NUKUTEATRI AJALUGU Prev Page Prev Page
Esileht
Saateks
Sissejuhatus
I osa. Algus
Eellugu
Esimestest Eesti alasid külastanud nukutruppidest
Esimesi katsetusi
Eesti nukuteatri sünd
August Libliku nukuteater (1933-1936)
Skupa teatrist ja tema külalisetenduste mõjust eesti nukuteatri arengule
Taavet Poska nukuteater
Eesti Draamateatri nukutrupp (1936-1944)
Eesti kutselise nukuteatri loomine
Õppereis Tšehhoslovakkiasse
Õpitu realiseerimine praktikas
Algupärane nukuseriaal
Nukutrupi ja repertuaari kujundamine
Draamateatri nukutrupp pärast juunipööret
Nukuteater sõja-aastail
Kutselise nukuteatri kujunemisaastate loomeolud ja iseloomulikud jooned
Riikliku Noorsooteatri nukuteater (1944-1948)
Nukuteater ümberkorraldusprotsessis
Visa tööga tehniliselt keeruliste suurlavastusteni
Kokkuvõtteks Noorsooteatri nukuteatri lühikesest, ent tulemusrikkast tööst
Nukuteater taas Draamateatri juures (1948-1951)
Uued ümberkorraldused teatrielus
"Reinuvader Rebane" Ferdinand Veike lavastajadebüüdiks
Moskva Riikliku Kesknukuteatri mõjust eesti nukuteatri arengule
Rahvuseepose kangelased nukulaval
Iseseisva Nukuteatri sündi ettevalmistavad lavastused
Nukumängust teistes linnades
Ugala nukuteater (1948-1951)
Kuressaare Teatri nukuteater (1949-1951)
Nukuteatritegemisest Tartus
II osa. Eesti Riiklik Nukuteater
Kujunemisaastad (1952-1955)
Iseseisva nukuteatri sünd
Repertuaari kujundamine
Tagasivaade esimesele tegevusaastale
Näitetrupi kujundamine
Klassikaline muinasjutt ajastu vaimus
Kriitika süüdistab teatrit pealiskaudsuses
Rahvuslik dramaturgia - täistabamus Nukuteatris
Nukuteater avab statsionaari
Puunukk Buratino üldise keskpärasuse taustal
Algusaastate kasvuraskused
Tõusuaastad (1956-1963)
Huvi rahvusliku dramaturgia vastu
Stiilipuhas klassikaline sirmiteater
Festivalidel Moskvas ja Bukarestis
Hooaeg pärast festivali
Stabiilne tööaasta
Itaallaste eeskujul ooper eesti nukulavale
Edu II rahvusvahelisel nukuteatrite festivalil Bukarestis
Esimene lavastus täiskasvanutele
Algupärase repertuaari osatähtsus suureneb
"Isand Seguini kitseke" - suure üldistusjõuga romantiline lavastus
Nukuteater koondab enda ümber autoriteringi
Rein Aguri esimene lavastus
Näitleja nukuteatris
Lavastaja nukuteatris
Kunstnik nukuteatris
Nukulavastuse muusikaline kujundus
Repertuaaripoliitika
Eesti nukunäitlejate õppestuudio
Ebastabiilsuse aastad (1964-1967)
Teater vajab muutusi
Repertuaaripilt mitmekesistub
Festivalitraditsiooni algus
"Olematu Odysseus" - pöördepunkt teatri kunstilises elus
F. Veike traditsiooniline nukuteater
Rein Agur oma teed otsimas
Raivo Laidre lahkumine Nukuteatrist
Nukuteater kuuenda ja seitsmenda aastakümne vahetusel (1968-1972)
Eesti teatri uuenemislaine haarab ka Nukuteatri
Eno Raud kirjutab Nukuteatrile
"Majake ratastel" ja "Memme musi" - edukad Riia festivalil
Uus Buratino
Õppestuudio lavastus
Uno Leies lavastab oma näidendi
Legend "Kurekesest ja Hernetondist"
Vallatu "Muinasjutt hiirepojast" ja süngevõitu "Lugu sepast"
Lood kutsikatest ja ahvidest
"Kaval-Ants ja Vanapagan" Rein Aguri noortetrupi algustähisena
Baltimaade nukuteatrite festival Kaunases 1971. aastal
Uno Leiese "Kiki ja Miki" ja Oskar Liigandi "Pikse pasun" - vastandliku nukutükid
Disney kangelased Väino Luubi lavastuses
Sirmiteater pakub uusi võimalusi
Kümnendivahetusele tagasi vaadates
Nukuteatri kuldsed seitsmekümnendad
Uus, avarduv nukuteater
"Muumimuinasjutu" avatud nukumäng
Nukuteatri poeetiline maailm
