II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
NUKUTEATRI KULDSED SEITSMEKÜMNENDAD
“PETJA JA HUNT” PAKUB IMPROVISATSIOONIRÕÕMU
R. Aguri lavastatud “Petja ja hunt”
sarnanes oma improviseerimislustis “Punamütsikesele” ,
mida mängiti veel ka pärast “Petja ja hundi” lavaletulekut
edukalt edasi. “Petja ja hunt” kujutas endast variatsioone
S. Prokofjevi muusikale. Lavastuses kasutati jällegi
avatud mängu ehk teiste sõnadega “nukk + näitleja”
vormi.
Selle lavastuse juures sai kinnitust R. Aguri suur
fantaasiavõime – teha vanale raadiolindile tuginedes
orgaaniline, üllatav, kaasaegne etendus. Lisaks oli S. Prokofjevi
muusikaline foon valitud veel kahes täiesti erinevas
interpretatsioonis (Eesti Raadio Sümfooniaorkester ning inglise
popansambel Jack Lancasteri ja Robin Lumley juhatusel). Rein Agur
oli “jälginud sama printsiipi, mis “Punamütsikese”
lavastamisel, s.t ei jutusta lugu mitte algusest lõpuni üheselt
ära, vaid pakub mitmeid üksteist eiravaid variante, kuidas võiks
muinasjuttu jupp-jupilt lahti mõtestada” .796
Muinasjutu teksti luges lindilt näitleja Hugo Laur. Jutustajale oli leitud ka tore teisik laval
– nukk-ätt, kes oma ilmumise ja muinasjutu edasilugemisega
justkui tuletanuks näitlejaile meelde, mida vastavalt süžeele
laval edasi teha. Näitlejad haarasid tema jutust kinni, mängisid
edasi, hakkasid siis improviseerides taas omapoolseid variante
pakkuma, kuni nukk neid oma ilmumisega jälle katkestas ja õige
otsa kätte juhatas. Lavastaja oli asetanud rõhu kolme noore
näitleja improvisatsioonivõimele. Need näitlejad olid äsja
lavakunstikateedri 8. lennu lõpetanud Eve Maremäe ja Heino Seljamaa ning tollase Tallinna Pedagoogilise
Instituudi lõpetanud Harri Kõrvits, kes oli Nukuteatris juba mõnes
lavastuses kaasa teinud. Just nimetatud noorte näitlejate
teatrisse tulek ajendas R. Agurit niisugust ehtnooruslikult
lustlikku originaalset lavastust tegema.
R. Agur oli oma lavastuse žanriks nimetanud
etendusdispuut.797 Näitlejad olid vahetus kontaktis publikuga,
rõhutades loo mängulisust ning ärgitades noort publikut ka ise
taolisi mänge ette võtma. Kuigi “Petja ja hunt” oli mõeldud
laste viimiseks helide maailma, neile muusika ja sümfooniaorkestri
tutvustamiseks, ei olnud see lavastuses peamine. Peamine oli
mängurõõmu pakkumine nii näitlejaile laval kui ka publikule
saalis.
L. Vellerand ütles pärast “Petja ja hundi”
kontrolletendust: “Seda teatrit esimest korda näha oli väga
huvitav. Minu jaoks oli see midagi praktilist, millest võiks teha
teooriat. Arvan, et lapsepõlves oleks pärast seda etendust ise ka
palju fantaasiarohkemalt mänginud. See on lastele väga hea tükk
– väike fantaasiamäng ilusate variatsioonidega, groteskne
paroodia. Mulle oli lausa üllatus näha sellist näitlejatööd
laval – noored inimesed lausa naudivad mängu. /.../ Lavastajale
täiesti uus kvaliteet.” Lavastaja ise ütles, et ta tahtis teha
natuke riskantset nukuteatrit, mitte harjumuspärast: “Looming
peab olema rõõm.” 798
Selles muusikalises muinasjutus vaheldusid mäng ja tegelikkus.
Näitlejad mängisid laval teksapükstes mõnusalt nukkudega –
oma püstiste pulkjuustega kriipsujukut meenutava Petjaga,
vanaisaga, pärislindudest-loomadest sootuks erinevate grotesksete
pardi, kassi, linnu ja hundiga. Need naljakad nukud (marionetid ja
pulknukud) ning lisaks veel ka hundimaski kavandas J. Vaus. Näitlejad tegutsesid laste kombel laval keset
väikest mängumaailma – väikeses aias, väikese maja juures,
taustaks I. Å iškini kolme karu kujutav tuntud maal.
Lavastuses kasutati “täna mängime...” printsiipi. Just
“Petjas ja hundis” oli eriti selgelt välja joonistunud selle
printsiibi sügavaim mõte. “Lavareaalsuse nähtav kahestumine
– ühel pool jutustuse, teisel pool näitlejate elu või
suhtlemise reaalsus – oleks nagu mõnusaks sissejuhatuseks
lavakunsti saladustesse pühendumisel, niisama nagu on S.
Prokofjevi muusikalise loo “õppe-eesmärgiks” pillide
tutvustamine. /.../ Sellel lustlikul etendusel on oma sügavam
tagamõte /.../ Uppudes pillavasse tegevushoogu, ilmub ta
nähtavale üksikutes vaimukusevälgatustes. Täiskasvanu saab ta
kätte järele mõeldes, väikese, vastuvõtlikuma vaatajani võib
ta jõuda märkamatult: mängu ja tegelikkust vastandades
/.../.
Õnnelik on see vaataja, kes pakutud mänguga kaasa läheb ja
sellest vabanemisrõõmu ammutab. /.../ 70-ndate aastate suurmoeks
on saanud tuua teatrisse tükike ehtsat loodust. /.../ Küllap
kajastab ta omal viisil inimese igatsust millegi tõelise järele.
Nagu näha, idaneb see igatsus inimeses juba maast-madalast.
Lavastuses ei pritsita vett. Seal mängivad kolm näitlejat
ennastunustavalt ja mõnuledes selle vedela ainega, mis maailmas
ikka enam hinda läheb. Kui allaneelatud part hundi kõhust kätte
saadud, ehtsa veega puhtaks pestud ja valge palaka sisse kuivama
sätitud on, tunned lavalt saali levivat südamlikkuselainet, mis
soojendab ja kaunistab kõiki mänge, mängitagu neid teatris või
väljaspool seda.” 799
|