II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
NUKUTEATRI KAHEKSAKÜMNENDAD AASTAD
AJAS MUUTUV GULLIVER
Pärast kaheksa-aastast vaheaega võeti 1987. a uuesti
mängukavva “Gulliver ja
Gulliver” . Taaslavastamine oli igati põhjendatud, sest tegu
on huvitava allegoorilise näidendiga, kus leidsid käsitlemist
tollal eriti aktuaalsed globaalsed probleemid.
Mõlema “Gulliveri” lavastaja R. Agur põhjendas M. Undi näidendi taaslavastamist sellega, et 1979. a,
mil “Gulliver”
esmakordselt nukulavale jõudis, polnud täiskasvanud publik veel
harjunud nukuteatris käima. Vahepealse kaheksa aastaga oli selles
osas nii mõndagi muutunud ning lavastaja lootis teisele
"Gulliverile” märksa suuremat publiku tähelepanu. “Nii oligi
paras aeg “Gulliver ja Gulliver” uuesti repertuaari võtta.
Seda enam, et näidend on seda väärt, sest poliitiline satiir,
mida Swift avaldas tollase elu- ja mõttelaadi pihta, ning
võimu ja vaimu probleemid, mida ta märkas, on mõistetavad ka
tänapäeval. See on ühest küljest satiir, teisest aga mõtisklus
inimese olemusest, tema minast. Meie lavastuses on tähtsam just
teine pool: mis saab siis, kui jõud käib üle, ent mõistus
vaikib? Kuidas otsida ja leida väljapääsu siis, kui jõud üle
ei käi, kui ise alla jääd?” selgitas “Gulliveri”
uuslavastuse põhiküsimusi Rein Agur.949
Uus “Gulliver” sai aga eelmisest vähem jõuline. Selles oli
vähem groteski, rohkem nukrat mõtisklust maailma asjade üle. Ka
rõhuasetused olid muutunud, kuigi põhijoontes oli lavastus
jäänud samaks. Teravad kirkad värvitoonid olid asendunud
pastelsematega. Kindlasti tingis teise lähenemise uus osaliste
koosseis. Eelkõige muidugi U. Alenderi ja Ü. Vihma erinevad näitleja(laulja)isiksused. Oli ju
laulusolist, kes kitarri saatel J. Viidingu tekste esitas, nimitegelase kõrval teine
keskne tegelane. Kahtlematult oli U. Alenderi laul jõulisem,
kandvam. Ü. Vihma grimm ja parodeeritud tõsikurb esinemislaad
lubasid temas aga ära tunda õnnetu Pierrot’, nihestatud vormis
tõtt ütleva arlekiini. “Sellisena haakub ta Viidingu
Üdi-perioodi tekstide ja rolliga hästi ning teda võib seetõttu
kujutleda ka autoripositsiooni väljendajana lavastuses.950
Kui “Gulliveri” esimeses
lavastuses oli suurem rõhk muusikal, siis teises “Gulliveris”
oli draamapool kaalukam. Ka oli J. Vaus nukud suuremalt osalt ümber teinud. Esimeses
lavastuses osalenud näitlejaist mängisid taas H. Toompere, H. Kõrvits ja A. Uder, uued olid T. Ruubel, A. Presjärv, T. Tõnis ja Ü. Vihma.951
“Gulliveri ja Gulliveri” lavastuse algkujund lõi “mulje
inimkonnast kui hiilivast ja kisklevast rotikarjast, kes pimedusest
ilmub ja sinna ka kaob. Teiste hulgast esile kerkinud Gulliveri (H.
Toompere) küünilisse monoloogi lõikuvad nimetute kaaskodanike
/.../ rünnakud, mis toorelt tagasi lüüakse. Gulliveri tekst
annab ettekujutuse tema ellusuhtumisest, mis taandub elus
läbilöömisele, kainele arvestusele ja äärmisele egoismile.
Teisi inimesi kasutab Gulliver järjekindlalt kui vahendeid: maske
kandvatena on nad lavastaja (R. Agur) poolt ka individuaalsusest
ilma jäetuna vaid hall mass.” 952 Kriitika meelest oli vaieldav, kuivõrd
õigustas end liliputtide puhul väga väikestena näivate,
malenuppudena mängupinnal manipuleeritavate nukkude kasutamine.
Huvitavaks peeti näitlejate reaktsiooni nukkudega toimuvale –
kõrvakiil nukule, küüru tõmbub näitleja jne. “Eriti jäi
sellest aspektist meelde A. Uder murest murtud liliputtide kuninga
varikujuna pärast lahingut, kus on hävinud kogu tema
rahvas.” 953 Vaimukaks lavastuslikuks leiuks olid noa ja
kahvliga manipuleerivad hiiglaslikud käed, mis aeg-ajalt
Gulliverigi oma haardesse vangistasid.
“Lavastus näib ütlevat, et väike inimene jääb väikeseks
kõigis olukordades.” 954
|