NUKUTEATRI KULDSED SEITSMEKÜMNENDAD

NUKUTEATER EI OLE AINULT LASTETEATER

Uudsena Nukuteatri repertuaaris mõjus Priit Pedajase lauluõhtu täiskasvanuile nimetuse all “œHingekell” . Niisugust intiimset teatrit polnud senini Nukuteatris tehtud. Vahest ärgitas taolist lauluõhtut mängukavva võtma P. Pedajase mitmekülgne loovisiksus, musikaalsus, tema kirjutatud sügavmõttelised laulud ning ainuomane esitusviis, vaikne-mõtlik hingeminev laul kitarri saatel. Lõpetanud TR Konservatooriumi lavakunstikateedri 7. lennu, oli P. Pedajas aastatel 1976–1979 Nukuteatri muusikaala juhataja.

Külaliskriitik E. Kalmanovski kiitis seda lauluõhtut eelkõige inimhinge sügavuse pärast, mis avanes läbi P. Pedajase musitseerimise.804 Ka teisele vene kriitikule L. Nemtšenkole meeldis “œHingekella” lavastus väga. Ta tõstis esile suurepärast kunstnikutööd, lavalist kultuuri, lavastusest õhkuvat suurt inimväärikust, tõsidust ja sügavust.

J. Swifti motiividel kirjutatud M. Undi näidend “œGulliver ja Gulliver” oli pärast “œKuradiveskit” (1961) teine nukulavastus täiskasvanuile. M. Unt kirjutas Gulliveri loo poliitilise näidendina. Gulliveri osatäitja H. Toompere: “œ” Gulliveri” näidend oli tol ajal väga aktuaalne. /.../ Ja see oli ka niisugune aeg, kus ei saanud otsesõnu rääkida olukorrast ja aktuaalsetest asjadest. Siis kritiseeriti rohkem saunadirektoreid ja turukojamehi, aga poliitikutest ei maksnud iitsatadagi. Ent selles lavastuses tekkisid niisugused ilusad paralleelid, mida publik õigesti mõistis ja aru sai. Eriti tuli see välja lavastuse esimeses osas: selles, kuidas Gulliver käitus nende pisikeste liliputtidega – see seostus kuidagi nii ilusasti suure NSV Liidu ja väikese Eestiga. Pluss siis veel majanduslikud probleemid, mis selles lavastuses kajastamist leidsid.” 805

R. Aguri sõnutsi oli täiskasvanute tüki väljatoomise vastaseid ka Nukuteatris eneses.806 Selleks, et lavastada “œGulliveri” , tuli samal ajal välja tuua ka lastetükk, milleks oli “œReinuvader Rebase lood” . Täiskasvanutetükki oli vaja näitlejate arenemiseks. Ühekülgne repertuaar toob teatavasti kaasa seisaku näitleja loomingus. Tõsi küll, “œGulliveris” oli õnn kaasa teha vaid osal Nukuteatri näitlejaist, neil, kes kuulusid R. Aguri truppi. Peale nimitegelase Hendrik Toompere ja laulusolist Urmas Alenderi mängisid kaasa veel M. Peedo, M. Soomre, H. Kõrvits ja A. Uder. Neil tuli taanduda n-ö taustansamblisse, millel tervikuna oli aga lavastuses väga suur osakaal. R. Agur: “œTahan, et sõjamäng oleks lammutajate-tapjate orgia. Samuti tulekahju: see on minu arvates oluline. Ei taha illustreerida. Tahan näidata poliitika võikust. Otsime manipulaator Gulliveri ja otsime edasi. /.../ Gulliveri kangelaseks teha me ei taha. Gulliver ei ole meie maailma erandnähtus. Positiivset kangelast me ei otsi. Gulliver ei tohigi olla maskuliinne... Naised on ju samas kostüümis, ka nemad on Gulliverid.” 807

