EELLUGU

ESIMESTEST EESTI ALASID KÜLASTANUD NUKUTRUPPIDEST

Varsti pärast W. Shakespeare ´i surma lõppes teatri õitseaeg Inglismaal. Puritaanid kehtestasid riigis teatrikeelu ja Inglise teatrid olid sunnitud esinemispaikade otsinguil rändama mandrile. Viletsatele esinemistingimustele vaatamata tekkis inglaste kõrvale teistestki rahvustest rändtruppe. Kolmekümneaastase sõja ajal (1618 – 1648) hakkas Lääne-Euroopas laialdaselt levima just marionetiteater, sest selle etendused olid seotud väheste kuludega ja nukudki olid kergesti transporditavad. Paremaid esinemisvõimalusi otsides jõudsid üksikud trupid (sealhulgas nukutrupid) Saksamaa ja Skandinaavia kaudu Eestisse. Esimesena leidis tee siia sakslase Jacob Wigandti nukuteater.1

Tallinna uue Saksa teatrimaja (praeguse Eesti Draamateatri hoone) piduliku avamise puhuks 1910. a välja antud trükise “œRevaler Theater Chronik” teises peatükis “œMarionetid 1630. aastal Tallinnas” (“œMarionetten in Reval im Jahre 1630” ) kirjutab Elisabet Rosen 2, et Tallinna linna arhivaar Greiffenhagen olevat teatanud 1904. a kohalikus saksa ajalehes Revalsche Zeitung nr 216 huvitavatest dokumentidest linna arhiivis. Nende hulgas olnud rändkomödiant Jacob Wigandti poolt 26. jaanuaril 1630 Tallinna raele esitatud palvekiri. Alustades kombekohase viisakusavaldusega Tallinna raehärrade aadressil, märkis Wigandt, et tema, võõras rännumees, teenib enesele ülalpidamist oma kunstiga võõraid maid ja linnu külastades ning aadlike kui ka mitteaadlike ees esinedes. Ta olevat Stockholmis kuninga ees esinenud neli korda ja saanud kõrge tunnustuse osaliseks. Suurtest kuludest hoolimata tahab ta linnarahvale ja raele mõned päevad etendusi anda ja siis jälle edasi rännata. Tallinna raad otsustas veel samal päeval: “œTalle olgu võimaldatud kolm päeva tegutsemist Püha Kanuti Gildi ruumides. Üürilepingu suhtes leppigu ta majavanematega ise kokku.” Tänaseks kahjuks Gildi hoonet säilinud ei ole. Selle asemel püstitati Laiale tänavale 1864. a uus ehitus.

Repertuaari oli Wigandt koostanud küllaltki mitmekesiselt. Usklikku vaatajat rahuldati Lääne-Euroopas üldtuntud vaatemänguga vooruslikust Susannast. Sellest piibliainelisest vagajutust olevat teada viisteist dramatiseeringut. Omajagu põnevust pakkus kriminaalse maiguga lugu kahest Burgundia rüütlist. Seegi oli paljumängitud teatritükk, eriti Inglismaal. Graatsiat ja ilu väljendati uhkelt riietatud nukkude tantsuga. Naljahimulistele oli näidendeisse põimitud koomilisi situatsioone ja groteskseid karaktereid.

Wigandti nukuteatrile järgnesid peagi teised rändtrupid, kellede seas oli ilmselt ka mitmeid nukutruppe. Kahjuks puudub meil nende kohta konkreetsem andmestik. Elisabet Rosen kirjutab, et Tallinna rae protokollis 15. juulist 1699 tehakse raele etteheiteid, et see lubab rändtruppidel anda linnas etendusi, mistõttu niigi nappivat raha viidavat linnast välja. Raad keelaski teatrite linna-esinemised ära ja lisas, et kui erakordsel juhul esinemisluba antaksegi, siis on trupp kohustatud ühe või enama etenduse sissetuleku annetama linna vaestele.

Põhjasõja (1700 – 1721) laastav mõju tegi lõpu igasugustele lõbustustele, sealhulgas ka teatrite tegevusele. 18. ja 19. sajandist pärinevad andmed viitavad vaid mõne üksiku nukutrupi esinemistele Eestimaal. 1860. aasta Revalsche Zeitung teatab, et 16. – 27. juulini esines Tallinnas kellegi Ed. Payquot“˜ mehaaniline kunstikabinet Pariisist. Etendused toimusid Vene turul Viru väravate juures asuvais ruumides. Sama aasta 28. juuli Revalsche Zeitung avaldab kuulutuse Pariisi mehaanilise kunstikabineti muusikute esinemisest Falkspargis 29. juulil. Kõiki 5000 mehaanilist pronks-, messing- ja vaskfiguuri võidud etenduste käigus näha nende loomulikus liikumises. Kuigi noist figuuridest pole tänaseks säilinud ühtki fotot, võib oletada, et tegu oli inimese ja looma kehaehitust võimalikult täpselt järgivate ja sealjuures filigraanselt töödeldud naturalistlike nukkudega. Kavas olid järgmised etteasted:

