TÕUSUAASTAD (1956 – 1963)

EDU II RAHVUSVAHELISEL NUKUTEATRITE FESTIVALIL BUKARESTIS

G. Kompanejetsi lasteooper “œHunt ja seitse kitsetalle” koos G. Vladõtšina nukunäidendiga “œTalumatu elevandipoeg” võeti kaasa II ülemaailmsele rahvusvahelisele nukuteatrite festivalile Bukaresti, mis toimus 15.–30. septembrini 1960. Tolle aja kohta oli selline reis haruldane. Eesti NSV Riiklik Nukuteater oli Eesti teatritest esimene, kes Nõukogude Liidu okupatsiooni tingimustes väljapoole N. Liidu piire pääses.418 Siiski ei antud Eesti Nukuteatrile õigust esineda päris iseseisvalt, vaid koos Leningradi Suure Nukuteatriga. Viimane esines festivalil täiskasvanuile mõeldud lavastusega “œKuldne paradiis” , pälvides selle eest žüriilt I järgu preemia ja kuldmedali. Eesti Nukuteatrile anti aga diplom hea esinemise eest.419

Kõige väärtuslikumad olid need vahetud muljed, mis festivalilt kaasa toodi. Osales ju sellel rahvusvahelisel üritusel 26 nukuteatrit eri maadest. Eesti Nukuteatri inimestel, kes seni olid tuttavad vaid teatrieluga N. Liidu piires, oli huvitav jälgida hiinlaste, rumeenlaste, prantslaste, sakslaste, inglaste jt maade nukunäitlejate esinemisi.420 Enim paelus aga bulgaarlaste “œJänkude kool” . F. Veike kirjutas ühes oma festivalijärgses ajaleheartiklis bulgaarlaste lavastuse kohta järgmist: “œMeie näitlejaid ei üllatanud nende käpiknukkude teostus, vaid nende tegevuse puhtus – õigemini lastelaulude järgi rütmiliselt täpne tegevuse illustreerimine nukkudega.” “œJänkude kooli” lavastuse eest andis žürii Sofia nukuteatrile I preemia ja kuldmedali.

Eesti Nukuteatri esituses mõjus tuntud muinasjutu “œHunt ja seitse kitsetalle” ooperiversioon festivalipublikule värskelt ja elavalt. Lõbusad laulud, kunstnik R. Laidre poolt kavandatud ilmekad nukud ning F. Veike leidlik lavastus muutsid etenduse rõõmsaks ning nauditavaks. Eriti suurt huvi äratas festivalil aga G. Vladõtšina nukunäidendi “œTalumatu elevandipoeg” lavastus. Mitmed teatrid avaldasid soovi seda näidendit ka oma repertuaari võtta.421

Palju kõneainet andis sellel festivalil lavastuste kujunduslik külg. Kõrvuti huvitavalt ja vaimukalt kujundatud lavastustega võis kohata ka igapäevaelu lihtlabaselt kopeerivat kujundust. Nagu nukudramaturgias, nii toimus ka nukukujunduses võitlus naturalismi vastu. Festivalil kõneldi vajadusest leida julgemaid vorme nukkude skulpteerimisel. Ei tule mitte kopeerida fotolikult loomade ja inimeste välimust, vaid luua tüüpe, kasutades kõige iseloomulikumaid detaile neid vastavalt lavastuse žanrile stiliseerides.422 Eesti nukud äratasid festivalil tähelepanu ja said kiitva hinnangu.

Et festivalil käik päris ilma viperusteta ei läinud, nagu ajakirjandusest järeldada võib, sellest kõnelesid festivalil osalenute meenutused. I. Kivirähk: “œBukaresti festivaliga seoses juhtus niisugune lugu, et “œTalumatu elevandipoja” peaosatäitjat Raivo Kuremaad – ta mängis nii toredasti seda Elevandipoega – teda ei lastud kaasa sõita. Sellepärast pidi nüüd mängima Ferdinand Veike ise. Ja siis meil algasid öösel tohutud proovid seal Bukaresti teatrimajas. Veike jäi angiini, 39 kraadi palavikku. Öösel olid proovid, viitsime tohutult aega ja olime kohutavalt väsinud, pikk sõit ka seljataga. Ja kui etendus algas – žürii oli kõik saalis – oli Veike võtnud kogemata vale nuku, selle juba pikaksvenitatud londiga elevandipoja. Keegi siis andis talle selle õige kätte, aga me olime närvis! Krokodill pidi tal ju selle nina pikaks venitama. Sofia Nukuteater mängis “œJänkude kooli” ja see oli niivõrd puhas, niivõrd kaunis etendus nagu multifilmis! Väga palju nägime lavastusi, tase oli kõikuv, oli häid ja oli halbu. Meie olime seal päris eespool.” 423

Meta Jürgo: “œBukaresti ülemaailmne nukuteatrite festival oli pööraselt huvitav. Pole vist enne ega pärast sellist festivali olnud. Igast maailma otsast oli ikka mõni nukunäitleja kohal. Palju oli üksikesinejaid. Ja milline seal veel vastuvõtt oli! Igal riigil oli oma laul ja oma lipp. Ja missugused toidud olid ja missugused inimesed ja missugune lõpuball! See oli niivõrd grandioosne festival. Kõige suurem, mis on olnud.” 424

Harald Tomson: “œBukarestis oli eeltingimus selline, et iga kollektiiv, kes sellest osa võttis, pidi esitama nii täiskasvanute kui ka laste nukunäidendi. Meil tol ajal täiskasvanute nukunäidendit repertuaaris ei olnud. /.../ Aga Leningradi Suurel Nukuteatril olid repertuaaris põhiliselt täiskasvanute lood. Nii andis Leningradi Nukuteater etenduse täiskasvanuile, meie aga lastele. Nii et meid võeti koos nagu ühte. Kuna Leningradi Suur Nukuteater oli NSV Liidus juba tol ajal väga kuulus, siis temale anti esikoht ja meie saime diplomi. Kas see nüüd päris õigesti oli kokku klapitud, see on iseküsimus. Aga nii nagu arutlustel öeldi ja mäletan just Rumeenia oma kriitikut, nimetati meie “œTalumatut elevandipoega” festivali kõige paremaks lastelavastuseks.” 425

Enamiku Bukaresti festivalil osalenud nukuteatrite repertuaaris olid täiskasvanutükid. Meiegi Nukuteatris oli räägitud vajadusest mängida täiskasvanuile, seda juba nukunäitlejate endi huvides, nende arengut silmas pidades. Veendumusele, et ollakse võimelised täiskasvanuile mängima, jõuti juba pärast “œKaval-Antsu ja Vanapagana” lavastamist. Mitmed rollid selles tükis said nii toredalt koomilised, et ka täiskasvanud inimesed lausa lustisid saalis. Sealt tuligi “œKuradiveski” lavastamise mõte. Muidugi oli kaalumisel ka teisi lavastusi. Näiteks tuli Moskvast ettepanek lavastada V. Majakovski “œLutikas” .