II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
NUKUTEATER KUUENDA JA SEITSMENDA AASTAKÜMNE
VAHETUSEL (1968 – 1972)
VALLATU “MUINASJUTT HIIREPOJAST” JA SÜNGEVÕITU
“LUGU SEPAST”
Lavastuses “Muinasjutt
hiirepojast” kasutas R. Agur nii elavplaani kui ka nukuplaani. Elavplaanis
juhtisid etendust Maie ja Hendrik Toompere ning tegid seda vene kriitiku I. Žarovtseva arvates “maitsekalt ja
sarmikalt” . “Kim Meškovi lihtsa ja rõõmsameelse
nukunäidendi lavastus kulges dünaamiliselt, episoodid vaheldusid
sujuvalt, režii oli läbimõeldud ja täpselt
realiseeritud.” 607 Lavastajal oli häid leide nii elav- kui ka
nukuplaanis (Päike ja Kuu, Rebase nutt, lumehelbed ja lavastuse
finaal tervikuna). Näitlejad lõid toredad elulised kujud.
J. Maisaare tinglik-stiliseeritud lavapildi
kohta arvas V. Kivilo, et see täitis oma ülesande märksa
mõjuvamalt kui mõnigi tunduvalt realistlikumas laadis, aga
fantaasiat sütitamata jättev dekoratiivne lahendus.608
R. Aguri järgmine lavastus, O. Liigandi “Lugu sepast”
oli meeleolult täielik vastand “Muinasjutule hiirepojast” . O.
Liigandi näidend oli Nukuteatri repertuaaripildis ebaharilikult
tõsine, isegi sünge lugu. See oli vabadusvõitluse teemat
käsitlev heroiline näidend folkloorse ainestiku alusel. Autor on
oma näidendi kohta kirjutanud kavalehel: “Minu tegelased
räägivad rahvakeelt. Ma otsisin nende jaoks välja hästi palju
eesti rahva vanasõnu ning ütlemisi, millest meie rahvalooming nii
rikas on. Tänane näidend on allegooriline. Kotkast ei tule siin
võtta tõelise kotkana, vaid teatud võimu sümbolina,
linalõugutit ja musta kratti aga kui rikaste ja ahnete inimeste
abilisi varanduse kokkukraapimisel. Koerte all tuleb mõelda ahneid
ja aplaid inimrühmi.”
Näidendi nimitegelane (mängis O. Paesüld), julge ja tugev sepp, suutis rohkem tööd
teha, kui kuri peremees teda käskida jõudis. Peremehel ei
jäänud muud üle kui kratt teha, kes sepale materjali kokku
kannaks. Aga sepp on nutikas ja leiab abinõu, kuidas peremeest
üle trumbata.
Tingituna näidendi meeleolu erandlikust tõsidusest olid
kriitikute hinnangud üsna vastandlikud. I. Žarovtseva märkas nii
lavastuses kui ka näidendis endas mitmeid puudusi: “Autoril ei
õnnestunud täpse, sihipäraselt areneva süžee loomine ja
peamiste sündmuste valik, mis soodustaks näidendi idee avamist.
Saalis istudes püüad kogu aeg haarata peamist, kuid ikkagi ei
suuda mõista sündmuste loogilist sidet, sest su ette kerkivad
küsimused, millele ei leia vastust. Jäi mulje, et mõningane
“heldus” on viinud süžee ülekomplitseerimiseni. Pealegi
eksisteerivad ühes ja samas teoses koos erinevate ajajärkude
stiilikihid, erineva lahendusega karakterid. Ja seda nii
olustikulises, groteskses, satiirilises kui ka sümbolistlikus
plaanis.” 609 Ka polnud kriitiku arvates suudetud järgida
ansambliterviklikkuse ja karakteriloogika nõudeid.
Lavastuse plusspooleks olid aga paljud väljendusrikkalt ja
emotsionaalselt mängitud stseenid (tüdruk töötamas, peremehe
kurjustamine, krattide tants, orjade skulptuurselt väljatöötatud
ansambel jne). Lavastuses tüdrukut mänginud H. Laas on meenutanud selle nukuetenduse finaali:
“” Lugu sepast” oli sirmilavastus, ainult lõpus tulime ette
kummardama. Tüdruk hoidis sirpi ja Sepp vasarat. See oli selleks,
et keegi ei hakkaks urgitsema – mis vabadusvõitlus teil siin
käib.” 610
|