Jaan Urveti lavastajadebüüt Nukuteatris. Lihtsakoelised sirmilood
Eesti klassika nukulaval. Nukuteater avastab Illimari maailma
Mitmetasandiline, sümbolistlik nukuteater
Ferdinand Veike klassikaline sirmiteater
Hiirepoja ja elevandipoja uus lavaelu
Heljo Männi muinasjuttnäidend Helle Laasi lavastajadebüüdiks
Ferdinand Veike läheb kaasa avatud mänguga
Rein Aguri nukukompositsioon A. H. Tammsaare novellidest ja miniatuuridest
Helle Laasi lavastused
"Petja ja hunt" pakub improvisatsioonirõõmu
Ingo Normet ja Jaan Urvet - külalislavastajad Nukuteatris
Nukuteater ei ole ainult lasteteater
Veelkordne tagasipilk seitsmekümnendate aastate nukuteatrile
Rein Agur - eesti nukuteatri uuendaja
Nukuteater seitsmenda ja kaheksanda aastakümne vahetusel
Teatrisisesed vastuolud
"Tuhkatriinu" üllatav tõlgendus
Ferdinand Veike ühe loominguperioodi väärikas lõpp
Ferdinand Veike läbi kolleegide silmade
Ferdinand Veike mõtteid nukuteatrist
Kunstnik Jaak Vaus
Nukuteatri kaheksakümnendad aastad
Uus algus
Lastekriminull - noorte näitlejate nukumängukool
Intiimne laulukava ja laadateater
Nukumuusikal ja supershow
Igihaljad muinasjutud ja valmid
Hendrik Toompere debüüt lavastajana ja uudne näärilavastus
Tuhkurhobuse traagiline elukäik
"Pessi ja Illuusia" - armastus ja sõda
Edu Baltimaade festivalil Tallinnas
Nukker Näkineid ja lustlik Hiir
Uudne "Okasroosike"
Eesti Riikliku Nukuteatri kolm aastakümmet
Näidend inimese ja looduse suhetest
Eero Spriit külalislavastajana Nukuteatris
Rõõmsameelsed, poeetilised lavalood väikelastele
Shakespeare toob täiskasvanud publiku Nukuteatrisse
Taas algupärane dramaturgia
Teatriaasta täiskasvanuile
"Suveöö unenägu" lummab vaatajaid ja kriitikuid
Sirmiteater jääb
Tuglas aitab leida Eesti nukuteatri oma nägu
Ajas muutuv Gulliver
Mägramängust Kalevipojani
Absurdiklassikud nukuteatrisse
T. Å. Bringsværdi muinas-fantastiline nukunäidend
Leedulaste traagiline muinasjutt
Esimene jõuluetendus
Helle Laasi muinasjutuetendused
80-ndate aastate Nukuteater
90-ndad, muutuste aastad
Aguriga ja Agurita
Eero Spriit tuleb Nukuteatrisse
Nukuteatri suveõu
Repertuaar uueneb
"Faustike" ovaalsaalis
1990-ndate aastate teine pool
Uuslavastused suveõues
Eero Spriit lahkub ametist
Tuttavad muinasjututegelased
Nukuteater õpetab täiskasvanuile elutarkust
Trollid ja haldjad
Taas külalislavastajad
Debütandid Janno Põldma ja Evald Hermaküla
Nukuteatri lava jälle vanade tuttavate päralt
Evald Hermaküla võtab koorma kanda
Poolelijäänud töö viiakse lõpule
Tagasivaade 90-ndatele aastatele
Eesti Nukuteater taastab rahvusvahelised sidemed
Uus algus uuel sajandil
Sajandivahetus uute juhtidega
Andres Dvinjaninov riskib
Pilguheit tulevikku
Lõpetuseks
Allikaviited
Lisad
Eesti kutselise nukuteatri lavastusi aastail 1936-2004
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Lavastajad
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Kunstnikud
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Heliloojad, muusikalised kujundajad
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Eesti Riikliku Nukuteatri juhid 1952-2004
Eesti Riikliku Nukuteatri näitlejad 1952-2004
Aunimetused
Diplomeid, preemiaid
Festivale, külalisesinemisi, välissõite
Külalisnukuteatreid Eestis
Kauaaegsed töötajad ER Nukuteatris
Eesti Riikliku Nukuteatri töötajad 01.01.2002
Eesti Riikliku Nukuteatri töötajad 01.08.2004
Töötanud ER Nukuteatris
Isikunimede register
Ilmunud artikleid
Pildigalerii
Lühendid
CD abi-info
II osa. Eesti Riiklik Nukuteater

