II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
KUJUNEMISAASTAD (1952 – 1955)
REPERTUAARI KUJUNDAMINE
Iseseisva Nukuteatri esimese
uuslavastusena esietendus 23. märtsil 1952 S. Mihhalkovi nukunäidend ” Ninatark
jänku” . Lavastasid kahasse R. Kuremaa ja F. Veike, muusika kirjutas V. Tarkpea. Lavastus valmis koostöös Leningradi
nukuspetsialistidega. Näitlejatest tegid kaasa J. Kepp, R. Kuremaa, M. Varango, O. Paesüld, A. Kivirähk, L. Tui ja I. Kasesalu. Oma esimest rolli nukulaval meenutas Ingrid
Kasesalu (hiljem Kivirähk): “Kõigepealt hakkasime “Ninatark
jänkut” tegema. Mina sain Kolmanda Jänesepoja osa. Mul ei olnud
seal palju teksti, aga see oli hirmus tore minu arust, see esimene
roll! See oli väga lihtne lavastus, käpiknukkudega. Sirmitükk
oli. Me ei mänginudki tol ajal teisiti kui sirmitükke. Lihtne,
lustakas, lauludega koos. Dekoratsiooni polnud palju. Ja lavastused
valmisid üldiselt ruttu. Huvitav, et nukuga harjutamine polnudki
nii raske, see oli väike käpiknukk. Veike õpetas, ta ju ise
väga hästi liigutas nukku, Raivo Kuremaa ja Ants Kivirähk ka.
Ainult ma olen väga pisikest kasvu ja mulle tehti niisugused
koturnid: minu kingadele pandi puuklotsid alla. /.../ Lavastuse
mõte oligi siis selles, et kõik peavad koos tegutsema, /.../ Et
ühenduses on jõud. Lo Tui tegi Rebasena väga hea rolli, ta oli kohe
väga-väga hea” .275
Juba 27. aprillil esietendus N. Kurakini “Kolm karu”
A. Tolstoi muinasjutu ainetel. Lavastas F. Veike,
kujundas R. Laidre, nukud valmistas V. Malahhijeva, muusika kirjutas V. Tarkpea.
Näitlejatest tegid kaasa B. Mitt, A. Leetva, G. Süvalep ja E. Aavik. Seda sirmilavastust mängiti nii eesti kui ka
vene keeles. (Esimese venekeelse etendusena oli samal ajal juba
publiku ette jõudnud H. Vaagi “Põrsake
Nahv-Nahv” .)
Järgnes T. Kovalevskaja
metsaistutustöid käsitlev nukunäidend “Metsamuinasjutt” .276 Mängiti Draamateatri ruumes.
Näitlejatest tegid kaasa M. Varango, M. Orgussaar, A. Leetva, G. Süvalep, O. Liigand, B. Mitt ja E. Aavik. Nii lavakujundus kui ka
näidendi tegelased – kooreüraskid ja kõiksugu kahjurid olid
kujundatud väga naturalistlikult. Lavastaja F. Veike pidas
näidendi kavvavõtmisel silmas eelkõige käsitletava teema
vajalikkust, kuigi tükis eneses nägi ta dialoogide rohkuse tõttu
rohkem suure lava dramaturgiat.277
Moskva ja Leningradi nukuteatrite malli järgi moodustati ka
Eesti Nukuteatris kaks truppi, kummagi koosseisus 7–8 näitlejat,
lisaks veel lavatehniline personal. Nii oli ühes teatris justkui
kaks omaette teatrit, mis tööprotsessis harva teineteisega kokku
said.
Üheks erandlikuks lavastuseks, kuhu oli haaratud kogu
Nukuteatri kollektiiv, oli B. Sudaruškini “Valge
sõber” – lugu vene maadeuurija Mikluhho-Maklai reisist eksootilisele Paapua
maale. Draamateatri laval esietendunud näidendi lavastas F. Veike,
näitejuht oli R. Kuremaa, assistent M. Varango, muusika kirjutas
V. Tarkpea. Lava ja nukud kujundas R. Laidre, nukud valmistasid
H. Vilms ja V. Kaljumaa ning kostüümid H. Kaljumaa. Nukkudega mängisid O. Liigand, H. Kelder, J. Kepp, F. Veike, A. Kivirähk, M.
