II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
NUKUTEATRI KAHEKSAKÜMNENDAD AASTAD
EDU BALTIMAADE FESTIVALIL TALLINNAS
“Pessi
ja Illuusia” ja “Tuhkurhobuse
saatus” äratasid tähelepanu ja pälvisid auhinna Kuldne
Võhumõõk (autor Kaie Parts) Baltimaade nukuteatrite VI
festivalil Tallinnas 1.–7. septembril 1982.
Festivalil esitatud Eesti Nukuteatri lavastusi analüüsis
pikemalt J. Volodarskaja. Tema arvates oli “Pessis ja
Illuusias” just niisugune vaimne õhkkond, mille nimel tasub
nukuteatrit teha. Kuigi dramaturgiline materjal polnud kriitiku
arvates kaugeltki täiuslik, võlus etendus teda sügava
humanistliku suunitluse, harmoonilise teostuse ja ühtse
ansambliga. Sealjuures ei jäänud varju ka etenduse traagiline
alatoon, mis mõjus otsekui hoiatus ohu eest, mis ähvardab
idüllilist, poeetilist elu, Pessi ja Illuusia üürikest õnne.
Näitlejaist tõstis kriitik esile H. Toompere, kelle kehastuses avanes Pessi omapärane
maailm kogu oma liigutavas veidruses ja traagilisuses. Positiivses
mõttes märkis J. Volodarskaja ära ka V. Kõrvitsa mängitud edeva Käo ning H. Kõrvitsa flegmaatilise elutarga Teo. Lavastust
kui üht elamuslikumat festivali repertuaaris tõstis esile ka
teatriteadlane L. Nemtšenko Sverdlovskist, kuid avaldas siiski
kahtlust, kas sõjaohu näitamine nõnda süngetes toonides on ikka
kooskõlas lapse maailmaga. Kriitilisemalt suhtus “Pessisse ja
Illuusiasse” Moskva kriitik J. Davõdova. “Pessis ja
Illuusias” ei olnud tema arvates suudetud katta dramaturgilise
materjali puudusi.897
Festivalietendusi jälginud O. Liigand rõõmustas küll oma koduteatri edu üle,
kuid suur osa festivalil nähtud teiste teatrite lavastustest
valmistas talle pettumuse. “Varasematel festivalidel oli
märkimisväärseid leide nii lavastustes kui ka näitlejate
töös. Igal teatril tundus olevat oma kunstiline siht ja nägu.
Seekord oli halvaks ootamatuseks enamasti ühesuguste lavastuslike
võtete kasutamine. /.../ Seepärast tekkisidki lõppkonverentsil
ägedad vaidlused nuku ja elusa näitleja suhete üle.
/.../ Arutleti, kas nukuteatris peab juhtiv osa olema nukul
või inimesel. Tõstatati küsimus, kas pole tegemist halva moega.
Žürii esimees I. Žarovtseva leidis, et “siin pole tegemist
mitte üksnes moenähtustega, vaid ikkagi sellega, et näitleja ja
nuku koosviibimine laval on seotud vajadusega mõtestada avaramalt
nüüdiselu nähtusi, avardada nukuteatrite loomingulist
diapasooni. Ent nukk ei tohi jääda sekundaarseks, vaid just tema,
st nuku kaudu tuleb avada teose mõtteline ja emotsionaalne sisu ja
seesugusele harmooniale tugineb Rein Aguri lavastatud Y. Kokko-J. Sanga “Pessi ja Illuusia” .”
Ülevenemaalise Teatriühingu lasteteatrite kabineti juhataja
Vladimir Urin arvas, et “näitleja on sirmi
tagant välja tulnud, mis on väga hea, kuid sealjuures kiputakse
minetama nukuvaldamise oskust. /.../ Kõige paremini valdasid nukke
näitlejad Leljavski lavastuses “Ööbik” ja Aguri lavastuses
“Tuhkurhobuse
saatus” .”
Oma muljeid avaldas ka Belgradi nukuteatri Pinocchio direktor
Živomir JokoviĨ: “Siin nähtust avaldas mulle sügavamat muljet
Rein Aguri “Pessi ja Illuusia” , mis on lavastaja, näitlejate
ja kogu teatri kaheldamatu saavutus.” ” 898
|