NUKUTEATRI AJALUGU Prev Page Prev Page
Esileht
Saateks
Sissejuhatus
I osa. Algus
Eellugu
Esimestest Eesti alasid külastanud nukutruppidest
Esimesi katsetusi
Eesti nukuteatri sünd
August Libliku nukuteater (1933-1936)
Skupa teatrist ja tema külalisetenduste mõjust eesti nukuteatri arengule
Taavet Poska nukuteater
Eesti Draamateatri nukutrupp (1936-1944)
Eesti kutselise nukuteatri loomine
Õppereis Tšehhoslovakkiasse
Õpitu realiseerimine praktikas
Algupärane nukuseriaal
Nukutrupi ja repertuaari kujundamine
Draamateatri nukutrupp pärast juunipööret
Nukuteater sõja-aastail
Kutselise nukuteatri kujunemisaastate loomeolud ja iseloomulikud jooned
Riikliku Noorsooteatri nukuteater (1944-1948)
Nukuteater ümberkorraldusprotsessis
Visa tööga tehniliselt keeruliste suurlavastusteni
Kokkuvõtteks Noorsooteatri nukuteatri lühikesest, ent tulemusrikkast tööst
Nukuteater taas Draamateatri juures (1948-1951)
Uued ümberkorraldused teatrielus
"Reinuvader Rebane" Ferdinand Veike lavastajadebüüdiks
Moskva Riikliku Kesknukuteatri mõjust eesti nukuteatri arengule
Rahvuseepose kangelased nukulaval
Iseseisva Nukuteatri sündi ettevalmistavad lavastused
Nukumängust teistes linnades
Ugala nukuteater (1948-1951)
Kuressaare Teatri nukuteater (1949-1951)
Nukuteatritegemisest Tartus
II osa. Eesti Riiklik Nukuteater
Kujunemisaastad (1952-1955)
Iseseisva nukuteatri sünd
Repertuaari kujundamine
Tagasivaade esimesele tegevusaastale
Näitetrupi kujundamine
Klassikaline muinasjutt ajastu vaimus
Kriitika süüdistab teatrit pealiskaudsuses
Rahvuslik dramaturgia - täistabamus Nukuteatris
Nukuteater avab statsionaari
Puunukk Buratino üldise keskpärasuse taustal
Algusaastate kasvuraskused
Tõusuaastad (1956-1963)
Huvi rahvusliku dramaturgia vastu
Stiilipuhas klassikaline sirmiteater
Festivalidel Moskvas ja Bukarestis
Hooaeg pärast festivali
Stabiilne tööaasta
Itaallaste eeskujul ooper eesti nukulavale
Edu II rahvusvahelisel nukuteatrite festivalil Bukarestis
Esimene lavastus täiskasvanutele
Algupärase repertuaari osatähtsus suureneb
"Isand Seguini kitseke" - suure üldistusjõuga romantiline lavastus
Nukuteater koondab enda ümber autoriteringi
Rein Aguri esimene lavastus
Näitleja nukuteatris
Lavastaja nukuteatris
Kunstnik nukuteatris
Nukulavastuse muusikaline kujundus
Repertuaaripoliitika
Eesti nukunäitlejate õppestuudio
Ebastabiilsuse aastad (1964-1967)
Teater vajab muutusi
Repertuaaripilt mitmekesistub
Festivalitraditsiooni algus
"Olematu Odysseus" - pöördepunkt teatri kunstilises elus
F. Veike traditsiooniline nukuteater
Rein Agur oma teed otsimas
Raivo Laidre lahkumine Nukuteatrist
Nukuteater kuuenda ja seitsmenda aastakümne vahetusel (1968-1972)
Eesti teatri uuenemislaine haarab ka Nukuteatri
Eno Raud kirjutab Nukuteatrile
"Majake ratastel" ja "Memme musi" - edukad Riia festivalil
Uus Buratino
Õppestuudio lavastus
Uno Leies lavastab oma näidendi
Legend "Kurekesest ja Hernetondist"
Vallatu "Muinasjutt hiirepojast" ja süngevõitu "Lugu sepast"
Lood kutsikatest ja ahvidest
"Kaval-Ants ja Vanapagan" Rein Aguri noortetrupi algustähisena
Baltimaade nukuteatrite festival Kaunases 1971. aastal
Uno Leiese "Kiki ja Miki" ja Oskar Liigandi "Pikse pasun" - vastandliku nukutükid
Disney kangelased Väino Luubi lavastuses
Sirmiteater pakub uusi võimalusi
Kümnendivahetusele tagasi vaadates
Nukuteatri kuldsed seitsmekümnendad
Uus, avarduv nukuteater
"Muumimuinasjutu" avatud nukumäng
Nukuteatri poeetiline maailm