KUJUNEMISAASTAD (1952 – 1955)

ALGUSAASTATE KASVURASKUSED

Nukuteatri esimestele tegevusaastatele tagasi vaadates tuleb kõigepealt märkida näitlejameisterlikkuse kasvu. Kõige murettekitavamaks probleemiks oli aga algupärase repertuaari nappus. Siiski oli teater J. Kangilaski näol juba endale saanud n-ö oma autori. Just J. Kangilaski näidenditest sai alguse eesti eripära otsimine ajal, mil meie malliks oli ju tegelikult slaavi nukuteater (algul tšehhi, hiljem vene nukuteater). Algupärane repertuaar oli näitlejaile parimaks kooliks. Näitlejad olid üsna hästi omandanud tegeliku elu kopeerimise oskuse. Kunstilise üldistamiseni jäi veel pikk tee. Tegelaste karakteriseerimises oli vaja kaugemale jõuda “œelus esinevate eeskujude paljast jäljendamisest” .355

Artiklis “œOkasroosikese” kohta on Karin Ruus kirjeldanud ka Nukuteatri sirmitagust elu: “œNäitleja, kes mängib Okasroosikest, hoiab ühe käega kiigel istuvat nukku, teise käega aga nuku kätt kiige käsipuu küljes. Aga näitlejal pole kahjuks kolmandat kätt ja nii võib Okasroosikese teine käsi jääda abitult õhku rippuma või vajuda lõdvalt alla. Mudilased aga saalis võiksid äkki tõsiselt kartma lüüa, kas Okasroosike mitte kiigelt alla ei kuku. Kohe tõttab appi teine näitleja, kes momendil oma osast vaba on, asetab printsessi teisegi käe kiigepuu külge ja Okasroosikese kukkumisoht on korraga välditud. Ühtlasi tõukab ta nukku põlvedest, et tekiks täieline illusioon hoogsast kiikumisest. Ja seal ruttab ligi veel kolmaski näitleja, et ulatada printsessile rekvisiit – roosibukett. Aga isegi sel juhul, kui nuku tegevus laval on vähem komplitseeritud, liigutab mõnikord nuku teist kätt mõni hetkel vaba näitleja. Seega peab nukunäitleja omaenda osade kõrval õppima tundma ka teiste osi, et juhtida nuku käeliigutusi nõnda, et need kasvaksid välja nuku karakterist, tema konkreetsest soovist või intonatsioonist vastavas misanstseenis.” Ja veel: “œKui tavalises teatris on oma eriülesandega lavatöölised ja rekvisiitorid, siis nukuteatris on needki kohustused jaotatud näitlejate vahel. Kiiruga vahetavad nad dekoratsioone, tassivad järjest lavale nukke ja rekvisiite. Ja korraga kerkib nukulava taga kätemets roosipõõsastega, laval aga tärkavad nagu nõiaväel arvukad kibuvitsapõõsad, ümbritsevad lossi, tungivad lossi tornikambrisse, kipuvad sisse isegi lossi aknast ja katavad lõpuks uinuva kaunitari. Tihti käib lava taga säärane sagimine ja üksteisest möödajooksmine, siin ja seal koguneb näitlejaid otse kobarasse kokku, et lausa imesta, kuidas