“œGulliveri” lavastuse suurimaks väärtuseks olid muusika (J. Nõgisto, M. Kappel, ans. “œRuja” ), laulud ja liikumine. R. Reiljan pidas “œGulliveri ja Gulliveri” üheks Nukuteatri eredamaks lavastuseks, visuaalselt paiguti isegi erakordselt huvitavaks. “œJaak Vausi lavakujunduses on rikkalikult toredaid leide, alustades ümmargusest funktsionaalsest poodiumist, mille peal ja ümber mängitakse, ning lõpetades hiiglastest ülikute sõrmustatud kätega. Kiita tuleb samuti lavastuse meisterlikult seatud valgustust. Ka Rein Aguril on olnud näitlejate ja nukkude lavaleorganiseerimisel rohkesti fantaasiat: lavastuses on palju huvitavalt ülesehitatud misanstseene. Näitlejatel on selles erakordselt palju tööd, nad peavad peaaegu et iga viivu tagant kellekski ümber kehastuma. Näitlejad liiguvad ja laulavad hästi (kuigi mitte alati pole leitud Juhan Viidingu vaimukatesse värssidesse seda kõige sobivamat suhet). Vaataja pilk peab liikuma üpris vilkalt, nägemaks kõike laval toimuvat.” 808 Lavastuses oli nukkude ja näitlejate mänguga loodud topeltprojektsioon. Näiteks kui üht nukku lüüakse, nõksatab lisaks temale veel eeslavale tulnud näitleja jne. Terav kontrast oli loodud I vaatuse pisikeste malenditena manipuleeritavate nukkude ning II vaatuse hiiglaste vahel, kelle suurtel kämmaldel Gulliver mõjus pisitillukese abitu pöialpoisina.

H. Toompere Gulliver ilmus I vaatuses lavale elavplaanis: võimukana oma mustas silinderkübaras, smokingus ning alt narmendavates heledates pükstes. Pisitillukeste nukkude kõrval mõjus ta võimuka ja hirmuäratavana. Gulliveris võis näha suurriikluse, aga ka inimlike pahede sümbolkuju. Tema jalgade vahelt läbi marssivad nukkud näisid väikeste, abitute ja kaitsetutena. “œGulliveri” satiiriline, irooniline lavastus oli väga mitmeplaaniline, mõtlemapanev ning nõudis intelligentset publikut. Lisaks erisugustele nukkudele ja elavplaanile kasutati ka maskimängu ning näitlejate näodki olid grimeeritud maskideks (commedia dell ´arte põhimõttel).

“œGulliver” kui väga kaasaegne ja avangardistlik lavastus pälvis laiemat tähelepanu. Seda vaatasid ka mitmed külaliskriitikud. A. Girdziauskaite (Leedu): “œM. Undi “œGulliver ja Gulliver” (lavastaja R. Agur) on teatrile printsipiaalselt tähtis etendus. See on missioonitunnetusega kirjutatud tekst. Lugesin näidendi enne etenduse vaatamist läbi, keele mittemõistmise tõttu läks etendusest siiski palju kaduma. Lavastus paneb mõtlema, kes me õieti oleme, ja see, et pärast etendust end ebamugavalt tunned, on väga hea. Torkas silma näitlejate ja lavastaja hea üksteise mõistmine, ning see, mida teeb H. Toompere Gulliverina, on jõukohane vaid vähestele näitlejatele. Kujundus on huvitav, eriti I vaatus. II vaatuse hiiglaste kujud võiksid ehk veel jubedamad olla...“œ809 J. Volodarskaja: “œJa lõpuks ” Gulliver ja Gulliver” , mis seisab praeguses repertuaaripildis täiesti eraldi ja annab kinnitust, et nukuteatris võib kõike teha. /.../ Näitlejate mäng on hea, aga lavastust vaadates sellele ei mõtle; mõtled hoopis suurtele ja väikestele asjadele, inimelule. See on näidend-enesetunnetus. Omas võõritatuses meenutas “œGulliver” mulle Brechti. Muusika ja laul (U. Alender) on head, toredad on ka visuaalsed efektid, nagu paraad Gulliveri jalge vahelt läbi jms.” 810

Juba järgmisel päeval pärast “œGulliveri ja Gulliveri” esietendust nägid rambivalgust “œReinuvader Rebase lood” , mis põhinesid Ernst Peterson-Särgava novellidel. See R. Aguri lavastus oli illustreeritud lugemistund nendele, kes tulnud teatrisse esimest korda elus. Hästi sobis selle laadiga rahvalauludel põhinev muusikaline kujundus U. Alenderilt. H. Toompere, U. Alender, H. Kõrvits, M Peedo, M. Soomre, M. Toompere ja A. Uder haarasid vaatajaidki oma mängulustiga. Nad lugesid vaheldumisi muinasjutte, mängisid ja laulsid ning ärgitasid ka publiku kaasa laulma.