EBASTABIILSUSE AASTAD (1964 – 1967)

REPERTUAARIPILT MITMEKESISTUB

Nukunäidendi “œBuratino lendab Kuule” suur publikumenu ajendas U. Leiest puupoisist veel teistki lugu kirjutama. Uue näidendi “œMaailmarändur Buratino” ülesehitus ja põhiidee – ilma teadmisteta ei jõua kaugele – on analoogilised esimesega. Buratino läheb jälle reisima, ent sedapuhku mitte Kuule, vaid Ameerikasse.509 U. Leies on Buratino juhtumused kirja pannud muheda huumoriga. Näidendis on rohkesti situatsioonikoomikat. Omades näitlejakogemust, tajus U. Leies hästi tegevuslikkuse vajalikkust nukulaval. Näidendi peamiseks miinuseks oli aga ülepaisutatud didaktilisus – omadus, mis iseloomustas valdavalt tollase nukuteatri repertuaari ja mida võib kanda nimetuse alla – rutiinne pedagoogiline teater. Ohtrad õpetussõnad olid pandud öökulli suhu ja need lasksid kolmel korral loo lõppu ette aimata.

Buratino teekonna Ameerikasse tõi lavale F. Veike. Lavastuses oli mitmeid õnnestumisi, eriti muusikalist ja kujunduslikku külge silmas pidades. Helilooja Jaan Koha lõbusate laulude karakteersed rütmid ja kõlavärvid panid kunstniku poolt loodud pildid helides elama, kajastades ühtaegu Buratino mõtteid ja “œtema perutavat fantaasiat.” “œMuusika paneb meidki esiotsa uskuma, et must koonusetaoline moodustis (mutikuhi) on pärismaalaste vigvam ja selle kõrval kasvav sõnajalg – palm. Tumelilla eksootiline taevas, pöörane muusika ja vaimustatud Buratino veel pöörasem tants – Ameerika mis Ameerika! Et süsimustad mutipojad on siiski mutid ja mitte neegrid, on väikestele vaatajatele pikematagi selge, mitte aga Buratinole, kelle veenmisoskus ajab ehmunud mutid neegritena palmi otsa – rettu tiigri eest.” 510 Üks huvitavamaid tegelasi Buratino kõrval oli Gloobus. “œMe näeme laval elusat, hoogsalt sammuvat Gloobust! Frakki kannab muidugi näitleja, aga pea asemel on tal tohutu gloobus, mille silmapartii moodustab Põhja-, nina aga Lõuna-Ameerika.” 511 Meeldejääv oli O. Paesülla elegantne mäng ja maski tagant kostev meeldiv hääl, millega Gloobus oma laulukest esitas. Ere näide sellest, kuidas elutut elavaks mängida. Buratino rollis olid nii lavastaja F. Veike ise kui ka R. Kuremaa. Kui Veike Buratino võlus oma improvisatsioonilikkuse, mängulusti ning virtuoosliku tantsuga, siis R. Kuremaa puupoiss oli märksa vaoshoitum, asjalikum, surmtõsine ja seetõttu naeruväärne oma enesekindluses ja eksimustes. Kogu näiteseltskond, kuhu kuulusid lisaks veel M. Jürgo, H. Raa, O. Liigand, K. Renel, L. Mägi, L. Tall ja M. Korjus, hiljem ka L. Andrianova, moodustas ühtse meeldejääva koomilise ansambli.

