II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
TÕUSUAASTAD (1956 – 1963)
KUNSTNIK NUKUTEATRIS
Eesti Nukuteatri areng, tema õnnestumised ja
ebaõnnestumised on olnud tihedas seoses kujundusliku külje
arenguga. Nagu lavastajatöö põhiraskus lasus F. Veike õlgadel, nii oli kunstnikutöö aastail
1956–1963 Raivo Laidre kanda. 38-st lavastusest kujundas vaid ühe
– “Isand Seguini
kitsekese” Ingrid Kiivit, kõik ülejäänud lavastused kujundas R.
Laidre. Tõsi küll, alates aastast 1961 oli seitsme lavastuse
nukkude kujundamisel Raivo Laidrele abiks nukuskulptor Irina Golditš.
Üha enam hakkas kriitikute seast kostma hääli, et Nukuteater
peaks leidma võimalusi külaliskunstniku rakendamiseks, kuna ka
kõige paremale kunstnikule käib üle jõu kujundada pidevalt kuus
lavastust aastas, nagu Raivo Laidre seda pidi tegema Eesti Riikliku
Nukuteatri loomisest peale. Suur lavastuste arv tingis paratamatult
kordamisi ja sageli ei olnud kunstnikul ajapuuduses võimalik leida
neid kõige paremaid lahendusi.
Vaatamata sellele, et kõik neil aastail ühtviisi ei
õnnestunud, tegi R. Laidre nukuteatri lavakujunduse arendamisel
ära suure töö. Ta leidis nukuetendustele oma stiili, ühtaegu
euroopaliku ja samas sügavalt rahvusliku, järsult erineva slaavi
nukuteatrist. R. Laidre otsingud siirdusid täpsuse, lakoonilisuse
ja puhta ilu poole. Just selles kujundusdetailide nappuses oli iga
eseme konkreetsus ja kujundlikkus suure tähtsusega. R. Laidre
kujundatud töödest olid sel perioodil parimad “Kuradiveski”
oma satiirilis-groteskse kunstikeelega, “Lumehelbekese
kool” oma puhtuse ja ilu, “Hunt ja seitse
kitsetalle” ning “Vihavaenlased”
armsate karakteersete loomnukkudega ning “Hüpik-Hopik”
ja “Pärdik ja
Kastanipoiss” sootuks uudse, huvitava kunstnikupoolse
lähenemisnurgaga.
Nukulavastuse kujunduslaadi rikastas ja aitas ilmekamaks muuta
ka uute, sünteetiliste materjalide kasutuselevõtt. Kui varem
kasutati nukkude valmistamiseks mitmesuguseid naturaalseid
materjale – loomanahka, juukseid, puitu, pappmassi jne – siis
1950-ndate lõpul ja 60-ndate alguses lisandusid neile mitmed uued
materjalid, mis andsid palju uusi võimalusi: poroloon, plastikaat,
kapron, nailon jt.485 Kui esimestel aastatel valmistati nukkude
pead enamasti pabermassist, kered traadist ja vatiinist, käed
puust, siis hiljem võeti kasutusele kõikvõimalikud
tekstiilijäätmed.486
Nukulava kujundus on tihedalt seotud üldiste
kunstivoolude, eriti tarbekunsti arenguga. Siia lisanduvad veel
rahvatraditsioonid. “Pärdiku ja Kastanipoisi” lavastuses
võeti esmakordselt kasutusele liigendatud sirmid, mis võimaldasid
mängu mitmel tasapinnal. Oli lavastusi, näiteks
“Vihavaenlased” , kus vaasid, kausid, taldrikud ja teised
majapidamisesemed olid kujundatud nukkudeks.
Nagu kirjutas L. Kalmet, oli nukkude kujundamisel kõige olulisem nuku
pea: “Siin on kunstnikel huvitavaid ja karakteerseid saavutusi,
nagu Erak ja Luutsius “Kuradiveskis” , Sirje ja Kiir “Aareteotsijates”
jm. Samuti on toredaid tulemusi ka loomade kujundamisel. Kuid alati
pole kujundajad olnud järjekindlad ning peaaegu igas lavastuses
leidub ilmetuid ja väheütlevaid nägusid (näiteks kooliõpetaja
“Väikemehe
viperustes” jt.). Ilmetu nukk aga ei mängi näitlejale
kaasa, ei toeta näitleja tööd. Nukunägude ilmestamisel peaksid
kujundajad hoolikamalt otsima, et näos peegelduksid karakteri
põhiomadused.” Kõige halvemini mõjub L. Kalmeti arvates liigne
naturalistlik matkimine ja ta toob näitena Ema nuku
“Aareteotsijates” ja Liiklusinspektori ning teised nukud
“Väikemehe viperustes” .487
Inimnukkude juures kohtab naturalistlikku kujundust aastail
1956–1963 küllalt sageli. Loomnukud on selleks ajaks enamalt
jaolt inimnukkudest palju tinglikumad ja grotesksemad. Paljudes
lavastustes (“Talumatu
elevandipoeg” , “Hunt ja seitse kitsetalle” , “Võlukaloss”
jt) on loomnukud omandanud inimese proportsioonid; nad on
inimlikustatud nii oma olemuselt kui ka kujunduslikust küljest.
Lisaks veel paras annus groteski. 1960-ndate aastate algul nukkude
proportsioonid järk-järgult muutuvad: pead saavad järjest
suuremaks ja ümmargusemaks, kael peenemaks jne. Palju uut tõi
nukuteatrisse noor kunstnik Ingrid Kiivit (Agur). Tema kujundatud
nukud lavastusele “Isand Seguini kitseke” olid juba küllalt
stiliseeritud.488 Vormiotsinguid leidub 60-ndate aastate algul veel
teisteski lavastustes, nagu näiteks “Vihavaenlastes” ,
“Pärdikus ja Kastanipoisis” , “Pardike
Tuttpütis” .
|