II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
KUJUNEMISAASTAD (1952 – 1955)
KRIITIKA SÜÜDISTAB TEATRIT PEALISKAUDSUSES
1953/54 hooajal esietendunud M. Polivanova “Lõbusad
karukesed” oli väga lustlik lugu väikeste karupoegade
seiklustest, kes esmakordselt moodsasse korterisse sattudes elasid
seal läbi palju naljakaid äpardusi, õppisid käsitsema
gaasipliiti, dušši, telefoni ja teisi neile tundmatuid riistu.
Lugu oli kirjutatud neljale tegelasele. Väikesi karukesi mängisid
I. Kivirähk ja E. Aavik. A. Kivirähk oli Vanaisa ja M. Varango Vanaema. Lavastus (F. Veike) oli väga tegevuslik: teksti oli vähe,
tegevust palju. I. Kivirähki mäletamist mööda pisipublik lustis
ja lausa kilkas. Seni oli loomade kujutamine nukulaval palju
probleeme tekitanud. Vana harjumuse järgi pidi karu tingimata
mõmisema, lammas määgima jne. Seejuures jäid aga tegelaste
inimeselikud jooned avamata. Lavastuses “Lõbusad karukesed”
püüdis teater sellele lahendust leida loomtegelaste kõneviisi
kaudu. Ka nukukujunduses püüdis R. Laidre tabada karakteriomadusi.
Pärast “Saabastega kassi” esietendunud I. Jermakovi
nukunäidend “Kitseke
Hõbesõrg” (P. Bažovi muinasjutu järgi) jäi aga oma kunstiliselt
tasemelt “Saabastega kassile” tunduvalt alla. Oli märgata
teatripoolset pealiskaudset suhtumist, millest kirjutati ka
artiklis “Lapsed tahavad paremaid etendusi” .332 Lavastuses oli palju teksti, suisa tegevusetut
monoloogi ning venitatust. Lühikesest jutukesest oli püütud
välja venitada “täismõõdulist” (s.o kahetunnist) etendust.
Eriti häiris artikli autorit tehnilise teostuse primitiivsus ja
hoolimatus lavapiltide kujundamisel (kunstnik R. Laidre): “Üle
lava eesserva liiguvad üksikud lumehanged, kusjuures nukud
imiteerivad samal ajal suusataja liigutusi. Kogu see tegevus arenes
taevasinisel foonil ja kestis kogu viienda pildi. Lapsed vaatasid,
vaatasid ja küsisid siis: “Miks nad edasi ei lähe?”
Otsekohene olles pidanuks lastele vastama, et teatrionude saamatuse
tõttu. Tehnilise teostuse poolest äärmiselt lihtne oleks seda
stseeni näidata liikuva metsa foonil. On ju teada, et liikuv foon
loob liikumise illusiooni. Kuuendas pildis on muinasjutu
kulminatsioon: Hõbesõrake kopsib jalaga metsaosmiku katusel ja
ilusad värvilised kivid pudenevad laiali. Kive kujutavad
värvilised elektripirnikesed. Kits oli aga juba koputanud ja ära
läinud, enne kui pärast mitmekordset vilgutamist lõid katusel
põlema värvilised tuled. Kas see oligi siis näidendi kõige
põnevam silmapilk? Kas tekkis lastes ilusate kivide illusioon?
Minu poiss küsis lihtsalt-lapselikult: “Miks need tuled põlema
pandi?” ” Lisaks taunis arvustaja ka halba kuuldavust. Istudes
kuuendas reas läks tal tähelepanelikust kuulamisest hoolimata 75
% tekstist kaduma.
Katja osatäitja I. Kivirähk ei pidanud seda osa hilisemas
meenutuses eriti õnnestunuks. Sel ajal oli igal nukunäitlejal
välja kujunenud oma kindel ampluaa. Nii oli L. Tui tuntud rebaste, A. Kivirähk huntide, U. Leies jäneste mängijana. Ka I. Kivirähki rollid
olid olnud väga ühelaadsed – enamasti ikka head ja siirad
tüdrukud. “Kitseke Hõbesõras” pidi ta mängima väikest
südamlikku tütarlast Darjakest. Et kindlakskujunenud ampluaast
välja rabeleda, küsis I. Kivirähk lavastaja F. Veikelt endale
halva tüdruku Katja rolli. I. Kivirähk: “Nii et ma tõesti
proovisin mängida “halba” , aga mul ei õnnestunud see hästi.
Mulle öeldi, et kumbki osa – minu Katja ei ole väga hästi
õnnestunud ja Varango (Darjake) osa ei ole ka hästi õnnestunud.
