NUKUTEATRI AJALUGU Prev Page Prev Page
Esileht
Saateks
Sissejuhatus
I osa. Algus
Eellugu
Esimestest Eesti alasid külastanud nukutruppidest
Esimesi katsetusi
Eesti nukuteatri sünd
August Libliku nukuteater (1933-1936)
Skupa teatrist ja tema külalisetenduste mõjust eesti nukuteatri arengule
Taavet Poska nukuteater
Eesti Draamateatri nukutrupp (1936-1944)
Eesti kutselise nukuteatri loomine
Õppereis Tšehhoslovakkiasse
Õpitu realiseerimine praktikas
Algupärane nukuseriaal
Nukutrupi ja repertuaari kujundamine
Draamateatri nukutrupp pärast juunipööret
Nukuteater sõja-aastail
Kutselise nukuteatri kujunemisaastate loomeolud ja iseloomulikud jooned
Riikliku Noorsooteatri nukuteater (1944-1948)
Nukuteater ümberkorraldusprotsessis
Visa tööga tehniliselt keeruliste suurlavastusteni
Kokkuvõtteks Noorsooteatri nukuteatri lühikesest, ent tulemusrikkast tööst
Nukuteater taas Draamateatri juures (1948-1951)
Uued ümberkorraldused teatrielus
"Reinuvader Rebane" Ferdinand Veike lavastajadebüüdiks
Moskva Riikliku Kesknukuteatri mõjust eesti nukuteatri arengule
Rahvuseepose kangelased nukulaval
Iseseisva Nukuteatri sündi ettevalmistavad lavastused
Nukumängust teistes linnades
Ugala nukuteater (1948-1951)
Kuressaare Teatri nukuteater (1949-1951)
Nukuteatritegemisest Tartus
II osa. Eesti Riiklik Nukuteater
Kujunemisaastad (1952-1955)
Iseseisva nukuteatri sünd
Repertuaari kujundamine
Tagasivaade esimesele tegevusaastale
Näitetrupi kujundamine
Klassikaline muinasjutt ajastu vaimus
Kriitika süüdistab teatrit pealiskaudsuses
Rahvuslik dramaturgia - täistabamus Nukuteatris
Nukuteater avab statsionaari
Puunukk Buratino üldise keskpärasuse taustal
Algusaastate kasvuraskused
Tõusuaastad (1956-1963)
Huvi rahvusliku dramaturgia vastu
Stiilipuhas klassikaline sirmiteater
Festivalidel Moskvas ja Bukarestis
Hooaeg pärast festivali
Stabiilne tööaasta
Itaallaste eeskujul ooper eesti nukulavale
Edu II rahvusvahelisel nukuteatrite festivalil Bukarestis
Esimene lavastus täiskasvanutele
Algupärase repertuaari osatähtsus suureneb
"Isand Seguini kitseke" - suure üldistusjõuga romantiline lavastus
Nukuteater koondab enda ümber autoriteringi
Rein Aguri esimene lavastus
Näitleja nukuteatris
Lavastaja nukuteatris
Kunstnik nukuteatris
Nukulavastuse muusikaline kujundus
Repertuaaripoliitika
Eesti nukunäitlejate õppestuudio
Ebastabiilsuse aastad (1964-1967)
Teater vajab muutusi
Repertuaaripilt mitmekesistub
Festivalitraditsiooni algus
"Olematu Odysseus" - pöördepunkt teatri kunstilises elus
F. Veike traditsiooniline nukuteater
Rein Agur oma teed otsimas
Raivo Laidre lahkumine Nukuteatrist
Nukuteater kuuenda ja seitsmenda aastakümne vahetusel (1968-1972)
Eesti teatri uuenemislaine haarab ka Nukuteatri
Eno Raud kirjutab Nukuteatrile
"Majake ratastel" ja "Memme musi" - edukad Riia festivalil
Uus Buratino
Õppestuudio lavastus
Uno Leies lavastab oma näidendi
Legend "Kurekesest ja Hernetondist"
Vallatu "Muinasjutt hiirepojast" ja süngevõitu "Lugu sepast"
Lood kutsikatest ja ahvidest
"Kaval-Ants ja Vanapagan" Rein Aguri noortetrupi algustähisena
Baltimaade nukuteatrite festival Kaunases 1971. aastal
Uno Leiese "Kiki ja Miki" ja Oskar Liigandi "Pikse pasun" - vastandliku nukutükid
Disney kangelased Väino Luubi lavastuses
Sirmiteater pakub uusi võimalusi
Kümnendivahetusele tagasi vaadates
Nukuteatri kuldsed seitsmekümnendad
Uus, avarduv nukuteater
"Muumimuinasjutu" avatud nukumäng
Nukuteatri poeetiline maailm