Mitmeid õnnestunud leide oli ka R. Laidre kujunduses. “œMinimaalsed, kuid see-eest ekspressiivsed detailid iseloomustavad kogu etenduse kunstilist kujundust. Originaalne on tigu-takso oma veniva kerega ning rataste küljes asuva sammumõõtjaga. Või võtame “œAafrika” . Üksainus kollakas võililletaim mõne lehe ja paari-kolme õiega sihvakate troopiliste “œpuudena” rohelise taeva taustal ning sinna juurde kauge, üha läheneva tamm-tammi rütm, millesse segunevad ähvardavad džunglihääled – selline on Buratino meelest Aafrika. Hästi vaimukas on konnastseeni pildiline külg. Algul kostab ainult meremehe uljas laul. Siis ilmub ta ise oma lootsikus – atlandi heeringa plekk-karbis, masti otsas tormilaternaks tühi konservipurk,” kirjutas D. Normet.512

Poola autorite G. Januszewska ja J. Wilkowski näidendiga “œTiigripoiss Peetrike” tähistati Poola riigi tuhandenda aasta juubelit. Lugu “œjutustab pisikesest tiigripoisist, kes kõike kardab. Kardab metsas jalutada, kardab üksinda kodus olla, kardab teisi loomi, linde, kardab müra, kardab vaikust...” 513 Nii kõikjal ja kõiki kartes on võimatu elada ja Peetrike läheb julgust otsima. Peetrikese seiklustele sellel teekonnal ongi näidend üles ehitatud. Tiigripoisi lugu oli R. Aguri kolmas lavastus Nukuteatris. Sellegi juures jäi lavastaja traditsioonilise sirmiteatri raamidesse. Siiski taotles ta veidi tavapäratult ühitada karakterite sisemist joont kunstnikupoolse välise joonega. Nii olid sisemiselt kurjad negatiivsed tegelaskujud kujundatud kunstnik R. Laidre poolt ka väliselt kandilistena, heasüdamlikud tegelaskujud aga väliselt ümaratena. “œTiigripoiss Peetrikeses” oli ka siluettnukke.514

Hoopiski iseäralik tollases repertuaaripildis oli R. Aguri järgmine J. Kangilaski näidendil põhinev lavastus “œNeli meistrit” . Selles ei olnud laval mitte nukud, vaid hoopiski näitlejad ise, suured vahtkummist maskid peas. Uudne oli selline lavastus meie nukuteatripublikule, mitte aga maailma mastaapi silmas pidades. Sel ajal oli paljude maade nukuteatrites maski kui omapärase väljendusvahendi pool pöördutud. Meie nukuteatris maskimängu traditsioonid puudusid. Näitleja maskis – miks seda vaja on? Nukuteatri kunstinõukogu koosoleku protokollist 515 võib lugeda: L. Tui: “œEi huvita töö “œEhitajatega” (“œNelja meistri” esialgne autoripoolne pealkiri – E.V.). Ei ole põhjendatud selle tüki mängimine nukkudeta suurel laval. Ei tea, mispärast tahetakse seda niimoodi teha.” Lavastaja R. Agur põhjendas oma lavastuse vormivalikut: “œNukk ei täida neid tegevusi, mida näidend esitab. Ehitamine, materjali andmine, võtmine – nukk ei tee seda. Ka näitlejate arengu seisukohalt on selline vorm vajalik. Hani tuleb nukuna mängu. Mask annab suuremaid tinglikkuse võimalusi.“œ R. Laidre: “œSee on filmilik. Meie lava on nagu televisiooniekraan.” R. Kuremaa: “œMiks me peame nukulikke võtteid otsima? Trikke otsima, kui autor seda ette ei näe. Oleksin seda lavastanud nukkudega ega kujuta ette neid tegevusi inimeste poolt. Nuku tegevused – saagimised, kopsimised – on ju armsamad.”