Orgussaar, I. Kasesalu, O. Paesüld, L. Tui ja M. Varango.
“Valge sõber” oli alles
oma truppi ja repertuaari kujundavale teatrile raske ülesanne,
sest rohked massistseenid jaava nukkudest pärismaalaste ja
vene madrustega nõudsid näitlejatelt suurt tehnilist vilumust.
Mikluhho-Maklai nuku juures oli püütud tabada sarnasust
inimprototüübiga. Tolleaegne arvustaja A. Kraav leidis, et
väline sarnasus oli edasi antud õigesti. Arvustusest võis
lugeda, et “ei olnud halvad ka pärismaalasi kujutavad nukud,
ilmekas on Burns – Ida-India kompanii agent. Märgitud näidendis
segas kohati nukk-Maklai abitu liikumine ja psühholoogiliselt
põhjendamatu žestikulatsioon, mistõttu esialgne suurepärane
mulje lavastusest silmapilkselt kahaneb. Ja pärast seda ei veena
etendus enam vaatajaid. Ilus illusioon kaob. Nad näevad laval
ainult nukke, papist maju ja joonistatud puid.” 278 Tsiteerides S. Obraztsovi, tegi A. Kraav järelduse: “Niisiis
nukuteatri kunsti tinglikkus ei sega vaatajat, kui näitleja kunst
on vajalikult kõrgel tasemel, kui näitleja käsi juhib õigesti
ja osavalt nukku. Vastupidi, see kunst on suuteline vaatajat veenma
ja erutama nagu iga teinegi suur kunst. Iga nukuteatri põhivaraks
on nukk ise. Sellest, kuidas on lahendatud kuju, kas kunstnik oskas
leida karakteri õige realistliku lahenduse, kas elustas ta ka oma
nuku välimuse kaudu kõige eredamaid, kõige tüüpilisemaid
jooni, sellest sõltub väga palju.” 279 Puudustest hoolimata oli “Valge sõbra” taolise
suurlavastuse kavvavõtmine oma aja kohta kindlasti julge tegu.
Selle lavastuse võib kindlasti arvata iseseisva nukuteatri esimese
tööaasta õnnestumiste hulka.
Sama aasta sügisel jõudis publiku ette veel ka L. Slavini
nukunäidend “Printsess
Tindiplekk” . Peategelast, tüdruk Miinat, kes õppis
ühtedele ja kahtedele ning tegi kogu aeg oma vihikusse
tindiplekke, mängis Aili Leetva. Lavastuses osalesid veel G.
Süvalep, I. Kasesalu jt. Etendusse oli põimitud rohkesti laule
klaveri saatel. Tol ajal võimendust ei kasutatud. Näitlejailt
nõuti hääle kandvust, mis jõuaks iga kuulajani. Kriitikas
“Printsess Tindipleki” kohta märkis A. Kraav järgmist:
“Peab tunnistama, kollektiiv on lavastuse kallal ära teinud
suure töö /.../. Peamine puudus on nukkude välises
iseloomustuses. Vaataja eest mööduvad nukud-tindiplekid õpilase
Miina vihikust – mustad, lillad, punased (milleks küll
tarvitavad nooremate klasside õpilased säärast tinti!). Need on
uskumatud, mittemidagiütleva ilmega monstrumid. Peategelasel,
halval ja räpakal õpilasel Miinal, on klaasistunud nukunägu.
Hinnet viis, näidendi ainukest positiivset tegelast, varjutab
hinde üks kuju oma majesteetliku vägevusega. Niiviisi on surutud
tagaplaanile näidendi idee, mis peaks moraliseerima eeskujulikule
õppimisele, oma õppeülesannete laitmatule täitmisele. Osa
puudustest tuleb kanda ka näidendi autorite arvele, kes ei ole
näidendi põhiideed küllaldase selgusega osanud välja
tuua.” 280
H. Vaagi nukunäidend “Ahnus ajab
upakile” sai ajakirjanduses terav kriitika osaliseks. H.