nad küll üksteist kiiruga pikali ei jookse, üksteisele külge ei tõuka või küünarnukiga silma ei torka. Ent kõik toimub häireteta ja reeglipäraselt ja kui laval läheb lahti nukkude tants, siis tantsivad lava taga ka nukke hoidvad näitlejad, teevad pöördeid ja keerutusi, liuglevad paariviisi teiste paaride vahelt läbi ja tantsisklevad siis kontsi klõbistades hoogsalt edasi. Ning kõik see toimub vaevalt poolteise meetri laiuses kitsas koridoris.” 356

Kuigi nukutehnika oli 1950-ndaiks aastaiks tublisti täiustunud, valmistasid näitlejatele ometigi peavalu väga rasked ja kohmakad nukud. Näitleja B. Mitt: “œKõige raskem nukk, mis minul Nukuteatris oleku aja jooksul on olnud, oli Vanapagana nukk. See oli nii raske, et tuli pingutada, hambad ristis. Kui oli pikem stseen teha, väsitas käe ära. Seal olid ka abilised juures, kes mängisid nuku jalgadega, teinekord kätega.” 357

Võrreldes 50-ndate aastate esimese poole Nukuteatrit L. Kalmeti Nukuteatriga, võib märgata liikumist lihtsuse suunas. Paraku seostus sellega ka taotluslik primitiivsus. 30-ndate aastate primitiivsuse all nukuteatris võiks mõista eelkõige tehnilist primitiivsust. 1950-ndail aastail, mil nukutehnika oli juba märgatavalt täiustunud, tulenes primitiivsus paljudel juhtudel juba repertuaari valikust. Oli üldlevinud seisukoht, et lastele adresseeritud kunstis tuleb rangelt arvestada lapse ealist psühholoogiat. Lapsele püüti kõike lõpuni ära seletada, jätmata talle endale mõtlemisainet. Kartuses lapsi traumeerida välditi tugevaid emotsioone ja impulsse. Ei arvestatud samaealiste laste arengu erinevust. Kõrgema intelligentsiga lastele ei püütudki nende vaimsusele vastavat kunsti pakkuda. Isegi klassikal põhinevatele lavastustele püüti valitsevat ideoloogiat ja moraali külge pookida. Sageli oli tulemus võlts. Ka 30-ndate aastate nukudramaturgias oli primitiivsust ja naivismi, kuid selle põhjuseks ei olnud lapse vaimsuse alahindamine, vaid alles esimesi samme astuva nukuteatri võimaluste arvestamine, sageli ka kirjandusliku algmaterjali nõrkus.

Omaaegsetest arvustustest nähtub, et L. Kalmeti aegne ja ka 1940-ndatel aastatel Noorsooteatri juures tegutsenud nukuteater oli 50-ndate aastate esimese poole nukuteatriga võrreldes suursugusem, pidulikum, uhkem, aga ka eklektilisem, kujutades ühtaegu draamateatri väikest mudelit. Iseseisev Nukuteater oli nii visuaalse kui ka sisulise külje poolest draamateatrist kaugem, lakoonilisem ja selgem. Ja arvatavasti laiema teatriavalikkuse silmis ka vähem prestiižikas.