Raskusi “œNelja meistri” lavaletoomisel on meenutanud ka selles lavastuses osalenud H. Toompere: “œ“œNelja meistriga” oli meil maailmatu suuri probleeme. Meie staažikamad näitlejad olid täiesti maskide kasutamise vastu. Neil tekkis küsimus – mis see nüüd siis on? See on ju noorsooteater, see ei ole üldse nukuteater. Aga vastata küsimusele, mis on nukuteater, mis on noorsooteater – siis ei osatudki täpset vahet tõmmata. Aga see, et nukku ei ole, on mask, see ei ole enam nukuteater. Mina ei osanud tol ajal selle kohta midagi ütelda, kas on nukuteater või ei ole. Teadsin aga, et lavastustes kasutatakse maske juba ammusest ajast peale. Aga ega seda nüüd küll öelda ei saa, mitu nukku peab mängus olema, et oleks nukuteater. “œNeli meistrit” oli mulle täitsa huvitav, sest teatris ma ei olnud senini mänginud mitte ühtegi lavastust täitsa ilma nukkudeta, ainult oma füüsise peal. Eks see maskimäng nõuab ka mingisugust teistmoodi lähenemist. See ei ole päris niisugune laval mängimine nagu ütleme draamateatris. Maskil on ikkagi omad seadused nii sisemise liikumise kui ka välise elu jaoks. Võib-olla see oli füüsiliselt raske lihtsalt sellepärast, et poroloonist mask peas – see mattis hinge. Kõige raskem oli vast Lo Tuil. Sest ta oli siis juba eakas daam ja tal tõepoolest oli puhtfüüsiliselt raske selle maskiga mängida. Meil ei olnud siis maskitegemise kogemust. Me ei teadnud, mis materjalist seda teha.” 516

R. Agur: “œ“œNelja meistrit” oleks võinud ka sirmil teha, aga maskide kasutuselevõtt tulenes soovist, et ka näitleja hakkaks mõjuma, mitte tema anonüümsus seal sirmi taga. Selle lavastuse tarvis sai ehitatud lavapoodium.” 517

Selleks ajaks juba staažikas nukudramaturg J. Kangilaski oli ka “œNelja meistri” ainestiku otsinud eesti folkloorist. Samal ajal kui Siil ja Karu ühisel jõul ja nõul tööst rõõmu tundes endale kahe peale ühte maja ehitavad, püüab ka Rebane kavaluse ja pettusega endale peavarju hankida. Etenduse vältel tuli kolm maja üles ehitada ning selline pealtnäha lihtne tegevus andis näitlejaile küllaltki huvitavaid mänguvõimalusi.

Kriitika võttis taolise uudse lavastuse üllatavalt hästi vastu. D. Normet tõdes pärast esietendust, et lavastaja R. Agur oli leidnud “œNelja meistri” lavaletoomiseks õige tee. Ühtlasi hindas ta lavastust stiilseks ja maitsekaks ning teatrile “œjulgeks sammuks oma ampluaa laiendamisel” .518

Kogu tükki kandsid laval neli näitlejat: M. Peedo, V.Luup, L. Tui (hiljem ka M. Toompere) ja H. Toompere. D. Normeti arvustusest võib lugeda, et “œNäitlejate mäng on täpne, ere ja musikaalne. Võluvad sünkroonne heli ja liikumise lahendus, pantomiimi rakendamine, sõna rõhutamine nukulike poosidega, žesti ilmekus ja erikaal. Viimast, nimelt žesti kaalu, tunnetame eriti esimeses vaatuses, Siili ja Karu maja ehitamise stseenis. Malle Peedo ja Väino Luubi mäng on filigraanselt välja töötatud. Iga liigutus on läbi mõeldud ja “œkõnelev” . Sealjuures pole nende mängus tunda pinget ega krampi. Kõik läheb toreda mängulustiga. Siili turtsumine, võileiva söömine ja naelte võtmine “œomast käest” – kõik on antud sarmikalt, kelmikalt ja nakatava huumoriga. Huvitav on jälgida, kuidas saleda kehaehitusega Väino Luup on osanud ennast Karuna kohmakaks “œjõujuurikaks” mängida. /.../ Lo Tui on oma Rebases näinud mugavat daamikest, kes püüab elus tööd tegemata, teiste arvel läbi lüüa. Tema liigutused on plastilised ja paindlikud. Igast tema poosist õhkub silmakirjalikkust. Rõõmustab Hendrik Toompere näitlejatöö Hundina. Tema liikumine on vaba, varjundirikas ja jõuline. Hea mõõdutundega esitab noor näitleja Hundi laulu, kus tegelik laul vaheldub koomilise ulgumisega.” 519