Jaan Urveti lavastajadebüüt Nukuteatris. Lihtsakoelised sirmilood
Eesti klassika nukulaval. Nukuteater avastab Illimari maailma
Mitmetasandiline, sümbolistlik nukuteater
Ferdinand Veike klassikaline sirmiteater
Hiirepoja ja elevandipoja uus lavaelu
Heljo Männi muinasjuttnäidend Helle Laasi lavastajadebüüdiks
Ferdinand Veike läheb kaasa avatud mänguga
Rein Aguri nukukompositsioon A. H. Tammsaare novellidest ja miniatuuridest
Helle Laasi lavastused
"Petja ja hunt" pakub improvisatsioonirõõmu
Ingo Normet ja Jaan Urvet - külalislavastajad Nukuteatris
Nukuteater ei ole ainult lasteteater
Veelkordne tagasipilk seitsmekümnendate aastate nukuteatrile
Rein Agur - eesti nukuteatri uuendaja
Nukuteater seitsmenda ja kaheksanda aastakümne vahetusel
Teatrisisesed vastuolud
"Tuhkatriinu" üllatav tõlgendus
Ferdinand Veike ühe loominguperioodi väärikas lõpp
Ferdinand Veike läbi kolleegide silmade
Ferdinand Veike mõtteid nukuteatrist
Kunstnik Jaak Vaus
Nukuteatri kaheksakümnendad aastad
Uus algus
Lastekriminull - noorte näitlejate nukumängukool
Intiimne laulukava ja laadateater
Nukumuusikal ja supershow
Igihaljad muinasjutud ja valmid
Hendrik Toompere debüüt lavastajana ja uudne näärilavastus
Tuhkurhobuse traagiline elukäik
"Pessi ja Illuusia" - armastus ja sõda
Edu Baltimaade festivalil Tallinnas
Nukker Näkineid ja lustlik Hiir
Uudne "Okasroosike"
Eesti Riikliku Nukuteatri kolm aastakümmet
Näidend inimese ja looduse suhetest
Eero Spriit külalislavastajana Nukuteatris
Rõõmsameelsed, poeetilised lavalood väikelastele
Shakespeare toob täiskasvanud publiku Nukuteatrisse
Taas algupärane dramaturgia
Teatriaasta täiskasvanuile
"Suveöö unenägu" lummab vaatajaid ja kriitikuid
Sirmiteater jääb
Tuglas aitab leida Eesti nukuteatri oma nägu
Ajas muutuv Gulliver
Mägramängust Kalevipojani
Absurdiklassikud nukuteatrisse
T. Å. Bringsværdi muinas-fantastiline nukunäidend
Leedulaste traagiline muinasjutt
Esimene jõuluetendus
Helle Laasi muinasjutuetendused
80-ndate aastate Nukuteater
90-ndad, muutuste aastad
Aguriga ja Agurita
Eero Spriit tuleb Nukuteatrisse
Nukuteatri suveõu
Repertuaar uueneb
"Faustike" ovaalsaalis
1990-ndate aastate teine pool
Uuslavastused suveõues
Eero Spriit lahkub ametist
Tuttavad muinasjututegelased
Nukuteater õpetab täiskasvanuile elutarkust
Trollid ja haldjad
Taas külalislavastajad
Debütandid Janno Põldma ja Evald Hermaküla
Nukuteatri lava jälle vanade tuttavate päralt
Evald Hermaküla võtab koorma kanda
Poolelijäänud töö viiakse lõpule
Tagasivaade 90-ndatele aastatele
Eesti Nukuteater taastab rahvusvahelised sidemed
Uus algus uuel sajandil
Sajandivahetus uute juhtidega
Andres Dvinjaninov riskib
Pilguheit tulevikku
Lõpetuseks
Allikaviited
Lisad
Eesti kutselise nukuteatri lavastusi aastail 1936-2004
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Lavastajad
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Kunstnikud
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Heliloojad, muusikalised kujundajad
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Eesti Riikliku Nukuteatri juhid 1952-2004
Eesti Riikliku Nukuteatri näitlejad 1952-2004
Aunimetused
Diplomeid, preemiaid
Festivale, külalisesinemisi, välissõite
Külalisnukuteatreid Eestis
Kauaaegsed töötajad ER Nukuteatris
Eesti Riikliku Nukuteatri töötajad 01.01.2002
Eesti Riikliku Nukuteatri töötajad 01.08.2004
Töötanud ER Nukuteatris
Isikunimede register
Ilmunud artikleid
Pildigalerii
Lühendid
CD abi-info
II osa. Eesti Riiklik Nukuteater

