RIIKLIKU NOORSOOTEATRI NUKUTEATER (1944 – 1948)

NUKUTEATER ÜMBERKORRALDUSPROTSESSIS

Juba 1940. a oli kõne all Tallinna Riikliku Noorsooteatri kui noorte vaatajate oma teatri loomise vajadus. Tulevase teatri kunstiliseks juhiks määrati Meta Luts, kes saadeti tutvuma Moskva ja Leningradi noorsooteatrite tööga. Ent tegevust sai Riiklik Noorsooteater alustada alles pärast sõda – 1944. aasta sügisel. Trupi tuumiku moodustasid Tallinna Töölisteatri näitlejad Anna Tamm, Aleksander Teetsov, Helle Raa, Katrin Välbe, Made Varango, Aleksander Mägi, Lembo Mägi, Enn Parve, Paul Maivel, Helmut Vaag, Aarne Ruus jt ning Tallinna Riikliku Konservatooriumi Lavakunstikooli vahetult enne sõda lõpetanud ning Eesti Riiklikest Kunstiansamblitest (ERKA) naasnud Kaarel Toom. Draamateatrist hakkas noorsoolavastustes kaasa mängima ka Salme Reek. Teatrisse tulid noorematest näitlejatest Erika Torger, Lia Tarmo, Meta Jürgo jt. Noorsooteatri kunstiliseks juhiks määrati ERKA-st naasnud endine Draamateatri näitleja Leo Martin.

Draamateatri nukuteater viidi kõigi oma tehniliste vahenditega üle Noorsooteatri koosseisu. Draamateatris kogemusi omandanud nukunäitlejate tuumik lagunes. Sealt tuli Noorsooteatrisse näitlejaks ja lavastajaks kogemustega nukunäitlejaist vaid Alice Mägi. Noorsooteatris ettenähtud üsnagi suurearvuline nukunäitlejate koosseis komplekteeriti peamiselt noortest algajatest näitlejatest, kes pidid saama vastava ettevalmistuse Noorsooteatri õpperühmas, kus nukumängu aluseid asus õpetama A. Mägi. Esialgse nukuteatrialase koolituse said sealt Ferdinand Veike, Raivo Kuremaa ja Ants Kivirähk.

Noorsooteatri näitlejate koosseis jagunes kaheks: noorsoonäitlejateks ja nukunäitlejateks. Vajaduse korral võeti noorsoonäitlejaid nukulavastusse ja ka vastupidi. L. Martini sõnutsi oli aga vaja kasvatada spetsiaalne nukuteatri kaader. See oli muidugi aastate küsimus. Heaks marioneti-mängijaks saamine nõuab suurt püsivust ja pikemaajalist treeningut, sest nukutehnika on võrdlemisi raske. Nagu meie teatrite ilme on juba välja kujunenud, nii peab ka meie nukuteater leidma oma kindla konkreetse näo, märkis Noosrooteatri juht Õhtulehele antud intervjuus.166 Teater pidas oma lavastuste adressaadiks eelkõige eri vanuseastmete noori. Nukuetendused olid mõeldud peamiselt koolieelikutele. Noorsooteatri eksisteerimise nelja aasta jooksul (1944–1948) jõudis publiku ette kakskümmend kaheksa lavastust, milledest kaksteist olid nukulavastused. Nukutükke lavastasid A. Mägi, A. Ruus ja H. Vaag.

Noorsooteater sai esialgu kasutada vaid Süda tänaval asuva maja teist korrust. Neis ruumides hakkas tööle teatri administratsioon ja seal sai teha ka proove. Mängiti peamiselt Draamateatri laval, aga ka Tallinna ja selle ümbruskonna koolides. Palju anti etendusi maakondades.

