II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
EBASTABIILSUSE AASTAD (1964 – 1967)
REIN AGUR OMA TEED OTSIMAS
Vaatamata tagasilöökidele Eesti Nukuteatri arengus aastail
1964–1967, mis olid tingitud nukuteatrile sobilikuks peetud hea
dramaturgia defitsiidist, teatrile kõrgemate instantside poolt
pealesunnitud uuslavastuste ja etenduste suurest arvust
(arvestamata sealjuures teatri reaalseid võimalusi), teatrisisese
üksmeele puudumisest, teatri majanduslikest oludest, 1963. a
tulekahjust põhjustatud statsionaari sulgemisest pooleks aastaks,
häiretest lavaproovides jm, hakkas kuuekümnendate aastate lõpul
ilmnema ka uusi otsingulisi tendentse.
Uudseid ideid ja loomingulisi otsinguid tõi kaasa noor
lavastaja Rein Agur, keda ei rahuldanud töö üksnes sirmiteatri
piiratud võimalustes. “Teda erutas näiteks küsimus – miks
pole võimalik Hamleti monoloogi nukulavalt ette kanda. Seni
ütlesid “targad” , et see pole võimalik, sest nukk ei suuda
seda teha. Agur aga arvas, et peaks olema võimalik. Tuleb ainult
leida vastav vahend ja võte, mis vaatajat haaraks.” 547 Ja kui esialgu ei õnnestunud näitlejat veel sirmi
ette tuua, siis ometigi võis R. Aguri lavastustes avastada
järkjärgulist uuenemispüüdu ja seniste trafarettide eiramist.
Mõttekaaslasi oma taotlustele leidis ta eeskätt noortes
nukunäitlejates Hendrik ja Maie Toomperes, Malle Peedos ja juba staažikas Oskar Liigandis. Vastuseisu kohtas siiski rohkem.
R. Aguri loomingulised püüdlused liikuda vormilt
mitmekesisema, sisult mõttesügavama poeetilisema teatri suunas
põrkasid vastu väga mitmeid takistusi: poeesiakauge dramaturgia,
kujundusliku külje üheplaanilisus, trafaretne kujutelm
nukuteatrist kui kitsastesse raamidesse surutud spetsiifilisest
teatrikunstiliigist.
Muidugi otsis R. Agur võimalusi enda kui lavastaja loomingulise
eripära avamiseks. Edasi liikuda, areneda ja uueneda tuli – ent
kuidas? See ei olnud tal endalgi tollal veel päris selge. R. Agur:
“Naturalismist ja teksti illustratiivsusest – sellest tuli
lahti saada. Ja tuua kujund ja teatraalsus lavale. Oli vaja luua
tingimused näitleja maksimaalseks mänguks. Senini oli näitleja
vaid animaator, kes ütleb teksti ja liigutab nukku. Näitleja kui
kunstnik tuli tuua kõigi oma võimalustega nukuteatri lavale. See
oli väga tähtis. 60-ndate alguses ma arvasin, et nukumehaanika,
tema plastika, väliskuju ja vorm – selle maksimaalne liikuma
saamine, selle filigraansuseni viimine – see on üks võimalus
laval toimuvat maksimaalselt elavaks muuta. Selles on oma tõde.
Aga aja sa asja nii kaugele kui tahad, ikka jõuad seina äärde.
Minu jaoks oli hääle moonutamine algusest peale vastuvõtmatu.
Nii kui näitleja nuku kätte võttis, muutus ta hääl inetuks.
Teatris oli sel ajal niisugune arusaamine, et hääle moonutamine
– see ongi karakteri andmine. Pikapeale hakkaski see majast
kaduma. Samal ajal oli päevakorras ka sisukama repertuaari
küsimus. Oli vaja lahti saada näidendi didaktilisusest ja
moraliseerivast lõpulaulust.” 548
R. Aguri järgmine lavastus oli O.
Liigandi nukupantomiim “Mõmmik” .
