi me seda lavastust kuigipalju ei mänginud. Siin oli nii- ja naapidi arvamusi. Ühelt poolt tuli süüdistusi administraatoritele, et nad tükki küllaldaselt ei reklaaminud. Teiselt poolt aga administraatorite süüdistused tegijatele, et asi ei paku siiski huvi. Ja mine võta kinni, kus kohas see õigus tegelikult on... Aga selle lavastusega me käisime Vilniuses Baltimaade festivalil ja seal sai ta hea hinnangu."788

Baltimaade ja Valgevene nukuteatrite festivalil Vilniuses (1978) seda lavastust näinud Leedu teatrikriitik Audrone Girdziauskaite kirjutas: “œ” Inimese jälgedes” osaleme nagu mingis vaatemängus, mis pajatab tuntud asjadest: vanurid istuvad laval justkui võimsad tammed – elu puud, nad on väheliikuvad ja nende hiigelkämmaldel on nukud, uus põlvkond. Vanurid pajatavad, arutlevad ja jälgivad. Nad hoiavad sirmi, millel etendatakse hobuste armumislugu, mida inimesed ei mõista... Või siis kõnnib laps, kes pole veel õppinud elu tundma, mööda sureva vanuri keha, mööda tema nägu, nõudes egoistlikult päranduseks tema keppi ja piipu, äti tarkuse ja rõõmude sümboleid. Tumedale foonile joonistub valge vanik. Päike? Kuu? Võib olla aga maagiline nimbus? Lavakujundus muutub, muutub ka näitlejate mäng, kuid maailm, milles kõik need muutused toimuvad, on igavene. Temas on tuli, vesi, maa ja – inimene. Ja kui sellesse Vausi loodud maailma tungivad sisse võõrkehad – poenukud, plastmassi värvid –, jääb ainult kahetseda, et selle maailma autoril ei jätkunud järjekindlust.” 789