Vaagi nukunäidendite vead olevat alguse saanud väärastunud
poliitilisest mõttelaadist. A. Kraav kirjutas: “See on
väljamõeldis algusest kuni lõpuni, nagu öeldakse: sulepeast
välja imetud. Autor püüab täiesti aluseta ümber lükata
rahvajuttude vanu põhimõtteid, mis põhinevad lihtrahva
sajandipikkustel, elutarkadel tähelepanekutel looduse ja
loomariigi üle. Kotkas osutub abituks linnukeseks, rebane
naiivseks ja rumalaks, karu kõige väledamaks ja osavamaks
loomaks. Näidendi moraal on otsitud ja pealetükkivalt
didaktiline” .281
Seevastu aastavahetusel nääritükina
esietendunud N. Gerneti “Loomade
kontserdist” sai mitmeks hooajaks Nukuteatri üks suurema
publikumenuga lavastusi. Ka teatriinimeste endi hinnangud sellele
lavastusele on olnud positiivsed. Siilionuna esinenud O. Liigand
pidas seda “väga hästi õnnestunud” lavatükiks. Tema arvates
oli see lavastus “hästi lihtsalt üles ehitatud, aga ta oli nii
orgaaniline, väga hea mängu ja lauludega. Niisugune ilus puhas
lavastus. Ja sellepärast ta püsis kaua repertuaaris
ka. “Loomade kontserti” on püütud hiljem uuesti
lavastada, aga enam pole ta nii õnnestunud. Nukke oli selles
lavastuses igasuguseid. Loomad olid käpiknukud. Linnud olid
varrasnukud. Ega tol ajal stiili peale nii rõhku ei pandud. Hiljem
Moskva kriitikud panid küll pahaks, kui oli segastiil. Nõudsid,
et kui on käpikud, siis olgu käpikud, kui on varrasnukud, siis
olgu varrasnukud. Ja dekoratsioon ka. Kui on pinnaline, siis peab
olema kõik pinnaline, ja kui on ruumiline, siis peavad kõik
pildid olema ruumilised. Tol ajal me ei teadnud seda
veel.” 282
H. Tomson on meenutanud oma muljeid sellest lavastusest:
“Ma töötasin siis “Ugalas” . Ja Nukuteater käis seal
lavastusega “Loomade kontsert” . See oli minu meelest nii
toredasti, nii lustakalt, niisuguse toreda muusikaga ja toreda
esitusega tehtud, et see on mul tänapäevani meeles” .283
“Loomade kontserdis” kaasa mänginud Ingrid
Kasesalu-Kivirähk: ““Loomade kontsert” koosnes
kontserdipaladest. Küll oli seal deklamatsiooni ja laule – väga
lustlik ja tore! Seal oli kaks konferansjeed: Kass ja Koer. Kass
oli Lo Tui ja Koer Ants Kivirähk. Mina mängisin seal Kassipoega.
Laulsime koos Maimu Martiniga. Kiisude laul toimus lõngakorvi
sees, sealt seest me tulime välja, kaks pisikest, armsat
kassipoega. Need olid valged, karvased, suurte roheliste silmadega.
Raivo Laidre oli kunstnik. Ta oskas loomi väga hästi teha,
inimesed ei tulnud tal nii hästi välja.” 284
“Loomade kontserdis” osalesid veel J. Kepp, R. Kuremaa, H.
Kelder ja O. Paesüld. Nukkude kontsertetendus valmis küll
nääritükina, ent seda mängiti edaspidi aastaringselt, ka
suvistel ringreisidel. Arvestades transpordivõimalusi oli
lavakujundus minimaalne. See tuli lavastusele tervikuna isegi
kasuks, tähelepanu koondus nukule. Kogumulje lavastusest sai
seetõttu palju puhtam ja ilusam kui Nukuteatri varasemate tükkide
puhul.
|