KUJUNEMISAASTAD (1952 – 1955)

ISESEISVA NUKUTEATRI SÜND

Teatavasti tekkis kutseline nukuteater Eestis kui sõnalavastusteatrist pärit võrse. Noorsooteatri ja hiljem ka Draamateatri juurde loodud nukutrupp moodustaski suures osas iseseisva Eesti Vabariikliku Nukuteatri esialgse tuumiku.

Hoolimata mitmestki positiivsest momendist jäi nukuteater oma Draamateatri juures töötamise teisel perioodil (s.o aastatel 1944–1951) ikkagi vaeslapseossa. Plaanimajandus viis Draamateatri lavastuste arvu aastas 8–10-le, lisaks veel noorsoo- nuku- ja vabaõhulavastused.269 Niisugune suur uuslavastuste arv aga muutis töötingimused teatris raskeks. Nukutrupil tuli küllalt sageli proove teha ka öisel ajal. Üha enam rakendati paljusid näitlejaid nukuteatri kõrvalt draamalavastustes. Nii tuli oodata draamaetenduse lõppemist, enne kui sai alustada oma proovi. Mitmekülgsus hakkas teatrile koormavaks muutuma. Nukuteatri töötingimusi ei suutnud parandada ka Estonia draamatrupi ja Draamateatri (kandis siis Uue Teatri nime) kollektiivi liitmine Tallinna Riiklikuks Draamateatriks kevadel 1949. Endiselt andis tunda nii ruumi- kui ka ajapuudus.

Aeg iseseisva riiklikul dotatsioonil töötava nukuteatri loomiseks oli küps. Eestis puudus oma lasteteater, draamateatrid ei suutnud nõudlust lastelavastuste järele rahuldada, nukuteatris aga nähti tol ajal just ja ainult lasteteatrit. 24. novembril 1951 likvideeriti Lõuna-Eesti Teater. Selle baasil loodi 1. jaanuaril 1952 tolleaegse ENSV Kunstide Valitsuse käskkirjaga nr. 449 uus teater nimetusega Eesti Vabariiklik Nukuteater. Nõukogude kultuurisüsteemis oli nukuteatril oma kindel koht ja see saigi ilmselt uue teatri loomise peamiseks eelduseks ajal, mil draamateatreid ridamisi ühendati ja suleti.

Vastloodud teater alustas oma tööd järgmises koosseisus: direktor Aleksei Juhkum (likvideeritud Lõuna-Eesti Teatri endine direktor), peanäitejuht Ferdinand Veike, kunstnik-dekoraator Raivo Laidre, akordionist-pianist Vladimir Tarkpea, lavastusala juhataja Vello Kaljumaa, näitlejad Helmut Vaag, Raivo Kuremaa, Ants Kivirähk, Aili Leetva, Lo Tui-Seliaru, Maimu Orgussaar-Martin, Made Varango-Ots ja Olaf Paesüld. Tehnilisest personalist olid ametis veel kostümeerija, elektrik, kaks lavamonteerijat ja tisler (kõik üle tulnud Draamateatrist).270 Organisatsiooniliste küsimuste lahendamise tegi Kunstide Valitsus ülesandeks Draamateatri näitlejale Ants Kivirähkile. Oskar Liigand: “œ1952. aasta 16. jaanuariks oli vastloodud nukuteatri töötajate algkoosseis A. Kivirähki poolt juba komplekteeritud. Pakutud direktori kohast ta aga keeldus. Põhjuseks oli asjaolu, et kaadri määramisel oli aluseks võetud Lõuna-Eesti Teatri s.o väikese draamateatri statuut ega oldud arvestatud nukuteatri erivajadusi, mistõttu töötajaskonna nimistust puudusid nukuteatrile nii vajalikud ametimehed nagu nukuskulptor ja nukutehnik. Vastava ala töötajatega kaadrit täiendada aga ei lubatud.” 271

Seevastu oli aga võimalik vastavalt Lõuna-Eesti Teatri näitlejakohtade arvule palgata nukuteatrisse juurde veel uusi näitlejaid. Ent nukuteatrist huvituvate näitlejate leidmine osutus küllaltki raskeks, seda enam, et enamikku Eesti sõnateatreid kimbutas tol ajal näitlejate nappus. Siiski õnnestus Kunstide Valitsuse abiga täiendada Nukuteatri truppi teistest teatritest üle toodud ja teatrialastest õppeasutustest kohale suunatud näitlejatega. Nii tulid Nukuteatrisse Oskar Liigand Viljandi Ugalast, Galina Süvalep ja Bruno Mitt Rakvere Teatrist, Johannes Kepp Estoniast, Johannes Kelder Endlast, Hella Lippasaar Lõuna-Eesti Teatrist, Evald Aavik Tallinna Teatriinstituudist, Ingrid Kasesalu (hiljem Kivirähk) ja Uno Leies Tallinna Draamateatri õppestuudiost.

