II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
TÕUSUAASTAD (1956 – 1963)
“ISAND SEGUINI KITSEKE” – SUURE ÜLDISTUSJÕUGA
ROMANTILINE LAVASTUS
Näidendi ” Isand Seguini
kitseke” kirjutas Nukuteatrile Pärnu teatri näitleja
Paul Mäeots prantslase Alphonse Daudet` samanimelise jutustuse järgi. “Isand
Seguini kitseke” , omapärane lüürilis-poeetiline hümn
vabadusele ja sõltumatusele, eeldas peent psühholoogilist mängu
ja individualiseeritud karaktereid. See lavastus on aastakümnetegi
järel jäänud tollaste nukunäitlejate ja tollase lapsvaataja
lemmikuks. Temast on saanud legend.
Kuni 1960-nda aastani Nukuteatris pedagoogina töötanud
Male Žuhhovitskaja kirjutas oma arvustuses:
“Näidendi süžee on lihtne. Kitseke Blanquette elab eidekese
juures. Siit satub ta isand Seguini juurde, kus ta seotakse lõa
otsa. Isanda juurest põgeneb kits mägedesse, olgugi, et seal
ähvardab teda surmaoht hundi näol, kes on juba terve hulga teisi
isanda juurest ärajooksnud kitsi nahka pannud.
Kulminatsioonipunktiks etenduses ongi Blanquette`i võitlus
hundiga.” 450 Ent olulisem oli siis selle muinasjutu teine plaan.
“Nii tajume eeslis üldistust inimesest, kes püüab oma eluga
rahul olla, kel ei ole mingisuguseid unistusi ja kes tunneks lausa
puudust käsutajast, kui tal sellist ei oleks. /.../ Blanquette
toob rahutust eesli hinge. Pikapeale kasvab ka temas vastuhakuvaim.
Mitu korda on ta jällegi valmis orjaks jääma, aga Blanguette`i
võitlus elu ja vabaduse eest viib teda otsuseni: “Ma ei taha
rohkem eesel olla!” ” 451
Teater oli saanud oma käsutusse eredate karakteritega ja
teravmeelse dialoogiga hea dramaturgilise materjali. Selle alusel
lõi F. Veike huvitava südantliigutava romantilise
lavastuse, mille põhiideena jäi kõlama vabaduse ülistamine.
Lavastuse nimiosa usaldati noorele näitlejannale Malle Peedovile. “Lavastuse alguses on Peedovi
Blanquette lapselikult naiivne ja ülemeelik. See avaldub nii
hääles kui ka liigutustes. Esimene kokkupõrge eluga on tal
seoses isand Seguini ilmumisega, kes tahab eidekeselt kitse osta.
Malle Peedov mängib peenelt välja kitse ehmumist, võpatust ja
lõpuks alistumist. Uued intonatsioonid tekivad järgmises pildis.
Blanquette muutub täiskasvanuks otse meie silmade all. Alguses
maitsvana tundunud rohi kutsub nüüd temas esile tülgastuse, sest
taral on okastraat ümber, helisev laul katkeb, sest lõa otsas ei
saa laulda, romantiline igatsus mägede järele küpseb aga
kindlaks otsuseks: põgeneda! Näitleja hääl ja nuku plastilised
liigutused annavad ilmekalt edasi kõik need nüansid. Pildi lõpus
ilmuvad põgeneva Blanquette`i hüvastijätuhüüdesse jällegi
esimese pildi ülemeelikud noodid. Teises vaatuse näeme
Blanquette`i “neiuiga” romantilis-lüürilises stseenis musta
kaljukitse Martiniga, stseenis kus Blanquette`il küpseb kindel
otsus: tagasi ma ei lähe. Lähenev hädaoht seda otsust ei
kõiguta. Kartlikust väikesest tallest on saanud kartmatu
võitleja oma vabaduse eest, kes seab end hundile vastu. Vabadus
või surm – nii võiks nimetada stseeni, kus Blanquette võitleb
hundiga. Tõsi küll, Blanquette`i päästis surmaohust
kaljukitsede abi. Aga kui nad ei ilmuks, kui Blanquette ka hukkuks,
hukkuks ta ikkagi võitjana. Julge ja pilkav, õrn ja kindel,
niisugusena õpime armastama Malle Peedovi viimase vaatuse
Blanquette`i.” 452
Psühholoogiliselt hästi
läbitunnetatud, suure sisemise soojusega esitatud, väliselt
plastiline Blanquette oli noore näitleja suur saavutus. Malle
Peedo on meenutanud seda enda jaoks nii olulist rolli: “Minu
esimesel tööaastal Nukuteatris tuli lavale “Isand Seguini
kitseke” . Kitseke Blanquette oli minu üks suuremaid rolle. Ja
see oli raske osa. F. Veike ei osanud mulle seda rolli selgeks
teha. Kontrolletenduse eel ütles Veike mulle, et ega sellest
tööst ikka midagi ei tule – võtame osalt maha. Tema oli
niisugune, et kui välja ei tule, siis ei tule, mis siis ikka teha.