KUJUNEMISAASTAD (1952 – 1955)

KRIITIKA SÜÜDISTAB TEATRIT PEALISKAUDSUSES

1953/54 hooajal esietendunud M. Polivanova “œLõbusad karukesed” oli väga lustlik lugu väikeste karupoegade seiklustest, kes esmakordselt moodsasse korterisse sattudes elasid seal läbi palju naljakaid äpardusi, õppisid käsitsema gaasipliiti, dušši, telefoni ja teisi neile tundmatuid riistu. Lugu oli kirjutatud neljale tegelasele. Väikesi karukesi mängisid I. Kivirähk ja E. Aavik. A. Kivirähk oli Vanaisa ja M. Varango Vanaema. Lavastus (F. Veike) oli väga tegevuslik: teksti oli vähe, tegevust palju. I. Kivirähki mäletamist mööda pisipublik lustis ja lausa kilkas. Seni oli loomade kujutamine nukulaval palju probleeme tekitanud. Vana harjumuse järgi pidi karu tingimata mõmisema, lammas määgima jne. Seejuures jäid aga tegelaste inimeselikud jooned avamata. Lavastuses “œLõbusad karukesed” püüdis teater sellele lahendust leida loomtegelaste kõneviisi kaudu. Ka nukukujunduses püüdis R. Laidre tabada karakteriomadusi.

Pärast “œSaabastega kassi” esietendunud I. Jermakovi nukunäidend “œKitseke Hõbesõrg” (P. Bažovi muinasjutu järgi) jäi aga oma kunstiliselt tasemelt “œSaabastega kassile” tunduvalt alla. Oli märgata teatripoolset pealiskaudset suhtumist, millest kirjutati ka artiklis “œLapsed tahavad paremaid etendusi” .332 Lavastuses oli palju teksti, suisa tegevusetut monoloogi ning venitatust. Lühikesest jutukesest oli püütud välja venitada “œtäismõõdulist” (s.o kahetunnist) etendust. Eriti häiris artikli autorit tehnilise teostuse primitiivsus ja hoolimatus lavapiltide kujundamisel (kunstnik R. Laidre): “œÜle lava eesserva liiguvad üksikud lumehanged, kusjuures nukud imiteerivad samal ajal suusataja liigutusi. Kogu see tegevus arenes taevasinisel foonil ja kestis kogu viienda pildi. Lapsed vaatasid, vaatasid ja küsisid siis: “œMiks nad edasi ei lähe?” Otsekohene olles pidanuks lastele vastama, et teatrionude saamatuse tõttu. Tehnilise teostuse poolest äärmiselt lihtne oleks seda stseeni näidata liikuva metsa foonil. On ju teada, et liikuv foon loob liikumise illusiooni. Kuuendas pildis on muinasjutu kulminatsioon: Hõbesõrake kopsib jalaga metsaosmiku katusel ja ilusad värvilised kivid pudenevad laiali. Kive kujutavad värvilised elektripirnikesed. Kits oli aga juba koputanud ja ära läinud, enne kui pärast mitmekordset vilgutamist lõid katusel põlema värvilised tuled. Kas see oligi siis näidendi kõige põnevam silmapilk? Kas tekkis lastes ilusate kivide illusioon? Minu poiss küsis lihtsalt-lapselikult: “œMiks need tuled põlema pandi?” ” Lisaks taunis arvustaja ka halba kuuldavust. Istudes kuuendas reas läks tal tähelepanelikust kuulamisest hoolimata 75 % tekstist kaduma.

Katja osatäitja I. Kivirähk ei pidanud seda osa hilisemas meenutuses eriti õnnestunuks. Sel ajal oli igal nukunäitlejal välja kujunenud oma kindel ampluaa. Nii oli L. Tui tuntud rebaste, A. Kivirähk huntide, U. Leies jäneste mängijana. Ka I. Kivirähki rollid olid olnud väga ühelaadsed – enamasti ikka head ja siirad tüdrukud. “œKitseke Hõbesõras” pidi ta mängima väikest südamlikku tütarlast Darjakest. Et kindlakskujunenud ampluaast välja rabeleda, küsis I. Kivirähk lavastaja F. Veikelt endale halva tüdruku Katja rolli. I. Kivirähk: “œNii et ma tõesti proovisin mängida “œhalba” , aga mul ei õnnestunud see hästi. Mulle öeldi, et kumbki osa – minu Katja ei ole väga hästi õnnestunud ja Varango (Darjake) osa ei ole ka hästi õnnestunud. See roll ei läinud mulle südamesse, ma kohe ei suutnud mängida niisugust osa. Ma mängisin ta ära küll, aga rahuldust ma sellest ei tundnud. See tükk, see osa on ainuke, mida mul Nukuteatris on olnud ebameeldiv mängida. /.../ Hea oli mängida väikseid, armsaid, lihtsaid lapsi, halba oli ebamugav mängida” .333

Kriitik aga oli teisel arvamusel, pidades I. Kivirähki Katjat selles lavastuses üheks tugevamaks osatäitmiseks.334 Õnnestunud oli ka A. Kivirähki vanaisa Kokovanja osalahendus. Lavastuses tegid kaasa veel E. Aavik, H. Raa, M. Orgussaar ja R. Kuremaa.