Kui draamateatrist üle tulnud kaheksa näitlejat olid nukuteatri vallas juba küllalt kogenud, siis viimati nimetatuist oli selle teatriharuga tihedamalt kokku puutunud vaid Oskar Liigand. Mõne aja pärast lisandusid Nukuteatri näitlejate perre veel Riikliku Noorsooteatri nukulavastustes kaasa teinud Meta Jürgo ja Aino Raid ning kunagise Tallinna Töölisteatri tunnustatud näitlejanna Helle Raa (töötanud ka Riiklikus Noorsooteatris ja Draamateatris). Helmut Vaag aga vahetas paari kuu pärast nukunäitlejatöö estraadinäitleja omaga. Juba Draamateatris olid end nukuteatriga sidunud helilooja Vladimir Tarkpea ja kunstnik Raivo Laidre.

Kuigi Nukuteater moodustati likvideeritud Lõuna-Eesti Teatri baasil, saadi viimaselt päranduseks vaid “œkolm oma aja äraelanud väikest autobussi, veoauto, mõned bürooesemed ja üpris suur rahaline võlakoorem” .272 Draamateatri panus uuele teatrile oli hoopiski väärtuslikum. Sealt saadi kaasa kõik nukulavastused koos lavatehnilise varustuse ja nukkudega ning näitlejad, kes iseseisva Nukuteatri esimestes etendustes kaasa mängisid.

Esimese etendusena mängiti 1952. aasta 2. jaanuari hommikul kell 10.00 nääritükiks kavandatud S. Maršaki “œTare-tarekest” . Näärivana osas tegi kaasa F. Veike, Jänkuna esines elavplaanis S. Reek ja nukkudega mängis ka H. Vaag. 2.–10. jaanuarini mängitigi Draamateatrilt üle võetud lavastusi “œTare-tareke” ja “œPõrsake Nahv-Nahv ” . Kuna teatril endal statsionaar puudus, siis anti etendusi tolleaegses Jaan Tombi nimelises Kultuuripalees Pikal tänaval. Draamateatrist võeti kaasa veel “œTibatilluke ja pääsuke” , “œTalumatu elevandipoeg” ja “œIvan, talupoja poeg ” .

Esialgu sai Nukuteater oma käsutusse ainult ühe väikese ruumi Draamateatri majas, mis varem oli kuulunud Draamateatri nukutrupile. Etendusi anti vastavalt võimalusele nii Draamateatris kui ka Estonias.273 Kuigi Nukuteatri asukohaks oli määratud Tallinna linn, tuli tal teenindada kogu vabariigi lapsi. Suur osa etenduste koguarvust antigi just maakondades, lisaks ka Tallinna koolides. 1952. a anti Nukuteatrile mõned toad praegu Teatri- ja Muusikamuuseumile kuuluvas, tol ajal aga täiesti tühjana seisnud hoones.

1953. a direktori ametisse määratud Harald Tomson meenutab: “œEsialgu oli meil ainult kaks ruumikest praeguses Teatri- ja Muusikamuuseumi majas. Külmad ja kütmata. Aga ei saanudki kütta, sest keskkütte peal nad olid, ahjusid ei olnud, aga keskkütte süsteem ei töötanud korralikult. Proovisaali seal ei olnud. Seda otsisime, kust saime. Tihtipeale me ei teadnudki, kus järgmisel päeval proov toimub. Ja see olukord kestis niikaua, kuni me 1953. aasta sügise poole saime ministeeriumiga niisugusele kokkuleppele, et “œEstonia” teatri Pärnu mnt. poolsele küljele meile eraldati neli ruumikest. Neist ühte saime kasutada töökojana ja teist kunstniku tööruumina. Natuke suuremat ruumi (umbes 20 ruutmeetrit) me kasutasime hädapäraste proovide tegemiseks. Ja siis üks ruum jäi meil administratsiooni jaoks. Seal olin mina, lavastusala juhataja ja peanäitejuht. Nii me siis töötasime kuni 1954. aastani.” 274 Seega siis vaevas ruumiprobleem Eesti Riiklikku Nukuteatrit tema alguspäevadest peale ligi neli aastakümmet. Niisugune olmeline kitsikus ei saanud jätta mõju avaldamata teatri loomingulisele poolele, repertuaari valikule, lavastuste kunstilisele tasemele.