Jaan Urveti lavastajadebüüt Nukuteatris. Lihtsakoelised sirmilood
Eesti klassika nukulaval. Nukuteater avastab Illimari maailma
Mitmetasandiline, sümbolistlik nukuteater
Ferdinand Veike klassikaline sirmiteater
Hiirepoja ja elevandipoja uus lavaelu
Heljo Männi muinasjuttnäidend Helle Laasi lavastajadebüüdiks
Ferdinand Veike läheb kaasa avatud mänguga
Rein Aguri nukukompositsioon A. H. Tammsaare novellidest ja miniatuuridest
Helle Laasi lavastused
"Petja ja hunt" pakub improvisatsioonirõõmu
Ingo Normet ja Jaan Urvet - külalislavastajad Nukuteatris
Nukuteater ei ole ainult lasteteater
Veelkordne tagasipilk seitsmekümnendate aastate nukuteatrile
Rein Agur - eesti nukuteatri uuendaja
Nukuteater seitsmenda ja kaheksanda aastakümne vahetusel
Teatrisisesed vastuolud
"Tuhkatriinu" üllatav tõlgendus
Ferdinand Veike ühe loominguperioodi väärikas lõpp
Ferdinand Veike läbi kolleegide silmade
Ferdinand Veike mõtteid nukuteatrist
Kunstnik Jaak Vaus
Nukuteatri kaheksakümnendad aastad
Uus algus
Lastekriminull - noorte näitlejate nukumängukool
Intiimne laulukava ja laadateater
Nukumuusikal ja supershow
Igihaljad muinasjutud ja valmid
Hendrik Toompere debüüt lavastajana ja uudne näärilavastus
Tuhkurhobuse traagiline elukäik
"Pessi ja Illuusia" - armastus ja sõda
Edu Baltimaade festivalil Tallinnas
Nukker Näkineid ja lustlik Hiir
Uudne "Okasroosike"
Eesti Riikliku Nukuteatri kolm aastakümmet
Näidend inimese ja looduse suhetest
Eero Spriit külalislavastajana Nukuteatris
Rõõmsameelsed, poeetilised lavalood väikelastele
Shakespeare toob täiskasvanud publiku Nukuteatrisse
Taas algupärane dramaturgia
Teatriaasta täiskasvanuile
"Suveöö unenägu" lummab vaatajaid ja kriitikuid
Sirmiteater jääb
Tuglas aitab leida Eesti nukuteatri oma nägu
Ajas muutuv Gulliver
Mägramängust Kalevipojani
Absurdiklassikud nukuteatrisse
T. Å. Bringsværdi muinas-fantastiline nukunäidend
Leedulaste traagiline muinasjutt
Esimene jõuluetendus
Helle Laasi muinasjutuetendused
80-ndate aastate Nukuteater
90-ndad, muutuste aastad
Aguriga ja Agurita
Eero Spriit tuleb Nukuteatrisse
Nukuteatri suveõu
Repertuaar uueneb
"Faustike" ovaalsaalis
1990-ndate aastate teine pool
Uuslavastused suveõues
Eero Spriit lahkub ametist
Tuttavad muinasjututegelased
Nukuteater õpetab täiskasvanuile elutarkust
Trollid ja haldjad
Taas külalislavastajad
Debütandid Janno Põldma ja Evald Hermaküla
Nukuteatri lava jälle vanade tuttavate päralt
Evald Hermaküla võtab koorma kanda
Poolelijäänud töö viiakse lõpule
Tagasivaade 90-ndatele aastatele
Eesti Nukuteater taastab rahvusvahelised sidemed
Uus algus uuel sajandil
Sajandivahetus uute juhtidega
Andres Dvinjaninov riskib
Pilguheit tulevikku
Lõpetuseks
Allikaviited
Lisad
Eesti kutselise nukuteatri lavastusi aastail 1936-2004
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Lavastajad
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Kunstnikud
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Heliloojad, muusikalised kujundajad
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Eesti Riikliku Nukuteatri juhid 1952-2004
Eesti Riikliku Nukuteatri näitlejad 1952-2004
Aunimetused
Diplomeid, preemiaid
Festivale, külalisesinemisi, välissõite
Külalisnukuteatreid Eestis
Kauaaegsed töötajad ER Nukuteatris
Eesti Riikliku Nukuteatri töötajad 01.01.2002
Eesti Riikliku Nukuteatri töötajad 01.08.2004
Töötanud ER Nukuteatris
Isikunimede register
Ilmunud artikleid
Pildigalerii
Lühendid
CD abi-info
II osa. Eesti Riiklik Nukuteater