Esimesed nukuetendused anti kohe pärast uue teatri avamist sügisel 1944. Mängiti Draamateatri repertuaarist üle võetud lavastusi “œHaldjas Kastetilk” ja “œVõlude riigis” . “œ” Haldjas Kastetilk” on, kui nii võib nimetada, staarnäidend, kus pearaskus lasub nimiosakandjal haldjas Kastetilgal, mis aga ei tähenda kaugeltki seda, et ansambli osatähtsus oleks väike,” märgiti arvustuses.167 Ja lisati samas: “œNukunäidendi võlu selles seisnebki, et siin pole statiste ja kõrvalosi harilikus mõttes, vaid iga tegelane on tüki ja vaataja seisukohalt väga oluline.” Tõsteti esile lavastuse meeleolukust, terviklikkust ja näitlejate head mängulist taset. “œPeaosaline haldjas Kastetilk (Alice Mägi) sundis tihti unustama et tegu on vaid nukuga.” Teistes osades olid: Viker ja Kaar – H. Vaag ja J. Rebane, Rott – J. Rebane, tähepoisid – L. Tui ja A. Leetva, Tähetaat – V. Gutman, Pääsuke – M. Rotberg, Põrnikas – E. Malmsten (Meil), Mutionu – H. Vaag, Uduemand – L. Tui. Kriitika heitis lavastusele ette halba kuuldavust, kuid arvas samas, et mikrofoni kasutamine oleks ka selle puudujäägi kõrvaldanud.

8. aprillil 1945 esietendus esimese Noorsooteatris valminud uuslavastusena L. Martini nukunäidend “œAastaajad” . Lavastas A. Ruus. Kaasa tegid noored näitlejad Lia Tarmo ja Jüri Järvet. A. Mägi: “œ” Aastaajad” oli tehniliselt väga raske lavastus, suure piltide arvuga ja rohke tegelaskonnaga. Palju oli laule. Eriti palju tööd ja vaeva nõudis ballett nukkudega, mida “œLillede valsi” saatel P. Tšaikovski balletist “œPähklipureja” tantsisid lumehelbed. Balletis oli kuus nukku, peale nende veel kaks solisti – naistantsija ja meestantsija. Esimest käivitasin mina, teisega tuli väga edukalt toime noor näitleja Johannes Rebane. Peale Lumehelveste balleti oli lavastuses veel Kalliskivide tants, Jänkude tants ja Lillede tants. Dekoratsioon oli lavastuses äärmiselt stiliseeritud.” 168

Kriitika heitis lavastusele ette pinge ja terviklikkuse puudumist. Õnnestunumaks peeti kunstniku tööd. A. Saldre kujundatud lavapiltidest oli efektseim sünge sügistormi kujutus. Kevade ja sügise pildid oleksid aga pidanud kriitika arvates üksteisest rohkem erinema. Näitlejatöödest oli esile tõstetud Ants Kivirähki Pauka plastilisust (sama osa mängis ka J. Rebane) ning Alice Mägi Tiiu head diktsiooni ja liikumist. Seevastu Hansi Karro Ants “œoleks võinud kõnelda vähem vanainimeselikult” .169 Üldiselt polnud aga noored algajad nukunäitlejad nukuliikumises veel küllalt vilunud. Nii mitmeski tantsustseenis jäi puudu vajalikust n-ö tantsulisusest, st nukkude liikumise plastilisusest ja harmooniast. Esietendusele järgnenud arvustuses märgitakse kokkuvõtteks: “œ/.../ veidi palju trafaretsust ja vähevõitu leidlikkust, mis mõjuks ergutavalt laste fantaasiale. Vahest suureneks etenduse pinge, kui vähendada üksikpiltide arvu.” 170

Järgmisena sai lavaküpseks I. ja V. Å vembergeri “œBeri-Baar” . 1944/45 teatrihooaja ülevaates märgiti selle näidendi kargemat elutunnetust võrreldes senini etendatud, sageli sentimentaalsusele kalduvate nukutükkidega.171 Esietendusjärgse päeva Õhtulehe arvustusest leiame lühikese sisukokkuvõtte: See on lugu väikesest poisist Beri-Baarist, kes muudetakse ta kurjuse ja südametuse tõttu kõige inetumaks poisikeseks. Ja alles siis, kui ta on tegudega tunnistanud oma muutumist, oma südame headust, antakse talle tagasi ta endine välimus.172 Ühtlasi on samas artiklis täheldatud kompositsioonilise külje ebaühtlust ja muinasjutu mõningat naiivsust.

