II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
NUKUTEATRI KAHEKSAKÜMNENDAD AASTAD
RÕÕMSAMEELSED, POEETILISED LAVALOOD
VÄIKELASTELE
Harri Kõrvitsa debüütlavastuseks Nukuteatris
oli Irina Tokmakova näidend “Kelluke ja
kikerikii” (1983). See lihtne ja lustakas mudilastepärane
lugu rääkis sellest, kuidas luuletaja Kukk kaotab ära oma
peamise sõna “kikerikii” ja selle lõpuks üpris kummalisest
kohast kätte saab.
Lugu mängiti sirmil ja kunstnik Raivo Järvi oli selle tarvis värvika ja kena
piltpostkaartliku lavakujunduse kavandanud. Eriti ilmekad ja vahvad
olid nukud – igaühe olemus kohe näost peegeldumas. Muusika
kirjutas Tõnis Kõrvits. Kaasa tegid H. Toompere, E. Maremäe, A. Uder, V. Jürisson, R. Tammert, M. Toompere ja A. Kreem.
Mõtteid “Kellukese ja Kikerikii” kontrolletendusele
järgnenud arutelult916:
L. Tungal: “Nüüd on repertuaaris tõesti
mudilastetükk: nii kujundus, lavastus kui näitlejate mäng on
mudilastepärased. Lavastuse kõige nõrgem külg on lauluoskus –
detsibelle rääkides rohkem kui lauldes.”
O. Liigand: “Tükk saab olema kena, kui ta sisse
mängitakse. Kujundus on küll hea, kuid Potsu-Notsu nukuna on
raskesti liigutatav.”
R. Agur: “Materjal on kahtlemata meie muu
repertuaari hulgas vajalik. /.../ Muusika mulle ei meeldi: ta
pole täpne selle mängulaadi muusika. Laulud pole selgeks õpitud.
Mikrofonide panek pole hea lahendus. Me ei või lasta oma hääli
rooste minna. Ekspluatatsioonis läheb mäng elavamaks, kuid mitte
ilma Harri abita. Näitleja Hendrik Toompere (Kukk – E.V.) hoiab
ka üksikstseenides saali pinge all. Lootkem ainult, et ta ka
pärast kümnendat etendust improviseerib. Kaks noort näitlejat
(Uder, Tammert), kaks uut näitlejat (Kreem, Jürisson)! Heaks
eeskujuks on teile Hendrik Toompere. Teil on tihti ülemõtlemist.
Tükk on tüüpiline vene dramaturgia: rõõmsameelne,
valjuhäälne, optimistlik. Ainult äärmine mõttetäpsus viib
sihile.”
L. Vellerand: “Ei jää muud üle kui õnnitleda
lavastajadebüüdi puhul. Lavastajat toetavad kunstnik ja
peaosatäitja. Tavaliselt head näitlejad ei oska teisi õpetada.
Rütmid tulekski nüüd paika panna. Muusika tahab harimist. "
Üks tundehell ja poeetiline lavastus Nukuteatri repertuaaris
oli Bulgaaria autori Valeri Petrovi nukunäidend “Valge
muinasjutt” R. Aguri interpreteeringus (1984).
“Esimesel hetkel lummas kaunis lavapilt: hõbedases
raamistuses kirgas talvemaastik, roosatav taevakumm, taamal
härmaehtes mets, helkleval lumelagendikul miniatuurne hirveke kui
üksinduse ja kellegi järele igatsuse sümbol. Algab mäng.
Õrnvalgetes kostüümides näitlejad Piret Sikkel, Viiu Kõrvits ja Tõnu Raadik, saali hinnangus nagu kaks õde ja vend,
hakkavad laulu ja kandlehelide saatel mängima muinasjuttu, mille
põhikoeks on helge sõprus.” 917 Kunstnik L. Roosa kavandatud nukud – poiss Vantšo, kassipoeg
Toti, rebasekutsikad, karujõmm, harakas ja meteoroloogionu –
olid kõik naljakad-armsad, lelulikud, ent väikesed ja väikese
liikumisvõimega. Oluliseks sai siin näitleja vaba mänguline suhe
nukuga. Ja muidugi oli lastel lähedalt nukumängu palju huvitavam
jälgida kui saali tagumistest ridadest. Süžee iseenesest oli
lihtne. Poiss on oma kassipojast sõbra üsna ära solgutanud.
Solvunud kassike pistab plehku. Igatsus sõbra järele kannustab
poissi Totit otsima. Poisi sõpruse panevad proovile loodusjõud,
kuid ta ei anna alla. R. Agur oli omalt poolt lisanud
topeltmängu: näitlejate omavahelise suhte ning nende suhete
mängu. Lavastuse atmosfääri tundehella põhitooni võimendasid
T. Raadiku loodud ja esitatud meloodilised laulud, aga ka L. Roosa
kujundatud õhuline ja kaunis talvemaastik. See oli nii väikesele
kui ka suurele publikule hellust, armastust ja südameheadust
sisendav emotsionaalne lavalugu.
