TÕUSUAASTAD (1956 – 1963)

“œISAND SEGUINI KITSEKE” – SUURE ÜLDISTUSJÕUGA ROMANTILINE LAVASTUS

Näidendi ” Isand Seguini kitseke” kirjutas Nukuteatrile Pärnu teatri näitleja Paul Mäeots prantslase Alphonse Daudet` samanimelise jutustuse järgi. “œIsand Seguini kitseke” , omapärane lüürilis-poeetiline hümn vabadusele ja sõltumatusele, eeldas peent psühholoogilist mängu ja individualiseeritud karaktereid. See lavastus on aastakümnetegi järel jäänud tollaste nukunäitlejate ja tollase lapsvaataja lemmikuks. Temast on saanud legend.

Kuni 1960-nda aastani Nukuteatris pedagoogina töötanud Male Žuhhovitskaja kirjutas oma arvustuses: “œNäidendi süžee on lihtne. Kitseke Blanquette elab eidekese juures. Siit satub ta isand Seguini juurde, kus ta seotakse lõa otsa. Isanda juurest põgeneb kits mägedesse, olgugi, et seal ähvardab teda surmaoht hundi näol, kes on juba terve hulga teisi isanda juurest ärajooksnud kitsi nahka pannud. Kulminatsioonipunktiks etenduses ongi Blanquette`i võitlus hundiga.” 450 Ent olulisem oli siis selle muinasjutu teine plaan. “œNii tajume eeslis üldistust inimesest, kes püüab oma eluga rahul olla, kel ei ole mingisuguseid unistusi ja kes tunneks lausa puudust käsutajast, kui tal sellist ei oleks. /.../ Blanquette toob rahutust eesli hinge. Pikapeale kasvab ka temas vastuhakuvaim. Mitu korda on ta jällegi valmis orjaks jääma, aga Blanguette`i võitlus elu ja vabaduse eest viib teda otsuseni: “œMa ei taha rohkem eesel olla!” ” 451

Teater oli saanud oma käsutusse eredate karakteritega ja teravmeelse dialoogiga hea dramaturgilise materjali. Selle alusel lõi F. Veike huvitava südantliigutava romantilise lavastuse, mille põhiideena jäi kõlama vabaduse ülistamine.

Lavastuse nimiosa usaldati noorele näitlejannale Malle Peedovile. “œLavastuse alguses on Peedovi Blanquette lapselikult naiivne ja ülemeelik. See avaldub nii hääles kui ka liigutustes. Esimene kokkupõrge eluga on tal seoses isand Seguini ilmumisega, kes tahab eidekeselt kitse osta. Malle Peedov mängib peenelt välja kitse ehmumist, võpatust ja lõpuks alistumist. Uued intonatsioonid tekivad järgmises pildis. Blanquette muutub täiskasvanuks otse meie silmade all. Alguses maitsvana tundunud rohi kutsub nüüd temas esile tülgastuse, sest taral on okastraat ümber, helisev laul katkeb, sest lõa otsas ei saa laulda, romantiline igatsus mägede järele küpseb aga kindlaks otsuseks: põgeneda! Näitleja hääl ja nuku plastilised liigutused annavad ilmekalt edasi kõik need nüansid. Pildi lõpus ilmuvad põgeneva Blanquette`i hüvastijätuhüüdesse jällegi esimese pildi ülemeelikud noodid. Teises vaatuse näeme Blanquette`i “œneiuiga” romantilis-lüürilises stseenis musta kaljukitse Martiniga, stseenis kus Blanquette`il küpseb kindel otsus: tagasi ma ei lähe. Lähenev hädaoht seda otsust ei kõiguta. Kartlikust väikesest tallest on saanud kartmatu võitleja oma vabaduse eest, kes seab end hundile vastu. Vabadus või surm – nii võiks nimetada stseeni, kus Blanquette võitleb hundiga. Tõsi küll, Blanquette`i päästis surmaohust kaljukitsede abi. Aga kui nad ei ilmuks, kui Blanquette ka hukkuks, hukkuks ta ikkagi võitjana. Julge ja pilkav, õrn ja kindel, niisugusena õpime armastama Malle Peedovi viimase vaatuse Blanquette`i.” 452