“œBeri-Baari” tegevus toimub Indias. A. Mägi meenutamist mööda oli tegijaile üsna raskeks probleemiks tõetruult edasi anda India miljööd ja omapära. Et sellesse eksootilisse miljöösse sisse elada, loeti trükis avaldatud reisikirjeldusi Indiast, tutvumaks India eluga ja hindude kombestiku ning käitumisviisiga.

Võib oletada, et see lavastus jäi tolle aja kohta keskpärasele tasemele. Kuna Noorsooteatri esimestes lavastustes kasutati Draamateatrist üle toodud vanu nukke, oli nukulavastuste kujunduslik külg stiililt väga ebaühtlane ja kirju. Kunstniku kavandeid ei tehtudki.173 Dekoratsioonid tegi lavastaja juhtnööride järgi lavatööline Erik Pekk. Ka ei olnud edasiminekut nukuliikumise tehnikas. Osatäitjaist tõsteti esile J. Rebase Beri-Baari. Lavastuses mängis kaasa siis alles algaja nukunäitleja Ferdinand Veike. Tema Võlur “œoli antud lõunamaiselt, kuid muinasjutu raamides oleks vahest Võluri ebamaisem, müstiliste joontega rõhutatud esitamine efektsem olnud” .174 Lavastaja H. Vaag ise esines muinasjutuvestjana. Elavplaanis näitleja ehk jutustaja kasutamine nukulavastuste juures oli Noorsooteatri perioodil küllaltki sagedane. Jutustaja võis esineda mitmesugusel kujul: muinasjutuvestjana, võlurina, haldjana, klounina jne. Temal oli täita publiku aktiviseerija ja nukulaval toimuva vahendaja roll.

Kolmanda nukulavastusena esietendus Noorsooteatris I. ja V. Å vembergeri “œLugu hundist ja kolmest põrsakesest” . Tuntud loo lavastus arenes tempoküllaselt ja hoogsalt. Ent peategelasteks ei saanud mitte hunt ja põrsakesed nukulaval, vaid elavplaanis antud hundikütte-jahimehi eredalt mängiv klounipaar, mis tekitas tollase kriitika jaoks suuri küsitavusi. Rahule ei jäädud ka hundiga. “œKuid hunt ise, tema liikumine ja välimus olid kaunis armetud, nõnda et mõni laps teda isegi lambaks pidas. Ja kui ta lõpuks oma kurja teekonna jahimeeste kotis lõpetas, siis ei olnud sellel tarvilikku efekti. Hunt oleks pidanud antud olema hoopis õelama ja tigedama kiskjana, nõnda et me ikka põrsasüdamekeste hirmuvärinaid ja jahimeeste jahihimu oleksime saanud uskuda.” 175 Seegi kord tegi dekoratsioonid lavastaja juhtnööride järgi lavatööline Erik Pekk. “œLavapildid Erik Pekilt olid kohati lamedavõitu ja väheütlevad, eriti näidendi algosas. Kuid selle kõrval oli ka mõningaid väga hea realistlikkusega tabatud momente, näiteks põrsakodukese interjöör oma pliidi ja padjakese ning sisustusega.” 176 Näitlejate kõnes häiris kriiskav hääletoon, seda eriti põrsakeste osas. Näitlejad püüdsid tabada notsude loomulikku häälitsemisviisi, see aga muutis näidendi teksti raskesti jälgitavaks. Ka nukkude liikumises ei olnud märgata olulist nihet lavalise vabaduse suunas.

Need kolm lavastust kuuluvad Noorsooteatri nukutrupi õpiaega. Draamateatris nukunäitleja kogemusi omandanuist olid Noorsooteatri nukulavastustes tegevad vaid mõned üksikud. Eriti silmatorkav oli tagasilangus tekstilises osas, sest nukutrupp oli moodustatud algajatest noortest, kes alles õppisid näitlemise kunsti. Nukulavastuste taset mõjutas ka ruumide kitsikus, statsionaarse lava ja korralike prooviruumide puudumine.

