90-NDAD, MUUTUSTE AASTAD

EESTI NUKUTEATER TAASTAB RAHVUSVAHELISED SIDEMED

Koos iseseisvumisega katkesid kahjuks ka eesti nukuteatri rahvusvahelised sidemed. Katkes Balti liiduvabariikide nukuteatrite festivalide traditsioon. Kuid juba 1990. aastal kutsuti Lübeckisse kokku kõigi Läänemereäärsete maade nukuteatrite esindajad, et panna alus uuele koostöövormile, kohtumiste sarjale “œLäänemeremaade Nukuteatrite uued päevad” . Eesti esindajana osales Lübecki kohtumisel teatri direktor K. Aro. Lübecki deklaratsiooni järgi pidi Läänemereäärsete riikide nukuteatrite koostöö hõlmama paljusid eri vorme, festivalidest ja kursustest-seminaridest lavastajate ja kunstnike vahetamiseni. Siiski on kõik senised kohtumised toimunud kui festivalid. Esimese festivali korraldamise õigus uues sarjas anti Eestile ja see toimus 1.–6. juunil 1992. Peale koduteatri, mis näitas kahte lavastust, võtsid festivalist osa teatrid Soomest (“œMukamas” Tamperest kahe lavastusega ja “œSytkyt” Kuopiost), Rootsist (“œSpektaklet” Uppsalast ja “œPicknickteatern” Stockholmist), Saksamaalt (Neubrandenburgi Kammerteater), Lätist (Riia Nukuteater), Leedust (“œLele” Vilniusest), Venemaalt (“œSkazki” ja “œKuk-inter-show” St-Peterburist), Poolast (“œTule ja paberi teater” Lodzist). Viimasel hetkel jäi tulemata Taani. Eesti Nukuteater osales ka kõigil järgnevatel Läänemeremaade nukuteatrite festivalidel. Lodzis (1993) näidati M. Kampuse lavastust “œSeme ja maailm” . Lavastusse, mida Eesti publik just eriti hästi ei tahtnud vastu võtta, pidades seda raskeks ja vormilt keerukaks, suhtuti festivalil üsna soodsalt. Kolmandale festivalile Hämeenlinnas (1994) viidi koguni kolm lavastust – “œAlice Imedemaal” , “œMetsakuninga kroon” ja “œHendrik Toompere ja Heino Seljamaa kahekesi kuues osas” . Viiburis (1995) mängiti A. Perviku “œSookolli ja sisalikku” , Taanis Silkeborgis (1996) “œPöial-Liisit” . Läänemeremaade nukuteatrite VI väikevormide festivalil Vilniuses 1997. a näidati H. Männi nukunäidendit “œTöntsa-Täntsa” , Stockholmis (1998) oli kaasas “œLuikede järv” . Kõige paremini sai ER Nukuteater näidata oma võimalusi ja võimeid Riias (1999), kuhu õnnestus viia E. Spriidi lavastus täiskasvanuile “œElutarkus või elukartus” . Arvestades teksti suurt tähtsust, kasutas teater esmakordselt sünkroontõlget inglise ja vene keelde.

Aastail 1995–2000 sai ER Nukuteater peale festivalietenduste veel mitmeid võimalusi näidata oma kunsti väljaspool Eestit. Palju kordi on esinetud Soomes. Taani lasteteatrite festivalil Grenas näidati R.Kangro-L.Tungla muusikali (mudikali) “œHunt ja seitse kitsetalle” . Festivalil Lutke ’95 Ljubljanas käidi eesti folklooril põhineva R. Aguri lavatükiga “œKarjapoiss on kuningas” . “œKarjapoiss on kuningas” ja H. Männi “œRoosa muinasjutt” olid Eesti kultuuripäevade kavas Göteborgis (1995). Fääri saartel anti 1997. a kaheksa etendust “œPöial-Liisiga” . 1998. a mängiti taas “œPöial-Liisit” Soomes Ahvenamaal kaksteist korda ja augustis Belgias Gentis viis korda.

Sajandi lõpuks õnnestus taastada ka side nukuteatrite ülemaailmse liiduga UNIMA (Union Internationale de la Marionnette). Jaanuaris 1999 saabus UNIMA peasekretariaadist ametlik kinnitus UNIMA Eesti Keskuse vastuvõtmise kohta sellesse maailma vanimasse teatriorganisatsiooni.

Tegelikult oli see Eesti nukuteatritegelaste jaoks oma kunagise liikmeksoleku taastamine. UNIMA kroonikatest on näha, et Eesti esindaja osales juba 1929. aastal Prahas UNIMA asutamiskongressil ja Eesti on seega selle ülemaailmse organisatsiooni asutajaliige. Nüüd on selgunud selle isiku nimi, kes viibis asutamiskongressil ja 4. kongressil (1933) Ljubljanas. See oli tol ajal Eestis tunnustatud nukukunstnik Alla Orav. Säilinud on tema kujundatud eksliibris UNIMA esimesele presidendile J. Veselýle.

Vahepealsetel aastatel UNIMA ja Eesti sidemed katkesid. Alles 1958. aastal võeti ER Nukuteater vastu UNIMA Nõukogude Liidu sektsiooni liikmeks ja üheks asepresidendiks sai F. Veike, kes oli aastatel 1980–1984 ka UNIMA Nõukogu liige N Liidu poolt. UNIMA XIX Kongressil Rijekas (Horvaatia) 2004. aastal kinnitati F. Veike UNIMA auliikmeks.

Eesti iseseisvumise järel otsene seos UNIMA-ga, mis seni oli käinud läbi Moskva, katkes taas. Sellele vaatamata oli Eestil (nagu ka Lätil ja Leedul) jätkuvalt võimalus osaleda Läänemeremaade Nukuteatrite festivalidel. Tänu sellele ja tolleaegse UNIMA presidendi soomlanna Sirppa Sivori-Aspi abile õnnestus pärast mitmeaastast ettevalmistustööd 1999. a alguseks kõik liikmeksoleku tingimused täita. F. Veike, R. Agur, H. Toompere jt võisid end taas lugeda UNIMA liikmete hulka. Esimeseks Eesti Keskuse juhatuse esimeheks ehk rahvusvahelises kõnepruugis presidendiks valiti Harry Gustavson, kelle aktiivne tegevus oli liikmestaatuse taastamisele kaasa aidanud. Alates 2003. aasta kevadest on UNIMA Eesti Keskuse presidendiks Andres Dvinjaninov. UNIMA Nõukogu liikmena osales H. Gustavson UNIMA kongressidel 2000. a Magdeburgis (Saksamaa) ja 2004. a Rijekas. UNIMA Nõukogu liikmeteks aastail 2004 – 2008 on A. Dvinjaninov ja H. Gustavson.