Psühholoogiliselt hästi läbitunnetatud, suure sisemise soojusega esitatud, väliselt plastiline Blanquette oli noore näitleja suur saavutus. Malle Peedo on meenutanud seda enda jaoks nii olulist rolli: “œMinu esimesel tööaastal Nukuteatris tuli lavale “œIsand Seguini kitseke” . Kitseke Blanquette oli minu üks suuremaid rolle. Ja see oli raske osa. F. Veike ei osanud mulle seda rolli selgeks teha. Kontrolletenduse eel ütles Veike mulle, et ega sellest tööst ikka midagi ei tule – võtame osalt maha. Tema oli niisugune, et kui välja ei tule, siis ei tule, mis siis ikka teha. Aga meie endine direktor või Oskar Liigand (kumb neist – ma täpselt ei mäleta) ütles, et mõtle “œLibahundi” Tiinale. Ja see oli see oluline lause, mis mind aitas. Mõnikord on näitlejale vaja ainult üht lauset ja rohkem mitte midagi. Ja mul oli pärast seda lauset kõik selge. Pärast kontrolletendust Tomson tuli ja ütles: “œÄra jama. Lapsed saavad šoki. Ära jama. Nad nutavad. Ma ise ka nutsin.” See osa muutus mulle väga armsaks ja läks väga hästi.” 453

Malle Peedo partneriteks selles lavastuses olid R. Kuremaa (isand Seguin), L. Mägi (Eesel), K. Renel (Hunt) ja O. Paesüld (Martin). “œLembo Mägi avas huvitavalt oma kangelase komplitseeritud olemuse, mis on väga kaugel traditsioonilisest “œeeslist” nukulaval. Väga hea on eesli hääleline iseloomustus /.../. Raivo Kuremaa loob kuju peremehest, kes võimu kaotab, sest temas ei taheta enam peremeest näha. Tema isand on ahne, arg, julm ja rumal ühteaegu. Kõiki neid iseloomujooni katab pehme, leebe hääl, millega ta alguses loomad õnge võtabki. Tore on stseen, kus peremees ja eesel teineteist võidu hundile pakuvad, samuti nende esimene kohtumine hundiga. Stseenid, kus lavale ilmub hunt, on kahtlemata lavastuse parimad. Hunt on hirmuäratav, aga lapsed ei karda teda, vaid naeravad laginal. Eriti hea kontakt saaliga on Kalju Renelil hundi hammasteteritamisstseenis. Hirmus muutub koomiliseks, kaotamata seejuures aga hirmsa olemust. Õige lahendus lasteteatris! Ja hea näitlejasaavutus. Leidlikult on lahendatud terve rida misanstseene, nagu näiteks hundi kahevõitlus, Blanquette`i ja Martini stseen jääliustikul loojuva päikese taustal jt.“œ454 Pinget, mida Blanquette`i loo esitus publikule pakkus, märkas ka M. Peedo partnerina lavastuses osalenud O. Paesüld: ” See etendus meeldis publikule tohutult. Mul oli võimalik eesriide tagant vaadata laste nägusid. Blanquette’i ja hundi kahevõitlusstseeni jälgides olid lastel rusikates käed põskede peal ja nad elasid värisedes laval toimuvale kaasa, sisimas hoiatades kitsekest – ära mine, hunt on seal!” 455

Värskena ja uudsena mõjusid Tallinna Kunstiinstituudi tollase III kursuse üliõpilase Ingrid Kiiviti (hilisem “œUgala” peakunstnik Ingrid Agur) kavandatud nukud ja dekoratsioonid. M. Žuhhovitskajale meeldis eriti, kuidas olid kujundatud vana kastan ja kask, eidekese prantsusepärane riietus, mustade ja valgete kitsede kontrast. Näitleja Aino Raid-Leiese arvates oli lavastus väga ilus: ” Eriti need valgusefektid. Kui lava tagafoonil oli nähtaval tõusev või loojuv päike, siis puhkes saalis aplaus.” 456 Kaljukits Martinit mänginud O. Paesülla mäletamist mööda oli “œIsand Seguini kitseke” tehniliselt keeruline lavastus. “œSeal olid kunstniku poolt kavandatud eri kõrgustes mänguplatsid, mäestik, mida mööda tuli nukkudel üles-alla ronida.” 457 K. Renel: “œMinu arvates on kunstnikul väga suur osa nukuteatris. Kunstnik on juba omalt poolt sulle karakteri andnud ja sellest mööda minna ei saa, tuleb paratamatult vaadata nukule näkku ja alles siis hakata rolli tegema. Esimene osa, kus mulle tundus, et asi hakkab minema, oli Hunt “œIsand Seguini kitsekeses” . Nukud olid selles lavastuses väga head – karakteersed ja liikuvad.” 458