Kuigi teater sai lõpuks oma statsionaarse etenduste andmise paiga Lai tn 1 majas, ei lahendanud see kaugeltki kõiki probleeme. Ruumikitsikus jäi. Kõik etenduse tarvis vajalik oli surutud saali kõrval asuvasse väiksesse tuppa, kus dekoratsioonide ja nukkude vahel ootasid oma etteastet näitlejad. Teatril puudus ka maalimiseks vajalik tööruum ja nõuetele vastav puutöökoda. Suuri raskusi oli transpordiga. Kasutuses olevad autobussid olid vanad ning nendega juhtus sageli avariisid, mis omakorda tõi kaasa planeeritud etenduste hilinemise või ärajäämise.358

Nukuteatri halbadest töötingimustest kõneldi ajakirjanduses selle loomisest peale kuni 80-ndate aastate lõpuni välja. Ühe põhjalikuma sellekohase artikli avaldas 1956. aastal Noorte Hääles K. Ruus: “œIga kord kui meie Vabariiklik Nukuteater alustab mõne uue näidendi lavaletoomist, avaneb juhuslikule pealtvaatajale üpris kummaline pilt. Teatriperes algab äkki paaniline ühest linnaosast teise jooksmine. Mis on juhtunud? Asi on üsna tavaline. Teatripere “œkoondab” oma inventari, mis on mööda linna mitmes eri kohas laiali. Nii jooksevad teatritöötajad Laialt tänavalt “œEstonia” maja kolmandale korrusele nukutöökotta nukkude järele, heidavad korraks pilgu “œEstonia” alla keldrisse, kus saavad teada, kas uued dekoratsioonid on valmis, kihutavad siis Laulupeo tänavale dekoratsioonide lattu ja veavad valmis dekoratsioonid Laiale tänavale lavale. Juhtub aga lavaproovide käigus mõni nukk juhuslikult kannatada saama, tuleb see jällegi kaenlasse võtta ja Laialt tänavalt “œEstonia” nukutöökotta või Draamateatri tisleritöökotta nukutehniku juurde viia. Pealtnäha koomiline, kuid üpris kurb ja traagiline asjaosalistele enestele. Sest ainult Nukuteatri töötajad ise teavad, millist liigset aja, energia ja närvide kulu nõuab säärane ebanormaalne olukord, kus teatri kunstiline kollektiiv, administratsioon, töökojad ja laod ei asu ühe katuse all, vaid on mööda linna tervelt nelja-viide eri kohta laiali pillatud.” K. Ruus jätkas: “œHeidame korraks pilgu nukuteatri lava kõrval asuvasse näitlejate puhketuppa, kus tavaliselt viibib 10–12 inimest korraga. See umbes 17 ruutmeetri suuruse pindalaga ruum meenutab pigemini kolikambrit, kuhu on kuhjatud tihti tervelt kolme-nelja etenduse nukud, rekvisiidid, dekoratsioonid, lavakardinad, nukukastid, näitlejate pealisriided, ja tegelastel ei jätku ruumi isegi vabalt ümber pöörata või üksteisest mööduda. Ruumis pole ühtegi akent ega küttekollet, mistõttu nukuteatri näitlejail tuleb etenduse ajal pidevalt umbses õhus viibida ja talvel külmetada.