Aga meie endine direktor või Oskar Liigand (kumb neist – ma täpselt ei mäleta)
ütles, et mõtle “Libahundi” Tiinale. Ja see oli see oluline
lause, mis mind aitas. Mõnikord on näitlejale vaja ainult üht
lauset ja rohkem mitte midagi. Ja mul oli pärast seda lauset kõik
selge. Pärast kontrolletendust Tomson tuli ja ütles: “Ära jama. Lapsed saavad
šoki. Ära jama. Nad nutavad. Ma ise ka nutsin.” See osa muutus
mulle väga armsaks ja läks väga hästi.” 453
Malle Peedo partneriteks selles lavastuses olid R. Kuremaa (isand Seguin), L. Mägi (Eesel), K. Renel (Hunt) ja O. Paesüld (Martin). “Lembo Mägi avas huvitavalt oma
kangelase komplitseeritud olemuse, mis on väga kaugel
traditsioonilisest “eeslist” nukulaval. Väga hea on eesli
hääleline iseloomustus /.../. Raivo Kuremaa loob kuju peremehest,
kes võimu kaotab, sest temas ei taheta enam peremeest näha. Tema
isand on ahne, arg, julm ja rumal ühteaegu. Kõiki neid
iseloomujooni katab pehme, leebe hääl, millega ta alguses loomad
õnge võtabki. Tore on stseen, kus peremees ja eesel teineteist
võidu hundile pakuvad, samuti nende esimene kohtumine hundiga.
Stseenid, kus lavale ilmub hunt, on kahtlemata lavastuse parimad.
Hunt on hirmuäratav, aga lapsed ei karda teda, vaid naeravad
laginal. Eriti hea kontakt saaliga on Kalju Renelil hundi
hammasteteritamisstseenis. Hirmus muutub koomiliseks, kaotamata
seejuures aga hirmsa olemust. Õige lahendus lasteteatris! Ja hea
näitlejasaavutus. Leidlikult on lahendatud terve rida
misanstseene, nagu näiteks hundi kahevõitlus, Blanquette`i ja
Martini stseen jääliustikul loojuva päikese taustal
jt.“454 Pinget, mida Blanquette`i loo esitus
publikule pakkus, märkas ka M. Peedo partnerina lavastuses
osalenud O.
Paesüld: ” See etendus meeldis publikule tohutult. Mul oli
võimalik eesriide tagant vaadata laste nägusid. Blanquette’i ja
hundi kahevõitlusstseeni jälgides olid lastel rusikates käed
põskede peal ja nad elasid värisedes laval toimuvale kaasa,
sisimas hoiatades kitsekest – ära mine, hunt on seal!” 455
Värskena ja uudsena mõjusid Tallinna Kunstiinstituudi tollase
III kursuse üliõpilase Ingrid Kiiviti (hilisem “Ugala” peakunstnik Ingrid
Agur) kavandatud nukud ja dekoratsioonid. M. Žuhhovitskajale
meeldis eriti, kuidas olid kujundatud vana kastan ja kask, eidekese
prantsusepärane riietus, mustade ja valgete kitsede kontrast.
Näitleja Aino Raid-Leiese arvates oli lavastus väga ilus:
” Eriti need valgusefektid. Kui lava tagafoonil oli nähtaval
tõusev või loojuv päike, siis puhkes saalis aplaus.” 456 Kaljukits Martinit mänginud O. Paesülla
mäletamist mööda oli “Isand Seguini kitseke” tehniliselt
keeruline lavastus. “Seal olid kunstniku poolt kavandatud eri
kõrgustes mänguplatsid, mäestik, mida mööda tuli
nukkudel üles-alla ronida.” 457 K. Renel: “Minu arvates on kunstnikul väga suur
osa nukuteatris. Kunstnik on juba omalt poolt sulle karakteri
andnud ja sellest mööda minna ei saa, tuleb paratamatult vaadata
nukule näkku ja alles siis hakata rolli tegema. Esimene osa, kus
mulle tundus, et asi hakkab minema, oli Hunt “Isand Seguini
kitsekeses” . Nukud olid selles lavastuses väga head –
karakteersed ja liikuvad.” 458
|