Lavastuste “œKitseke Hõbesõrg” ja sellele järgnenud “œAli-Baba ja 40 röövlit” kohta ajakirjanduses avaldatud kriitika kõneleb sellest, et teater ei olnud kolme esimese aasta jooksul veel saavutanud tööks vajalikku stabiilsust. Täheldati teatripoolset lohakat suhtumist etenduste kvaliteeti. Muidugi oli kunstilise taseme nõrkus suuresti tingitud teatri kehvadest oludest. Nukke tehti esialgu Draamateatris, kuni töökoda tuli üle viia praegusesse Teatri- ja Muusikamuuseumi. Raskusi oli materjalide hankimisega. Seetõttu tuli läbi ajada vähema arvu nukkudega. Lavastaja F. Veike mäletamist mööda tehti “œAli-Baba...” lavastuse puhul neljakümne röövli asemel kuus-seitse röövlinukku. Nii tuli ühel näitlejal oma nukuga mitu korda üle lava käia. Sel moel tekkis illusioon neljakümnest röövlist.335

“œAli-Baba ...” lavastuse puhul märkis kriitik T. Veelma M. Tubarovski näidendi nõrkust ja leidis, et nii kehva materjali ei oleks teater üldsegi pidanud töösse võtma. Näidendis oli palju küsitavusi, ebaloogikat, rohkesti eksitavaid pisidetaile, mis viisid tähelepanu kõrvale Hommikumaa muinasjutule omasest peakonfliktist – võitlusest hea ja kurja vahel. T. Veelma rõhutas, et teater ei tohi nii hoolimatult oma repertuaarivalikusse suhtuda: “œLastele tuleb pakkuda vaid head ja väga head.”

Kriitik taunis ka vajakajäämisi lavastuse kujunduslikus osas: “œDekoratsiooni juures mõjub segavana lava jaotamine sammaste abil kolmeks, mis tükeldab ühtset maastikku. Dekoraator on sellega kahtlemata taotlenud operatiivsust, st. dekoratsioonide kiiret vahetamist, kuid siis peaksid vähemalt sammastevahelised eesriided alati korraga langema ja tõusma. Samuti mõjub segavana dekoratsioonide kõikumine, vabisemine. Koopapildis esinev aarete hunnik, ehkki see kutsub Ali-Babas esile hämmastuse, on primitiivne ega tekita lastes mingit kujutlust tõeliste kuldsete kilpide ja vaagnate kuhjast. Samuti see “œaarete” hunnik kõigub, kui mõni nukk seda puudutab. Soovitud mulje saamiseks on vaja väga palju fantaasiat. Kõigele eelöeldule lisaks kohtame igal sammul hoolimatust ja lohakust: kord ripub puu oksalt alla mingi nöörijupp, mida ei ole sinna sugugi vaja (I pilt), kord ei sütti elektripirn põlema siis kui vaja (VI pilt). Kord avatakse vales kohas sammaste vaheline eesriie (III pilt) jne. Niisugused viperused ei lase end millegagi õigustada.” 336

Selle lavastuse tugevaimaks küljeks oli ilmselt näitlejatöö. Üheks huvitavamaks kujuks oli kingsepp Mustafa, keda mängis O. Liigand. Kriitiku tähelepanu äratas O. Liigandi “œhea nukukäsitsemine ja nüansirikas teksti esitamise oskus.” 337 Huvitavad osatäitmised olid ka M. Jürgol ja L. Tuil. Arvustusest veel: “œKorralikult täitsid oma ülesandeid Ali-Baba (Johannes Kepp) ja tema naine Zeinab (Hella Lippasaar). Ali–Baba juures peaksid erinevad olukorrad siiski põhjustama rohkem erinevaid rütme nii liigutustes kui ka häälevarjundites. Väljendusrikkad on ka röövlisalga liikmed Hassan Ühesilmaline (Olaf Paesüld), Ahmed Uljas (Uno Leies) ja Muhamed Paljaspea (Bruno Mitt). Näitlejad loovad nappidest võimalustest hoolimata ilmekad karakterid. Need küllaltki märkimisväärsed saavutused näitlejate poolt näidendi suurte puuduste juures kõnelevad seda, et meie nukunäitlejad on võimelised looma häid kujusid.” 338

Edasi

 

Converted from CHM to HTML with chm2web Pro 2.85 (unicode)