EBASTABIILSUSE AASTAD (1964 – 1967)

REIN AGUR OMA TEED OTSIMAS

Vaatamata tagasilöökidele Eesti Nukuteatri arengus aastail 1964–1967, mis olid tingitud nukuteatrile sobilikuks peetud hea dramaturgia defitsiidist, teatrile kõrgemate instantside poolt pealesunnitud uuslavastuste ja etenduste suurest arvust (arvestamata sealjuures teatri reaalseid võimalusi), teatrisisese üksmeele puudumisest, teatri majanduslikest oludest, 1963. a tulekahjust põhjustatud statsionaari sulgemisest pooleks aastaks, häiretest lavaproovides jm, hakkas kuuekümnendate aastate lõpul ilmnema ka uusi otsingulisi tendentse.

Uudseid ideid ja loomingulisi otsinguid tõi kaasa noor lavastaja Rein Agur, keda ei rahuldanud töö üksnes sirmiteatri piiratud võimalustes. “œTeda erutas näiteks küsimus – miks pole võimalik Hamleti monoloogi nukulavalt ette kanda. Seni ütlesid “œtargad” , et see pole võimalik, sest nukk ei suuda seda teha. Agur aga arvas, et peaks olema võimalik. Tuleb ainult leida vastav vahend ja võte, mis vaatajat haaraks.” 547 Ja kui esialgu ei õnnestunud näitlejat veel sirmi ette tuua, siis ometigi võis R. Aguri lavastustes avastada järkjärgulist uuenemispüüdu ja seniste trafarettide eiramist. Mõttekaaslasi oma taotlustele leidis ta eeskätt noortes nukunäitlejates Hendrik ja Maie Toomperes, Malle Peedos ja juba staažikas Oskar Liigandis. Vastuseisu kohtas siiski rohkem.

R. Aguri loomingulised püüdlused liikuda vormilt mitmekesisema, sisult mõttesügavama poeetilisema teatri suunas põrkasid vastu väga mitmeid takistusi: poeesiakauge dramaturgia, kujundusliku külje üheplaanilisus, trafaretne kujutelm nukuteatrist kui kitsastesse raamidesse surutud spetsiifilisest teatrikunstiliigist.

Muidugi otsis R. Agur võimalusi enda kui lavastaja loomingulise eripära avamiseks. Edasi liikuda, areneda ja uueneda tuli – ent kuidas? See ei olnud tal endalgi tollal veel päris selge. R. Agur: “œNaturalismist ja teksti illustratiivsusest – sellest tuli lahti saada. Ja tuua kujund ja teatraalsus lavale. Oli vaja luua tingimused näitleja maksimaalseks mänguks. Senini oli näitleja vaid animaator, kes ütleb teksti ja liigutab nukku. Näitleja kui kunstnik tuli tuua kõigi oma võimalustega nukuteatri lavale. See oli väga tähtis. 60-ndate alguses ma arvasin, et nukumehaanika, tema plastika, väliskuju ja vorm – selle maksimaalne liikuma saamine, selle filigraansuseni viimine – see on üks võimalus laval toimuvat maksimaalselt elavaks muuta. Selles on oma tõde. Aga aja sa asja nii kaugele kui tahad, ikka jõuad seina äärde. Minu jaoks oli hääle moonutamine algusest peale vastuvõtmatu. Nii kui näitleja nuku kätte võttis, muutus ta hääl inetuks. Teatris oli sel ajal niisugune arusaamine, et hääle moonutamine – see ongi karakteri andmine. Pikapeale hakkaski see majast kaduma. Samal ajal oli päevakorras ka sisukama repertuaari küsimus. Oli vaja lahti saada näidendi didaktilisusest ja moraliseerivast lõpulaulust.” 548