Sügisel 1945 sai Noorsooteater enda kasutusse Vineeri- ja Mööblivabriku klubi saali Lõuna tänaval. Paraku oli aga lava etenduste andmiseks kõlbmatu ning tuli täielikult ümber ehitada. Samuti vajasid remonti saal ja kõrvalruumid. A. Mägi on meenutanud seda kibedat tööaega: “œTööde ulatus oli suur, tööjõudu aga polnud kuskilt võtta. Tegemist oli ka mitmesuguste vajalike materjalide hankimisega, mida tookord polnud kuigi kerge saada. Ei aidanud muu kui teatrikollektiivil endal tuli tööle asuda. Ilma nurisemata töötasid remondi- ja ehitustöödel nii mehed kui naised. Oma jõududega tehti kõik puusepatööd, värvimised ja maalritööd. Ise õmmeldi kardinad, korrastati valgustusseadmeid. Töö algas umbes novembri keskel. Töötati kahes-kolmes vahetuses 24 tundi päevas. Kõigist töödest võttis energiliselt osa teatri direktor Leo Martin. Tema eeskuju ja innustus mõjus kõigisse niivõrd ergutavalt, et kellelgi ei tulnud mõttessegi kurta “œnäitlejatele sobimatu” töö pärast. Ka teatri lavatehnilised töötajad, kellele langes suur osa remonditöödest, olid täie innuga asja juures.

Leo Martin ei rahuldunud vana standardse nukulavaga, mis Draamateatris oli kasutusel olnud. Ta tõi palju uuendusi nukulava konstruktsiooni. Draamateatris oli kasutatud ainult üht näitlejate silda, mis asus lava tagaseinas. Dekoratsiooni liikumiseks ja lavapiltide vahetamiseks oli seal võimalik kasutada ainult lintlava, s.o lava põranda laiust pikka linti, mis kahel pool lava külgedel oli keeratud vändaga varustatud rullidele. Lindile asetati dekoratsioonidetailid, millede tugipuudele olid asetatud vihid, et dekoratsioon ümber ei kukuks. Vajalikust liikumise suunast olenevalt vändati linti kas ühele või teisele rullile ning lohistati niiviisi dekoratsioonidetaile lindil üle lava. Lintlava oli üheainsa tagasilla tõttu ainus mõeldav nukkude edasiliikumise mulje tekitaja, sest nukke endid said näitlejad üleval kobaras olles ainult oma käte ulatuses edasi nihutada. Noorsooteatris ehitati sillad sõõri kujuliselt ümber terve lava, seejuures osa neist kõrgemale. Näitlejatel oli nüüd võimalus liikuda oma nukuga ümber lava /.../ vahetada kohti ning panna lava üleni elama /.../ Lisaks uuenduslikule sildade süsteemile laskis Leo Martin ehitada lava põrandale nuku-ketaslava. Ketta pöörlemine andis võimaluse ehitada üles mitu lavapilti. Dekoraatoril oli nüüd võimalus oma fantaasiat ilma kitsendusteta kasutada. Hiljem oli kavatsus ehitada koguni pöördlava, kuid selle teostamiseks ei jäänud teatril oma lühikesel eksisteerimisajal enam aega. (Muidugi jäi ka lintlava kasutamise võimalus, kui mõnes lavastuses seda vaja oli.) Peale uue nukulavakonstruktsiooni (see oli raudtorustiku peal) laiendati ja süvendati kogu lava noorsooetenduste andmiseks. Lava tagumine sein tehti täiesti uus. Elektrisisseseade ehitati samuti täiesti uus. Töötempo oli hoogne. 1945. aasta vana-aasta õhtuks oli maja valmis. Kahjuks ei jõutud selleks ajaks muretseda uusi prožektoreid ning nende puudumise tõttu ei saanud pühade ajal seal veel etendusi anda.” 177

Üheaegselt ehitus- ja remonditöödega käisid korraga mitme lavastuse proovid. 21. veebruaril 1946 avati Noorsooteatri uus maja Lõuna tn 17 ja 24. veebruaril oli T. Gabbe nukunäidendi “œKristallkingake” esietendus.