Kriitikas pälvis häid sõnu nii lavastuse kujunduslik kui ka muusikaline lahendus. “œR. Laidre kunstiline lahendus on lihtne, leidlik ja meeldiv. Hästi on õnnestunud loomade suured maskid. Ja kui tabav on peenutseva Rebase punane volangidega kleit! Jaan Koha muusika on etenduse lahutamatuks koostisosaks, sest peale meeldivate laulukeste esineb muusikalises kujunduses rohkesti heliefekte ja rütmipilte. Tore leid on Karu ja Siili jenka.” 520

“œNelja meistrit” R. Aguri lavastuses võib vaadata kui esimest arglikku tähist meie nukuteatri uuenemise teel, kui esimest katset näitleja sirmitagusest anonüümsusest vabastamisel. Sellest õhkus noore lavastaja soov käia oma rada, eirata vanu traditsioone, rikastada, arendada ja muuta nukuteatrit. Rein Agurile oli selge maskimängus peituv teatraalse tinglikkuse efekt ja see, et konflikt näitleja liigutuste dünaamika ja maski liikumatuse vahel annab vaatajale maski ilme näilise muutumise illusiooni. Siiski oli “œNeli meistrit” oma lihtsuses veel kaugel R. Aguri hilisematest mitmetasandilistest nn teater teatris lavastustest, kus maskimäng, nukumäng ja elava näitleja mäng laval põimusid tervikuks. “œNeli meistrit” mõjus kui traditsioonilise nukuteatri omapärane suurendatud mudel, millele oli omane kujundusliku külje nukulikkus. Nukud olid asendatud elavate näitlejatega, kes aga oma suurtes maskides said omakorda nukulikkuse illusiooni kandjaiks, mõjudes laval pigem nukkude kui inimestena.

V. Filipoiu nukukomöödia “œImeline kleidike“œ lavastas F. Veike kahe koosseisuga – üks koosseis oli Nukuteatri näitlejatest ja teises olid teatri õppestuudio õpilased. Lavastuses kaasamänginud tollase stuudiolase H. Gustavsoni meenutamist mööda oli see hoopis eripärane lavastus: “œSeal oli kasutatud musta kabinetti ja siluettnukke. Tavapäraseid käpik- ega varrasnukke ei olnud. Etendust juhtis elavplaanis näitleja, peas suur mask. Kunstnik Mäu maski all higistas Maie Toompere. Must kabinet võimaldas kasutada rohkesti valgusefekte. Näitlejail olid musta sametisse mähitud kepid käes, nendel elektripirnid otsas. Neid kiiresti liigutades tekkisid mitmesugused kujundid. Meile oli see väga huvitav töö, kuigi lavastus ise ei olnud kõige parem.” 521

Elar Kuusi esiknäidend “œNupumees Ati” kujutas endast “œomamoodi näitlikku ajalootundi ürginimese arenguteest, tema kujunemisest looduse alistajaks, metsloomade kodustajaks, ehitajaks” .522 “œLihtsalt ja kujukalt näitab autor, kuidas ürginimene leiutas üksteise järel töövahendid: relvad enda kaitseks ning jahipidamiseks, riistad põlluharimiseks ja majapidamiseks. /.../ Ning samas projitseerub taustale (sinisele taevale) iga järjekordse tööriista kujutis, fikseerides selle leiutamise momendi. See hea lavastuslik leid kriipsutab alla töö ja tööriistade tähtsust inimese kujunemises.” 523

Kriitika arvamust mööda jäi F. Veike lavastus liialt didaktiliseks, olles pigem õpiku illustratsioon kui tundeerk kunstiteos. E. Kuus pakkus nukuteatrile huvitava materjali, ometi jäid mitmed näidendis peituvad motiivid lavastuses välja toomata. “œSellised pöördelised momendid ürginimese Ati elus nagu hundi “œvennapoja” – koera (Kalju Renel) võitmine õrnuse abil ning elukaaslase leidmine ürgtütarlapse, tööka Emme (Helle Raa) näol, kaovad lavastuse vaikselt voolavasse rütmi (või rütmi puudumisse). Mitmedki stseenid kipuvad lohisema ning ainult Linnukese korduv pöördumine publiku poole üleskutsega kooris rääkimise – hüüdmise abil Atit ergutada lisab saalile väheke elevust ning emotsionaalsust.” 524 Huvitavad olid lavastuses mitmed allegoorilised tegelaskujud nagu Nälg, huntmurdja Villem Võimas kui metsiku looduse kehastus jne.