Veelgi täbaram lugu on nukutöökoja ruumiga, kus töötab pidevalt neli inimest – kunstnik, skulptor, nukutehnik ja õmbleja ja mis kujutab endast nukkude, kostüümide, rekvisiitide, riidematerjali, värvide ja tööriistadega täiskuhjatud tillukest 14 ruutmeetri pindalaga toakest. Kuna nukutöökojas kasutatakse värvide segamiseks mürkolluseid eraldavaid aineid – atsetooni ja nitrovedeldajat ning värvimiseks tihti mürgiseid aniliinvärve, siis on sellises umbses ruumis töötamine äärmiselt tervistohustav. Ja nii ongi nukutöökoja õmbleja juba mitmel korral mürgituse tagajärjel haigestunud.” 359

Teatris andis valusalt tunda ka tööjõu puudus. Nukutöökojas tuli iga lavastuse tarvis valmistada 14–15 nukku, kostüümid, rekvisiidid, peale selle restaureerida vanade lavastuste kannatada saanud nukud ja dekoratsioonid. Nukutöökoja töötajad olid tööga üle koormatud ega suutnud uute nukkudega sageli õigeks ajaks valmis jõuda. Aukartust äratav ringreisietenduste arv – 375 etendust hooaja jooksul ja töötamine kahe paralleelse trupiga, millesse kokku kuulus neliteist näitlejat, tingis vajaduse teise administraatori ja elektriku järele. Ka inspitsiendi kohustusi täitsid näitlejad, kuigi ühel näitlejal oli ühes ja samas lavastuses niigi kaks, kolm või isegi rohkem eri osa. Paraku oli Nukuteatri tehniline ja administratiivne koosseis komplekteeritud III järgu nukuteatri tüüpkoosseisu järgi, mis oli mõeldud vaid seitsmest näitlejast koosnevale trupile. Kahtlemata avaldasid majanduslikud ja olmetingimused mõju teatri kunstilisele tasemele.

Rutiinsus ja keskpärasus tingisid rahulolematust ja pingeid ka teatri kunstilises kaadris. Näitlejad O. Liigand ja U. Leies avaldasid ajalehes Sirp ja Vasar ühise artikli pealkirja all “œPaigaltammumise põhjustest” . Sellest võib lugeda: “œPeaaegu kõik käesoleva aasta lavastused on tulnud välja toorelt. Kõige halvem oli olukord näidendiga “œBuratino “œteab kõik” ” , mis jõudis kontrolletendusele täiesti pooliku tööna: näitlejatel polnud tekst peas (viimane variant anti neile kätte alles 2–3 päeva enne kontrolletendust) ja tehniliselt oli lavastus veel täiesti konarlik. Üldiselt ongi nii, et peaaegu kõik EV Nukuteatri lavastused saavad küpseks alles 9.–10. etenduseks. Selline olukord on tingitud suurel määral teatri halvast sisemisest tööst /.../. Kord ei saa valmis nukud, kord dekoratsioon. Harva viiakse aga eraldi läbi puhttehnilisi proove, mis on hädavajalikud noore tehnilise kaadri õpetamiseks. Paratamatult tunnetab teatri kunstiline kollektiiv selgesti paigaltammumist oma loomingulises töös, vaatamata üksikutele õnnestumistele.” 360

Teatris toimus mitmeid koosolekuid, kus analüüsiti inertsuse põhjusi. “œNäitlejaskond süüdistas juhtkonda ja kunstinõukogu, et see pole küllaldase nõudlikkusega suhtunud lavastuste ettevalmistamise protsessi ja distsipliiniküsimustesse. Leiti, et senine isevooluline juhtimine takistab teatri loomingulise palge kujunemist, mitmed näitlejad on kaotanud usu nii teatri kui ka enese loomingulisse tulevikku. Nõuti, et juhtkonnal /.../ tuleb otsustavalt parandada oma senist tööd, analüüsida kriitika ja enesekriitika õhkkonnas kõiki põhjusi, mis takistavad teatri loomingulist edasiarengut.” 361 6. septembril 1955 toimunud teatri üldkoosolekul arutati Liigandi-Leiese artikkel läbi ning tunnistati selle sisu ajalehe Sirp ja Vasar toimetuse liikmete A. Saare ja E. Lingi ning kultuuriministri asetäitja P. Uusmanni juuresolekul põhjendatuks.