ERN: ā€œMÅ‘mmikā€¯ (O. Liigand, 1967). Nukud vasakult: MÅ‘mmik (V. Luup), Korv (L. Tui). /Foto: H. Saarne/R. Aguri järgmine lavastus oli O. Liigandi nukupantomiim “œMõmmik” . ” Liigand tajus suurepäraselt, et senine nukuteatri tegemise laad, teemade ring ja sõnum oli sageli mõttetu. Liigand tunnetas situatsiooni enamusest palju paremini. Me üritasime temaga “œkeelebarjäärist” üle saada. Nukuteatri maailmas ei ole see midagi uut. Nukkudega on pantomiime tehtud sellest ajast peale, kui nad on olemas. Me tahtsime “œMõmmikus” harjumuspärast rutiini murda, tahtsime välja murda kindlatest valitsevatest didaktika raamidest, mida toetati ja kiideti heaks. “œMõmmikut” tegime ajal, mil tahtsime sirmi tagant välja tulla, see aga ei õnnestunud. Enamik näitlejaid oli siis veel vanas rutiinis kõvasti kinni. Ja koosolekul suruti näitleja sirmi ette toomise mõte ikkagi maha.” 549

” Mõmmiku” kujundas Inna Paiken, muusikaliselt kujundasid V. Tarkpea ja T. Lepik. Nimirollis esinenud V. Luubile oli “œMõmmik” huvitav kogemus: “œSee oli ainuke lavastus, mida me saime mängida nii venelastele kui eestlastele ühesuguse eduga. Miks meil selliseid lavastusi rohkem pole olnud? Lihtsalt ei ole olnud inimest, kes oskaks kirjutada tükki ilma sõnadeta. Meie tuntud kirjanikest on nukuteatrile kirjutanud paljud. Aga mitmed näidendid lebavad riiulil või on tagasi antud. Need lihtsalt ei ole meile sobinud. Seal oli niisugune tekstirohkus, millega meil midagi peale ei olnud hakata. Meie jaoks olnuks tarvis pildirida, milles teksti võimalikult vähe. O. Liigand oskas niimoodi kirja panna. “œMõmmikus” me mängisime H. Toomperega koos. Tema mängis Jänest, maru jänes oli. See oli üks H. Toompere esimesi õnnestunud karaktereid. Ta leidis enda selles rollis. Ja mõnikord lööb tal veel praegugi läbi see Jänes – kõigi nende aastate järel. Lo Tui mängis korvi. See oli ka omaette tegelane. Niisuguseid tegelasi nagu raudnaela või toolijalga mängida on küllaltki raske. Muinasjuttudes on enamasti loomtegelased. Nende kohta on kõik teada. Aga mängida taburetti või lauajalga – see on midagi uut. Selles tükis mingisugused kriginad ja häälitsused olid. Aga teksti ei olnud. Ta oli ikka täielik pantomiim.” 550

ERN: ā€œMÅ‘mmikā€¯ (O. Liigand, 1967). NƤitlejad nukkudega (vasakult): H. Toompere, M. Toompere, M. Peedov, V. Luup, I. Kallikorm, R. Savi. “œMõmmiku” lavastusest parema kujutluse saamiseks veel teatri tollase pedagoogi Ester Purje üleskirjutus ühest proovist: “œ/.../ Hõbedane Kuusirp astub tillukestel jalgadel taevaservapidi alla, võtab pilve varjust kalamaksaõlipudeli, rüüpab ning paisub silmanähtavalt paksemaks. Päike alustab oma päeva hommikvõimlemisega ja kalamaksaõliga /.../. Karupoeg Mõmmik aga magab. Teda ei häiri kärbsepirin ega äratuskella tirin. Ent tegemist pole tavalise äratuskellaga. See astub voodile lähemale, tiristab kõvemini, tiristab kõrva juures, tiristab teki pealt ära ... ” Pidage! Äratuskell, võta õige Mõmmiku jalast kinni ja sikuta!” annab saalist nõu lavastaja R. Agur. Otsekohe proovitakse seda. “œVolodja, palun siinkohal tempokamat muusikat!” kõlab nõue helilooja V. Tarkpeale. /.../ terve Mõmmiku päev on nii seatud, et sõnad ei tundu isegi vajalikud...” 551

Nii jäid “œMõmmiku” nukud endist viisi sirmile ja näitlejad sirmi taha. Aga omapärane tükk oli “œMõmmik” ikkagi. Ja ainuke nukupantomiim neljakümne aasta jooksul. (Kuni 90-ndate aastate alguseni, millal Rein Agur tõi lavale oma teise nukupantomiimi.)

Edasi

 

Converted from CHM to HTML with chm2web Pro 2.85 (unicode)