II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
90-NDAD, MUUTUSTE AASTAD
“FAUSTIKE” OVAALSAALIS
Palju nägusamaks ja hubasemaks muutus teatrimaja sisekujundus,
eriti pärast seda, kui K. Aro asemel asus (1994. a kevadel) tööle Nukuteatri
esimene naisdirektor Marge Kokk. Ehitati uus, maitsekalt kujundatud garderoob
ja laste mängunurk. Kenamaks muutusid administratsiooni ruumid ja
fuajee kujundus.
Siiski ei vabanenud teater olmemuredest. Riigi üldine
majanduslik olukord ja elukalliduse tõus mõjutas ka Nukuteatrit.
Seda nii majandusliku kui kultuurilise külje pealt. Raske oli
leida rahalist katet teatrile hädavajaliku remondi tarvis.
Ovaalsaal võeti kasutusele veel enne, kui selle remontimiseks raha
leiti. “Ovaalsaalis ei aima vaataja, et hiljaaegu oli samas
ehitajate ladu. Kui süüdata täisvalgus, selgub suurepäraste
võimalustega saali masendav tegelikkus, illusioon puruneb –
läbijooksnud lagi, millel paigad näha jne. Kõik, mida vähegi
sai varjata, on kaetud riidega.” 976 Ent miski ei tee nii leidlikuks kui rahapuudus.
E. Spriidi üleskutsele “Hommikutelevisioonis”
annetada teatrile oma mittevajalikud toolid vastasid inimesed suure
õhinaga. Nukuteatrile pakutud toolidega oleks võinud sisustada
veel kolm saali. Ovaalsaalis oli 100 kohta – iga tool armsalt
isesugune. Neid oli eri ajastutest, odavaid ja hinnalisi,
unikaalseid ja tavalisi. Igaühel neist oli oma lugu. Vahest kõige
tähendusrikkamaks teatrile sai tool, mille omanik oli olnud
legendaarne teatri- ja raadiomees Feliks Moor.
Kuigi aeg oli näidanud, et tõsiprobleemsetel või traagilistel
täiskasvanulavastustel (“Gulliver ja
Gulliver” , “Romeo ja
Julia” , “Herakles ja
Augeiase tall” , “Toompere pere
teatriõhtu” ) erilist publikumenu pole, tegi E. Spriit siiski
riskantse sammu, tuues 19. märtsil 1995 vastselt kasutuselevõetud
kammerlikus ovaalsaalis välja lavastuse “Faustike” ,
võttes aluseks Goethe “Fausti” . See oli järjekordne variant saksa
rahvajutust “Doktor Faustus” ja E. Spriit teadis rääkida, et
Goethe saanud “Fausti” kirjutamise idee just nukuteatrit
vaadates.
“Eero Spriidi jaoks on Faust
eelkõige inimene. Ta on püüdnud lavale tuua Fausti ja Margareta
suhteid ja nende suhete kõige dramaatilisemat osa.” 977 Lavastuse pearõhk oligi asetatud Fausti ja
Margareta armastuse loole. On ju Goethe teos niivõrd mahukas,
sisaldades “sedavõrd palju teemasid ja ideid, et igaühele neist
võiks oma lavastuse üles ehitada” .978 Nukuteatri lavastusse on valitud vaid üks
süžeeliin Goethe teosest.
E. Spriidi sõnul kujutasid inimeste maailma nukud, “vaimset
maailma aga elavas plaanis näitlejad, eelkõige Mefistofelest kui
üht elementi jumalikus maailmas” .979 Kena mänguvõimaluse oli lavastaja andnud Margus Taborile ja äsja Draamateatrist Nukuteatrisse
tulnud Tõnu Tammele. Nemad mängisid vastavalt Fausti
(nukk) ja Mefistot (elavplaan ja nukk). M. Tabor mängis Fausti
kolme nukuga: keskealist; noort pärast armujoogi joomist; ja
päris vana, siis kui mure on ta pimedaks teinud. Margaretat
mängisid Aita Vaher või Tiina Tõnis.
Visuaalselt oli “Faustike” paljupakkuv “nukkude ja
näitlejate ühismäng seitsmel erineval tasapinnal, ootamatud ja
lennukad valgus- ja heliefektid, keskaegsest maalikunstist ja
graafikast inspireeritud nukud ja kostüümid... Ning “universumi
hingusega” pilgeni täidetud stseenid...” 980 R. Lauksi kujundus häälestas juba teatrisse siseneja
“Faustikese” lavastuse müstilisse mänguilma. “Nukuteatri
ovaalsaali viib hubisevate küünlaleekidega ääristatud trepp.
Eemalt hoovab müstilisi helisid. /.../ Laes helendavad
tähetätrad lisavad universumi hingust.” 981 Vaimukalt olid kujundatud nukud ja näitlejate
kostüümid. Nii on T. Tamme Mefisto
“erksas trikookostüümis, mille seljal võnklev madu
liigutab isegi lõugu. Tõnu Tamme Mefisto ongi “Faustikese”
kõige efektsem ja meeldejäävam roll: väliselt pilkupüüdev,
liikumisjooniselt huvitav ning värssteksti andmisel kõige
mõtteselgem.” 982 “Ka tema käsilased (Nõid, Lemuurid) on suured
olendid väikeste nukkude vahel.” 983 Aga mitmes stseenis ilmub näitleja Mefisto asemel
tegevusse nukk Mefisto, kusjuures niisugune vaheldumine “uude
tinglikusse (nuku asemel ilmub näitleja ja siis taas näitleja
asemel nukk) ning selle vastuvõtmine ei tekita vaatajas tõrget ega
võõristust” .984
Lavastuse teeb huvitavaks ja hästi jälgitavaks see, et Fausti
rännakuid mängitakse mitmel tasapinnal. Lisaks Faustile ja
Mefistole mängivad ülejäänud kahtekümmet viit erinevat
nukurolli kuus näitlejat, kellest kriitik Endel Link on esile tõstnud Toomas Kreeni Musta Puudli, Helle Laasi Nõia ja Aita Vaheri lüürilise Margareta.
Fausti ja Margareta armuloole aitas omakorda emotsionaalsust lisada
Tõnu Raadiku muusika.
Nukuteatri “Faustike” oli huvitav ja mitmetasandiline
lavastus, mida kindlasti võib eelistada nii mõnelegi Goethe
“Fausti” suure lava tõlgendusele. On tore, et E. Spriidil
jätkus julgust Goethe teksti lavaletoomiseks ajal, mil
täiskasvanud publikule adresseeritud lavastusi kimbutas
publikunappus.
|