“œKristallkingakese” ettevalmistusperioodist ja lavastusest endast on Alice Mägi kõnelnud järgmist: “œTöö lavastusega oli ränk. Kõik näitlejad olid uued, kes polnud kas üldse mitte või siis ainult väga vähe nukuteatriga tegelenud. Lavastuses mängisid Vaike Karusoo, Helga Purre, Linda Talmre, Aino Raid, Meta Jürgo, Lembit Lahe, Ferdinand Veike, Raivo Kuremaa, Ants Kivirähk. Uus lavasüsteem oma rohkete võimalustega oli veel võõras ja harjumatu. Kasutasin selles lavastuses ketaslava ning sõõrsilda täies ulatuses. See võimaldas laval üheaegselt liikuma panna üle kaheksa nuku. Esialgu oli üsna raske orienteeruda kõigis lavastuslikes võimalustes. Suureks abiks oli mulle dekoraator Alfred Saldre. Temaga koos katsetasime läbi kõik lavatehnilised võimalused. Tehniliste proovide arv oli suur. Olin igal tehnilisel proovil koos Saldrega. Vahel kestis mu töö väikeste vaheaegadega ööpäev läbi, sest tehnilisteks proovideks jäi tihti aega ainult öösiti.

Päeval toimusid aga proovid näitlejatega, millest suur hulk langes nukukäivitustreeningule. Ka nukukäivitustreeningu tundides olin ma alati kohal ja abistasin näitlejaid. Nukukäivitustreeninguid tuli teha ka hiljem, kui lavastus oli juba küps, iga etenduse eel. Kuna tegemist oli algajate näitlejatega, tuli väga suurt tööd teha teksti õppimisel ja karakteri kujundamisel. Mul tuli iga näitlejat eraldi õpetada teksti rääkima. Sageli pidin neile tüübid ette tegema ning vahel sõna tõsises mõttes neile sõnad suhu panema. Kuigi ma ise niisugust meetodit õigeks ei pea, oli see tookordseis tingimustes paratamatu, sest Noorsooteatri osast ei võinud ma ju kogenumaid näitlejaid ära võtta ning tuli kasvatada ning välja õpetada oma nukunäitlejate kaader. Hilisemate lavastuste käigus jäi niisugune töö muidugi järk-järgult vähemaks. “œKristallkingakese” lavaletoomine aga nõudis veel stuudiotööd näitlejatega ning selleks ei piisanud tavalisest arvust lugemisproovidest. Lugemisproovidest ei läinud me veel kaugeltki üle nukulavale. Järgmine proovietapp toimus tavalises proovisaalis, kus tegime seadeproove ilma nukkudeta, elavate näitlejatega. Sellel prooviperioodil õppis iga näitleja kehastama oma osa ning kujundas välja lõpliku karakteri. Alles siis võis üle minna nukulavale. Nüüd ei kiskunud nukukäivitamise tehnilised raskused enam näitlejaid oma osast välja, sest iga karakter oli neil juba kindlalt omandatud. Niisugune töömeetod osutus täiesti õigeks ja tulemusrikkaks. Tänu pidevale nukukäivitustreeningule oli nukuliikumine kogu lavastuses üsna heal tasemel. /.../ Lavastuses oli ka mitu tantsu. Ballistseenis, mis üldse oli üks efektsemaid stseene lavastuses, oli seatud divertismendina Hüpiknuku tants. Selle teostasid F. Veike ja M. Tarto. /.../ Ballipildis tantsisid ka Tuhkatriinu ja prints. Nad tantsisid valssi, mida polnud küll vaja tantsujuhi poolt eriliselt seada, kuid nõudis osatäitjatelt siiski üsna suurt treeningut. Tantsude ja üldse kogu nukuliikumise efektsusele aitas tunduvalt kaasa uus nukulava süsteem. /.../ enam ei tekkinud nukuliikumises ka ebaloogilisi pause, mis vanal laval olid paratamatud.