Rahulolematus ärgitas otsima ja leidma uusi teid. Võrreldes 30-ndate aastatega oli nukuteater küll tinglikumaks muutunud, ent temas leidus ikkagi küllalt palju naturalismi. Ja seda kõigepealt kujunduses. O. Liigandi mäletamist mööda hakkas näitlejaid 50-ndate aastate keskel kiusama mõte, “œkas nad ikka teevad oma nukumängu nii nagu peaks. Keegi poetas lause, et tuleks teha nukulikumalt. Aga mis see nukulikkus õieti on? Sellele vastata ei mõistnud keegi. Tekkis tarvidus külastada teisi nukuteatreid. Tutvudes autoriteetsemate ja vanemate nukuteatrite tööga saab ehk asi selgemaks.” 362

Ideid andsid fotod välismaa nukuteatrite lavastustest. Oma silmaga nähti siis vaid tollase NSV Liidu nukuteatrite lavastusi. Oli ju Eestimaa muust maailmast neil aastail ära lõigatud. Nukkude kujundamiseks saadi häid mõtteid ka mõnest juhuslikult nähtud Disney filmist. Ent sellest ei tohtinud tol ajal kõnelda. Siiski oli 1953. a “œLumivalgekese” kujundus mõjutatud Disneyst. Selle lavastuse nukud olid oma aja kohta küllalt tinglikud.

Nukulikkuse küsimus tõusis eriti teravalt päevakorda 1954. a seoses “œPunamütsikese” lavastusega. Selleks ajaks oli selgeks saanud, et on vaja liikuda tinglikumate nukkude poole. Nukk ei pea olema kaugeltki mitte inimese koopia. Ta võib ja peabki olema hoopiski teistes proportsioonides kui elus inimene. Teatrikunst on juba oma olemuselt tinglik. Ta on tegelikkuse analoog, mis on tõlgitud teatraalsesse keelde. F. Veike: “œEsimeses “œPunamütsikese” lavastuses, mis me iseseisvas Riiklikus Nukuteatris tegime, oli Hunt kujundatud liiga tõsimeelse kurjategija välimusega: pikkade hammaste ja pulstunud karvadega naturalistlik vastiku välimusega tegelane. Punamütsike aga oli hoopis teiselaadne, nukuliku välimusega. See kujunduslik stiilivääratus oli kahjuks halvaks eeskujuks koolide taidlusteatritele. /.../ Kõikjal olid hundid ebaesteetilise välimusega pulstunud karvased kraed. Saime aru, et nuku välimuse kujundamisel on olulised nii värv kui ka selge ja täpne kontuurjoonis.” 363

Märtsis 1955 sõideti kogemusi omandama tollasesse Leningradi Suurde Nukuteatrisse. Oktoobris 1956 külaskäiku korrati, ent selgitust intrigeerivale “œnukulikkuse” küsimusele ei leitud. Selle kohta peeti aru ka kolleegidega Läti Nukuteatrist, kes aprillis 1955 kolme lavastusega Tallinna külastasid. Paraku ei saadud targemaks seegi kord.

Siiski märgati õige pea juba ka puudujääke “œKaval-Antsu ja Vanapagana” nukukujunduses, mis ometi oli tolle aja kohta kahtlematult saavutus. 1958. a veebruaris Moskvas toimunud üleliidulise noorsoo- ja nukulavastuste festivali tarvis loodigi sellele uued nukud, mis said juba märksa karikatuursema välimuse.

Kui teatri majanduslik ja materiaal-tehniline baas pisitasa paranes kas või ministeeriumilt väljakaubeldud tuliuute busside näol ning ka lavastuste ettevalmistuskäik sai üksjagu loovust juurde, siis pidi see edaspidi kajastuma ka kunstilise töö tulemustes.

Edasi

 

Converted from CHM to HTML with chm2web Pro 2.85 (unicode)