Mitmete muude puuduste kõrval taunis omaaegne kriitika ka kunstnikutööd: “œSeekord on Raivo Laidre fantaasialend /.../ tagasihoidlik olnud. Ainsa meie laval uudse detailina võiks märkida üksteise kõrval hõljuvatest sinakatest ja rohekatest õhupallidest moodustatud vihmapilve nööridest vihmajugadega. Metsikut loodust kujutavate suurte nurgeliste pindade mõju kahandab nende kribuline muster. Maastikul jääb vajaka ürgset võimsust ja looduselementide ohjeldamatut, priiskavat värviküllust.” 525

Dekoratsioonidest huvitavam oli nukukujundus. Varrasnukud olid kokku pandud justkui omavahel ühendatud pallidest, kusjuures kõige suurem pall oli peaks, väiksemad pallid käe- ja jalalabadeks, nende küljes väikesed harali puupulgad – sõrmed ja varbad. Neis nukkudes oli omajagu karakteersust ja groteski.

A. Brušteini “œPöial-Liisit ja pääsukest” oli etendatud Nukuteatris viisteist aastat varem “œTibatillukese ja pääsukese” nime all. Teistkordses lavastuses tegid kaasa noored näitlejad. Liisit mängis õppestuudio lõpetaja M. Toompere, Mutti H. Toompere, Päikest V. Luup, Tüdrukut M. Peedo. Ainult Pääsukest mängis taas Lo Tui. Ka kunstnik ja muusikaline kujundaja olid samad. Ent nukud ja lavakujundus said varasemast sootuks erinevad, sest nukukujundus oli selle viieteist aastaga tohutult arenenud ja muutunud. Samuti muutus nii mõndagi V. Tarkpea muusikalises kujunduses. Ka lavastaja R. Aguri vaatenurk erines oluliselt F. Veike omaaegsest kontseptsioonist.526

Seegi lavastus oli traditsiooniline sirmitükk, kus vaid haige tüdruk Malle Peedo kehastuses oli antud elavplaanis. Sirmid olid selles lavastuses liigendatud, eri tasapinnal. Lavakõrgendikku tol ajal ei olnud. Lava põrand oli siis saali põrandaga ühel tasapinnal. Ja kui haige tüdruk lava ees toolis lamas, pidi ta suutma ka sirmi peal olevate nukkudega suhelda. Sellepärast oli esimene sirm väga madal, nii et näitlejad pidid selle taga poollamaskil mängima.

H. Gustavson: “œSee oli minu esimene koostöö Väino Luubiga. Imetlesime tema nukukäsitsust. Võib ju tekstiliselt väga huvitava karakteri teha, aga see ei pruugi nukuga mitte alati kokku minna. Temal oli see alati ideaalselt kooskõlas. Sellepärast oli ta meile suureks eeskujuks. Ka Hendrik Toompere on suure-suure osa oma oskustest Väino Luubilt õppinud, sest temaga koos tegi ta enamiku oma esimestest rollidest.” 527

“œPöial-Liisi ja pääsuke” , nii nagu see klassikalistel muinasjuttudel põhinevate lavastuste puhul tavapärane, oli suure publikumenuga lavastus, mida mängiti ühtekokku 155 korda. Selles osalenud noortest näitlejatest aga kasvas hiljem välja n-ö Aguri trupp – Aguri teater, kes hakkas ellu viima tema teatriuuendamise programmi.