Kuid suuri edusamme oli teinud ka nukuvalmistamine. Nukuvalmistamisel tehti laboratoorset tööd, uuriti nukukeha kaaluvahekordi, proportsioone ning mitmesuguseid liikumisseadusi. Püüti valmistada niisugune nukk, mis tagas tema liikumise täieliku loomutruuduse, kui vaid näitleja oskab seda ellu viia. Laboratoorse uurimistöö tulemusena osati nukke tõepoolest muuta väga paindlikeks ja kergesti liikuvaiks.

Väga paindlik ja liikuv oli Ferdinand Veike narr. Tugev oli Ants Kivirähk kuninga osas. Ta oli ka proovidel väga püüdlik ja nõudlik oma osa suhtes. Tubli triona esinesid võõrasema ja ta tütred. Võõrasema oli Marta Tarto, tütred: Javotte – Vaike Karusoo ja Hortensia – Helga Purre. Vähem õnnestunud oli Raivo Kuremaa prints. /.../ Tuhkatriinut mängisin mina. /.../ Etenduses oli ka muinasjutuvestja (elava inimesena). Selles osas esines Helmut Vaag. Etendus algas proloogiga, milles muinasjutuvestja vestles lastega. Lavale oli seatud hiiglasuur muinasjuturaamatu kujutis. Selle seest astus välja Tuhkatriinu. (Samuti inimesena ning samas kostüümis, mis oli seljas Tuhkatriinu nukul.) Nad vestlesid muinasjutuvestjaga näidendi tegevuse teemal. Siis kadus raamat ning algas etendus nukkudega. Etenduse lõpus kasutasin sedasama võtet. Siit tuli raamatust muinasjutuvestja kõrvale Tuhkatriinu oma ballikostüümis.” 178

“œKristallkingake” kujunes üheks etapiliseks lavastuseks Eesti nukuteatri ajaloos. Edasiminekut nukkude liikumises märkisid kõik arvustajad. Nii on kirjutatud: “œVõrreldes mõnegi eelnenud lavastusega oli siin nukkudes märksa enam nõtkust ja loomulikkust, mis tõeliselt loota lubab meie nukuteatri kiirele arengule.” 179 Kriitika oli rahul just inimnukkude liikumisega, loomnukkude liikumine olevat olnud tunduvalt kohmakam ja ebaloomulikum. Nukulaval taheti näha elavate loomade võimalikult täpseid koopiaid.

Naturalismist olid vaimustunud ka tegijad ise. Nii olid inimnukkudel peensusteni välja töötatud kõik elava inimese kõige pisemadki kehaosad, millel aga saalist vaadatuna mingit tähtsust ei olnud. Õnnestunuks hinnati “œKristallkingakese” lavastuses A. Saldre värviküllaseid, muinasjutupäraseid ja poeesiarikkaid lavapilte, mis aitasid kaasa kogu lavastuse poeetilise atmosfääri loomisele. Osatäitjaist on kriitika esile tõstnud kõigepealt A. Mägi Tuhkatriinut, V. Karusoo ja H. Purre võõrasõdesid, M. Tarto võõrasema ning F. Veike narri.

“œKristallkingake” oli ka esimene nukulavastus, milles kasutati elavat orkestrit. Senini oli läbi aetud klaveri, akordioni ja heliplaadimängijaga. Orkestrit juhatas L. Saul. Etenduse meeleolule vastava muusika oli kirjutanud A. Ruus. Nii sündiski “œKristallkingakese” näol harmooniline lavastuslik tervik, mitte aga selline eklektiline piltide rida nagu enamik varasemaid nukulavastusi Draamateatri perioodist. Kriitika on lavastuse kohta märkinud kokkuvõtlikult: ” “œKristallkingake” on palju kunstiküpsem senimängitud Noorsooteatri nukulavastustest.” 180

Järgmisena esietendunud “œKolm muinasjuttu” vastupidiselt “œKristallkingakesele” ei pakkunud lavastuslikult midagi nii säravat ja uut, kuid kinnitas siiski uue kvaliteedi püsimajäämist nukutrupi mängutasemes. Nagu kirjutas Karin Kask oma arvustuses, olid nukud seegi kord “œküllaltki liikuvad” .181