• Seitse maailmaimet.
• Magenta lahing (mai 1859).
• Pommitamine Väike–Aasias oktoobris 1857.
• Vene–Türgi sõja episoodid.
• Rooma Peetruse kiriku esine öine missa.
• Hiina sõdade panoraam Prantsuse–Inglise laevastiku ja Hiina vägede vahel.
• 36 õnnetut juhtumit Pierrot ´ elust jt.

Kava põhjal võib oletada, et tegu oli suurejooneliste massistseenidega, kus võis üheaegses liikumises olla palju väikesi figuure. Siit aga järeldub omakorda, et kunstikabineti näitlejate – nukujuhtide arv pidi olema küllalt suur. Tallinnas anti kaks etendust päevas. Esimene etendus algas kell 19.00 ja teine kell 20.30. Pühapäeval toimus esimene etendus juba kell 16.00. Ed. Payquot“˜ kunstikabineti rahvusvahelisest tunnustusest kõneleb tõsiasi, et erinevais Euroopa linnades esinemiste eest anti talle üle 50 aunimetuse.

On säilinud ka üks müürileht, milles teatatakse saksa palaganitrupist, kes lubavat oma nukkudega näidata külalistele ühe laevastiku hukku ja tuld purskavat mäge.

XX sajandi alguses võis Eesti laatadel nukunäitlejaid sageli kohata. Eesti tuntud teatrimehe Taavet Poska esimene nukuteatrielamus pärineb 1906. aastast, mil ühe Tartu laada ajal esines nukkudega vene rahvusest rändnäitleja. T. Poska meenutab: “œSee oli aastal 1906, pärast Vene–Jaapani sõda ja 1905. aasta mässu. Ma olin siis juba üheksa aastane, kui nägin Tartus hobupostijaama esisel platsil ühe laada ajal nukumängu. /.../ Leierkastimees – venelane koos abilistega mängisid sirmi äärel ühe soldati ja kahe pasatskiga, kes sõjamehe trummi ära näppasid ja selle eest kolki said. Toda vene keelt me muidugi ei osanud, kuid tore oli küll, kui puped liiguvad, kõnelevad, sõimlevad ja üksteist nüpeldavad.” 3

1911. aasta suvel esinenud jällegi keegi vene nukunäitleja Petrov Tallinnas Harju mäel oma laulvate nukkudega.4 Temasarnaseid “œpetruškadega” rändnäitlejaid kohtas sajandi algupoolel Eestimaa mitmetel laatadel. Viimastest räägib ka ajaleht Revalsche Zeitung, mainides konkreetselt ära kellegi Paul Paulseni esinemise kolme nukulavastusega kohalikule saksa publikule. 1932. a sügisel kandsid Tallinnas külas viibivad inglise üliõpilased marionettidega ette hulga satiirilisi lühipalu tudengite elust. Oskar Liigand, kellele see oli üldse esimeseks kokkupuuteks nukuteatriga, hindas inglise tudengite poolt esitatud lühisketše huvitavaks, kuigi tegu oli peamiselt tekstimänguga. Liikumist oli sellistes etteastetes vähe. Marionettnukke kasutati vaid teksti illustreerimiseks.5

Väljast sissesõitnud nukutruppide esinemine Eestimaal kolme aastasaja vältel (17. – 19. saj) ja ka 20. sajandi kolmel esimesel aastakümnel oli küllaltki juhuslik ning harv. Mitmed põlvkonnad vahetusid, teadmata sellise kunstiliigi olemasolustki. Siiski võib eeldada hoopis suurema arvu nukutruppide külaskäiku Eesti aladele, kui seda olemasolevad napid andmed meile täna teada annavad.

Kuigi Eesti on valdavalt luterlike traditsioonidega maa, pole siiski välistatud, et Eesti alade evangeliseerimise käigus mõni miraakel või müsteerium ette kanti. Oli ju keskajal nukuteater nagu teisedki kunstid kiriku teenistuses. 11. sajandil oli katoliku kirikutes ja kloostrites kombeks korraldada evangeelse sisuga müsteeriumimänge, mida lavastati nukkudega. Usuteemalise sisuga nukunäitemänge lavastati hiljemgi. On täiesti võimalik, et mõni Eesti alasid külastanud rändtrupp taolise näitemängu ka esitas.