See roll ei läinud mulle südamesse, ma kohe ei suutnud mängida
niisugust osa. Ma mängisin ta ära küll, aga rahuldust ma sellest
ei tundnud. See tükk, see osa on ainuke, mida mul Nukuteatris on
olnud ebameeldiv mängida. /.../ Hea oli mängida väikseid,
armsaid, lihtsaid lapsi, halba oli ebamugav mängida” .333
Kriitik aga oli teisel arvamusel, pidades I. Kivirähki Katjat
selles lavastuses üheks tugevamaks osatäitmiseks.334 Õnnestunud oli ka A. Kivirähki vanaisa Kokovanja
osalahendus. Lavastuses tegid kaasa veel E. Aavik, H. Raa, M. Orgussaar ja R. Kuremaa.
Lavastuste “Kitseke Hõbesõrg” ja sellele järgnenud
“Ali-Baba
ja 40 röövlit” kohta ajakirjanduses avaldatud kriitika
kõneleb sellest, et teater ei olnud kolme esimese aasta jooksul
veel saavutanud tööks vajalikku stabiilsust. Täheldati
teatripoolset lohakat suhtumist etenduste kvaliteeti. Muidugi oli
kunstilise taseme nõrkus suuresti tingitud teatri kehvadest
oludest. Nukke tehti esialgu Draamateatris, kuni töökoda tuli
üle viia praegusesse Teatri- ja Muusikamuuseumi. Raskusi oli
materjalide hankimisega. Seetõttu tuli läbi ajada vähema arvu
nukkudega. Lavastaja F. Veike mäletamist mööda tehti
“Ali-Baba...” lavastuse puhul neljakümne röövli asemel
kuus-seitse röövlinukku. Nii tuli ühel näitlejal oma nukuga
mitu korda üle lava käia. Sel moel tekkis illusioon neljakümnest
röövlist.335
“Ali-Baba ...” lavastuse puhul märkis kriitik T. Veelma M.
Tubarovski näidendi nõrkust ja leidis, et nii kehva materjali ei
oleks teater üldsegi pidanud töösse võtma. Näidendis oli palju
küsitavusi, ebaloogikat, rohkesti eksitavaid pisidetaile, mis
viisid tähelepanu kõrvale Hommikumaa muinasjutule omasest
peakonfliktist – võitlusest hea ja kurja vahel. T. Veelma
rõhutas, et teater ei tohi nii hoolimatult oma
repertuaarivalikusse suhtuda: “Lastele tuleb pakkuda vaid head ja
väga head.”
Kriitik taunis ka vajakajäämisi lavastuse kujunduslikus osas:
“Dekoratsiooni juures mõjub segavana lava jaotamine
sammaste abil kolmeks, mis tükeldab ühtset maastikku. Dekoraator
on sellega kahtlemata taotlenud operatiivsust, st. dekoratsioonide
kiiret vahetamist, kuid siis peaksid vähemalt sammastevahelised
eesriided alati korraga langema ja tõusma. Samuti mõjub segavana
dekoratsioonide kõikumine, vabisemine. Koopapildis esinev aarete
hunnik, ehkki see kutsub Ali-Babas esile hämmastuse, on
primitiivne ega tekita lastes mingit kujutlust tõeliste kuldsete
kilpide ja vaagnate kuhjast. Samuti see “aarete” hunnik
kõigub, kui mõni nukk seda puudutab. Soovitud mulje saamiseks on
vaja väga palju fantaasiat. Kõigele eelöeldule lisaks kohtame
igal sammul hoolimatust ja lohakust: kord ripub puu oksalt alla
mingi nöörijupp, mida ei ole sinna sugugi vaja (I pilt), kord ei
sütti elektripirn põlema siis kui vaja (VI pilt). Kord avatakse
vales kohas sammaste vaheline eesriie (III pilt) jne. Niisugused
viperused ei lase end millegagi õigustada.” 336
Selle lavastuse tugevaimaks küljeks oli ilmselt näitlejatöö.
Üheks huvitavamaks kujuks oli kingsepp Mustafa, keda mängis
O. Liigand. Kriitiku tähelepanu äratas O.
Liigandi “hea nukukäsitsemine ja nüansirikas teksti esitamise
oskus.” 337 Huvitavad osatäitmised olid ka M. Jürgol ja L. Tuil. Arvustusest veel: “Korralikult
täitsid oma ülesandeid Ali-Baba (Johannes Kepp) ja tema naine Zeinab (Hella Lippasaar). Ali–Baba juures peaksid erinevad
olukorrad siiski põhjustama rohkem erinevaid rütme nii
liigutustes kui ka häälevarjundites. Väljendusrikkad on ka
röövlisalga liikmed Hassan Ühesilmaline (Olaf Paesüld), Ahmed Uljas (Uno Leies) ja Muhamed
Paljaspea (Bruno Mitt). Näitlejad loovad nappidest võimalustest
hoolimata ilmekad karakterid. Need küllaltki märkimisväärsed
saavutused näitlejate poolt näidendi suurte puuduste juures
kõnelevad seda, et meie nukunäitlejad on võimelised looma häid
kujusid.” 338
|