Lavastus koosnes kolmest lühinäidendist, mida omavahel seostada on väga raske. Küllap tingis nimetatud näidendite valiku aeg. Pidi ju tollel ajal repertuaaris olema tingimata mõni nõukogulikust ideoloogiast kantud väga plakatlik lavastus. Eriti vastas sellele nõudele S. Preobraženski “œSookoletis Pluh-Pluh” . Kriitik R. Kangro-Pool kirjutas, et näidendis on “œtubli ja kartmatu poiss Peedu antud mingi skeemina, kes ruttu, üht ees, teist taga, lubab oma käe ohverdada õnnetu Jänese päästmiseks, siis samuti jala ja südame, et pääseksid Metsavana ja Pohlamari. Halb on see, et abistamise vajadus ei selgu meile abistatavate hädaohusituatsioonidest, vaid /.../ autori poolt väga pinnapealselt antud jutustusest.” 182

Kolmest lühinäidendist pidas kriitik õnnestunumaks “œKaru ja tütarlast” . “œSee süžee esines selgelt, nukk-laps ja nukk-karu olid oma iseloomude ja tegumoega reljeefselt vastamisi seatud, ehituse dekoratsioonid tüüpiliselt muinasjutulised. Ma ei nõustunud vaid metsadekoratsiooniga: jutt on eksimisest metsa, kuid metsa asemel näeme üksikpuid kuskil lagendikul, kus nagu ei sobigi eksinult huigata. Ei saanud nõustuda ka lõpustseeniga, kus Elsa, kes kõik võidab headusega, koju laseb end viia pettuse abil. Too Karu oli lõpuks nii mõnusaks muutunud onu, et ei tundunud sobivana petta säärast.” R. Kangro-Pool lisab: “œNii esimeses kui teises tükis nägime eksimist metsa. Mis teha, muinasjuttudes on väga palju seda eksimist metsa. Kui aga paari aasta kestes pead nukuteatris nägema peaaegu sajaprotsendiliselt repertuaaris ikka eksimist metsa, et sealt jälle välja koju seigelda, siis ei saa mööda monotoonsusest, kuigi vahelood alati veidi erinevad. Seepärast peab otsima sekka ka teisi aineliike!” 183

Ka viimase loo – “œTõrva-tolbatsi” – kriitikas täheldati sisulist küsitavust ja vastuolulisust. “œSiin näeme küll taadi tarkusevõimet, mis teda hädas aitab, kuid ta talitamine koos eidega on kuidagi selliselt sahkerdav tulusaamisel, mis ei ole eeskuju andev. Kui taat tõrva abil kinni püüab Rebase, Jänese, Hundi, Karu, laseb ta neid endale tassida kapsaid, koort, sinki, mett. Ta on pahane, et loomad tegid kurja tema majapidamisele, aga on rahul, kui need loomad teisalt võtavad, et temale anda. Sest rebane peab ju koorepoti kuskilt varastama, et tuua see taadile. Samuti peab karu kelleltki mesipuu “œära tõstma” jne. Selle asemel, et juhtida loomi oma meelt muutma, kujutatakse, kuidas eit hõikab koorepüti juures ja imetleb sinki! Polnud vaatamiseks midagi ülevat ka selles, kui taat käis ringi, suur kirves käes, ja raius loomadel sabasid maha.” 184

Osatäitmistest on tollane kriitika esile tõstnud A. Mägi Elsat, kelle liigutustes oli loomulikkust ja täpsust. Ent ära on märgitud ka nooremate, vähemate nukumängukogemustega näitlejate tööd. Nii hinnati ilmekaks R. Kuremaa Peedut ja Hunti, H. Purre jäneseid ja A. Kivirähki erinevate karakteriomadustega karusid. A. Mägi mäletamist mööda paistsid “œTõrva-tolbatsis” hea mänguga silma ka V. Karusoo Eidekese karakterosas ning Lembit Lahe Taadina. Kõik kolm muinasjuttu lavastati lintlaval.