” Liigand tajus suurepäraselt, et senine nukuteatri tegemise
laad, teemade ring ja sõnum oli sageli mõttetu. Liigand tunnetas
situatsiooni enamusest palju paremini. Me üritasime temaga
“keelebarjäärist” üle saada. Nukuteatri maailmas ei ole see
midagi uut. Nukkudega on pantomiime tehtud sellest ajast peale, kui
nad on olemas. Me tahtsime “Mõmmikus” harjumuspärast rutiini
murda, tahtsime välja murda kindlatest valitsevatest didaktika
raamidest, mida toetati ja kiideti heaks. “Mõmmikut” tegime
ajal, mil tahtsime sirmi tagant välja tulla, see aga ei
õnnestunud. Enamik näitlejaid oli siis veel vanas rutiinis
kõvasti kinni. Ja koosolekul suruti näitleja sirmi ette toomise
mõte ikkagi maha.” 549
” Mõmmiku” kujundas Inna Paiken, muusikaliselt kujundasid V. Tarkpea ja T. Lepik. Nimirollis esinenud V. Luubile oli “Mõmmik” huvitav kogemus:
“See oli ainuke lavastus, mida me saime mängida nii venelastele
kui eestlastele ühesuguse eduga. Miks meil selliseid lavastusi
rohkem pole olnud? Lihtsalt ei ole olnud inimest, kes oskaks
kirjutada tükki ilma sõnadeta. Meie tuntud kirjanikest on
nukuteatrile kirjutanud paljud. Aga mitmed näidendid lebavad
riiulil või on tagasi antud. Need lihtsalt ei ole meile sobinud.
Seal oli niisugune tekstirohkus, millega meil midagi peale ei olnud
hakata. Meie jaoks olnuks tarvis pildirida, milles teksti
võimalikult vähe. O. Liigand oskas niimoodi kirja panna.
“Mõmmikus” me mängisime H. Toomperega koos. Tema mängis Jänest, maru jänes
oli. See oli üks H. Toompere esimesi õnnestunud karaktereid. Ta
leidis enda selles rollis. Ja mõnikord lööb tal veel praegugi
läbi see Jänes – kõigi nende aastate järel. Lo Tui mängis korvi. See oli ka omaette tegelane.
Niisuguseid tegelasi nagu raudnaela või toolijalga mängida on
küllaltki raske. Muinasjuttudes on enamasti loomtegelased. Nende
kohta on kõik teada. Aga mängida taburetti või lauajalga – see
on midagi uut. Selles tükis mingisugused kriginad ja häälitsused
olid. Aga teksti ei olnud. Ta oli ikka täielik
pantomiim.” 550
“Mõmmiku” lavastusest parema
kujutluse saamiseks veel teatri tollase pedagoogi Ester Purje üleskirjutus ühest proovist: “/.../
Hõbedane Kuusirp astub tillukestel jalgadel taevaservapidi alla,
võtab pilve varjust kalamaksaõlipudeli, rüüpab ning paisub
silmanähtavalt paksemaks. Päike alustab oma päeva
hommikvõimlemisega ja kalamaksaõliga /.../. Karupoeg Mõmmik aga
magab. Teda ei häiri kärbsepirin ega äratuskella tirin. Ent
tegemist pole tavalise äratuskellaga. See astub voodile lähemale,
tiristab kõvemini, tiristab kõrva juures, tiristab teki pealt
ära ... ” Pidage! Äratuskell, võta õige Mõmmiku jalast kinni
ja sikuta!” annab saalist nõu lavastaja R. Agur. Otsekohe
proovitakse seda. “Volodja, palun siinkohal tempokamat
muusikat!” kõlab nõue helilooja V. Tarkpeale. /.../ terve Mõmmiku päev on nii seatud,
et sõnad ei tundu isegi vajalikud...” 551
Nii jäid “Mõmmiku” nukud endist viisi sirmile ja
näitlejad sirmi taha. Aga omapärane tükk oli “Mõmmik”
ikkagi. Ja ainuke nukupantomiim neljakümne aasta jooksul. (Kuni
90-ndate aastate alguseni, millal Rein Agur tõi lavale oma teise
nukupantomiimi.)
|