Siiski on R. Agur nentinud, et “Valges muinasjutus”
jäi nii mõndagi realiseerimata: “” Valges muinasjutus” on
väga ilus, tõesti valge poeesia. Aga ei tulnud nii välja. /.../
Tulemuseks oli naiivne mängitsemine. Ei olnud ta olustikuline
teater ega olnud ta ka teatraalne teater. Arvan, et nukkude
puisuses oli viga. /.../ Kolm suurt näitlejat pisikeste nukkude
ümber – see viis tasakaalust välja. Aga nukud iseenesest on ju
kenad.” 918
Järgmine lavastus, vene autorite M. Gindini ja V. Sinakevitši
“Nagu kass
ja koer” oli humoristlik venepärastele karakteritele ja
temperamendile rajatud lugu. Lavastas R. Agur, mängisid H. Seljamaa, H. Kõrvits, M. Veerme, K. Renel, E.-M. Tumm, M. Peedo ja A. Presjärv.
Arvamusi kontrolletendusejärgselt arutelult919:
H. Toompere: “Muusika valitud naljakas. Kujundus – ruumi
vähe, justkui veidi üle kuhjatud.”
O. Liigand: “Hea lahe lugu. Hea kujundus. Muusika mulle
meeldis. Kõige parem on Rebane. /.../ Tekstinaljad lähevad kohati
kaotsi. Seda tükki naudivad nii täiskasvanud kui lapsed.”
R. Agur: “Pole ise ka muusikaga rahul, sisuliselt ei klapi.
/.../ Lava tegime nii pisikeseks sellepärast, et sobiks ka
väljasõitudele. Piltide vahetus pole veel piisavalt treenitud
/.../. Selle tüki juures muutus äkki oluliseks nuku suu
artikuleerimine.”
L. Vellerand: “Igas stseenis võiks olla oma humoristlik
mõttepuänt. Liiga tõsine on naistestseen. Kui sisetegevus läheb
tihedamaks, on ta (lavastus – E.V.) põnev nii vanadele kui
noortele. Nukud geniaalsed. Lavastusel kõik eeldused saada hooaja
tipplavastuseks, heaks komöödiaetenduseks.”
M. Tiks: “Mina näen absurdlikku komöödiat. Ka
kavaleht toetab seda – tegelastel sildid küljes. Kõik pisut
nurga alla keeratud.”
Urmas Alenderi monoetendus “Naeris
naeris” (autor Astrid Reinla) oli kavandatud 1984. aasta suvise
ringreisietendusena. Lavastas Väino Luup. Pärast “Okasroosikest”
ja “Valget muinasjuttu” oli see L. Roosa kolmas kujundus
Nukuteatris.
R. Agur ütles kontrolletendusejärgsel arutelul920: “Astrid Reinla tegi tüki kiiresti. Edasi tegid
Luup ja Alender. Nad on väga palju autorile juurde mõelnud. Kiita
tuleb Lembit Roosa lava. /.../ Näitleja mängib tund aega
üksinda. Ega pole kerge rahvast pinge all hoida. Praegu saab
Alender juba kenasti saaliga kontakti. Temporütmides on veel
võimalusi. /.../ Tegelasi võiks hääleliselt ja tempoliselt
rohkem värvida. Lapsed tabavad kenasti sõnakoomikat. Seda on igas
tegelases /.../. Laulud ei kanna praegu nii nagu tarvis: nende laad
on teine kui tekstil. Ei tule välja laulu sõnamäng. See on
põhiline tüki miinus. /.../ Luubile tahaksin aitäh öelda: tükk
toodi välja lühikese ajaga. Alender saab endale siit
palju.”
H. Toompere arvates jättis U. Alender ise laulud justkui
eraldi. Need ei haakunud muu tegevusega ning laulusõnad polnud
mõeldud lastele.
H. Kõrvits leidis, et venekeelne algus oli liiga pikk ja veniv.
“Muidu väga ilus tükk. Alender üllatas meeldivalt. Väga hea
oli nukuliigutamine. Praegused nukud võimaldavad head
mängu.”
Hoopis iselaadsed suhted kujunesid aga autori ja kujundajate
vahel. L. Roosal olid dekoratsioonid ja nukud valmis juba ammu enne
autori teksti, kuid autor ei tulnud neid nukke eelnevalt vaatama.
Pole siis ka ime, kui L. Roosa leidis arutelul, et tekst ja
kujundus ei sobi omavahel. Lõpuks oli ta siiski sunnitud
konstateerima: “Üllatus, et Luup ja Alender tegid sellest
materjalist niisuguse lavastuse. Mul on kahju, et see töö jääb
mul viimaseks.” 921
|