Ilmselt jäi ka jaanuaris 1947 esietendunud M. Å urinova “œKülmataat” n-ö realavastuste tasemele. Üldtuntud muinasjutu kurjast võõrasemast, tema tütrest ja vaeslapsest lavastas Leo Martin. Kasutati lintlava, kusjuures kujunduslikult ei olnud “œKülmataadi” ettekanne kuigivõrd mõjuv ega nõudlik. H. Jänes on kirjutanud, et lintlava kasutati enamasti kergemais lavastustes, kuid vahel ka lihtsalt ajapuuduse tõttu või mugavusest.185 Kriitik R. Kangro-Pool märkis oma valdavalt tüki sisu ümber jutustavas arvustuses muu hulgas, et “œlavastus andis üsna rahuldavaid kordaminekuid“œ, ja lisas: “œAinult Vanamehega ei saanud hästi rahul olla – ta oli juba kujult kuidagi ebamääraselt nässakas, kontuurideta, liialt kustunud, kui nii võiks ütelda. Häältki võiks tal rohkem olla, eriti kui arvestame neid peaaegu liialdusena paisutatud hääletõstmisi, mida kogu aeg kuulsime Vanaeidelt ja Vandalt.” 186 Kriitikast võib järeldada “œKolme muinasjutu” ja “œKülmataadi” lavastustes esinenud forsseerimist ja pingutatud, ebaloomulikku kõnelemisviisi.

Carlo Collodi muinasjutu “œPinocchio” seadis ümber nukunäidendiks selle lavastaja H. Vaag. Lavastuse “œPuunukk seikleb” juures näitejuhina-assistendina töötanud Ferdinand Veikele oli see töö esimene katsetus nukunäitejuhtimise vallas.

Nn nõukogulikku alget püüti leida ka nendest klassikalistest muinasjuttudest ja teistestki maailma väärtkirjandusse kuuluvatest teostest, kus seda tegelikult ei olnud. Ka nukutükkides püüti rõhutada tööteemat. Tähtsamate iseloomuomadustena nähti vaprust, usinust ja sõnakuulelikkust. Inimlik headus ja kaastunne jäid selle varju. Lastele adresseeritud lavastused pidid tingimata sisaldama midagi õpetlikku ja sealjuures n-ö nõukogulikku. Ja seda õpetlikku tuli sageli edasi anda näpuga näitava moraalilugemisena. On muidugi iseküsimus, kui palju teatritegijad niisugusest keelu- ja manitsusmeetodist kinni pidasid.

Kriitik R. Kangro-Pooli arvates olevat “œPuunukk seikleb” sündmustik olnud hoopis tugevamini seoses tegeliku eluga kui mitmes varasemas nukunäidendis. “œSeoses tegeliku eluga” aga nähti tollel ajal just seost nõukogude elulaadiga. Kriitik tõlgendab nukulaval nähtut järgnevalt: “œMa pean väga väärtuslikuks näidendi proloogis puunukk Truffaldino sünniloo näitamist puusepp Antonio juures. See on elavaks tõendiks, et Truffaldino pole mõni olend kaugelt “œsealt maailmast” , vaid meie endi peegeldus meie endi kasvatusliku elu keskelt. Kui too Truffaldino nüüd oma heatahtliku Muinasjutuvestja juurest ära jookseb ja kullaahnuses ja tööpõlguses halbade sõprade hulgas ulaelule laskub, siis on lastele kindlasti hoopis selgem, et ta kajastab reaalse elu pahesid, mille osaliseks võivad saada kõik, kes ei taha õppida, ei käi usinasti koolis, laisklevad ega hooli keelust või manitsusest.” 187

Lavastus arenes hoogsalt, üks seikluslik pilt vaheldus teisega. Kriitika poolt leidis heakskiitu seegi, et osa tegelasi oli antud elavplaanis. R. Kangro-Pool kirjutas: “œKa silmale on hea, et nukud vaheldumisi tegevuses on nukkudega ja elavate inimestega – Truffaldino sai meile seega hästi lähedaseks ja lood kujunesid mahlakaiks.” 188