II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
TÕUSUAASTAD (1956 – 1963)
FESTIVALIDEL MOSKVAS JA BUKARESTIS
1958. aasta tõi Nukuteatrile esimese festivalisõidu. Nimelt
osaleti veebruarikuus Moskvas toimunud üleliidulise noorsoo- ja
nukuteatrite festivali lõppvoorus. Sellest üritusest pääses osa
võtma kaksteist tollase N. Liidu paremat nukuteatrit.
Võimalus osaleda festivalil tuli esialgu suure üllatusena.
O. Liigand: “Ühel 1957. aasta varasügisesel
päeval sisenes kultuuriministeeriumi töötajate saatel teatrisse
rühm inimesi, keda esitleti Nõukogude Liidu nukuteatreid
ülevaatava komisjoni liikmetena. Külalised olid Moskvast ja
Leningradist. Komisjon nõudis, et neile kogu repertuaar ette
mängitaks. Pärast ülevaatust tehti teatavaks, et 13.–25.
veebruarini 1958 toimub Moskvas /.../ üleliidulise noorsoo- ja
nukuteatrite festivali lõppvoor: 120 nukuteatrist pääseb
lõppvooru ainult 12 ning nende hulka on arvatud ka Eesti
Vabariiklik Nukuteater Juhan Kangilaski eesti folkloori tutvustava
näitemänguga “Kaval-Ants ja
Vanapagan” ning G. Landau kaasajateemalise “Lumehelbekese
kooli” lavastusega. Üllatus oli suur, sest neli aastat
tagasi käis nukumängu teoreetik Fedotov Moskva Kesknukuteatrist siinse Nukuteatriga
tutvumas ning tema arvates oli Eesti Nukuteater üks madalama
tasemega kollektiive kogu Nõukogude Liidus. Näitlejaskonna hulgas
tekkis kaksipidi arvamusi. Ühed väitsid, et küllap festivalil
peab olema esindatud iga liiduvabariik ja seetõttu on Eesti
teatrile tehtud nii-öelda hinnaalandust; teised aga arvasid, et
kui juba meie oleme head, siis on Nõukogude Liidu nukuteatrite
kunstiline tase üldiselt madal.” 387
Moskvas selgus, et festivali lõppvoorust võtab osa 18
nukuteatrit. 16 teatrit esitasid oma lavastused käpiknukkudega.
Kaks erisüsteemi viljelejat olid 20-aastase staažiga Moskva
Varjuteater ja 36 aastat tegutsenud Leningradi Demmeni-nim.
Marionetiteater. Eesti NSV Riiklik Nukuteater (see nimetus anti
teatrile vahetult enne Moskva festivali) oli oma 6-aastase
tööstaažiga lõppvoorus osalenutest kõige noorem. Läti Riiklik
Nukuteater oli siis 14-aastane. Ülejäänutel oli seljataga
20–40 tööaastat. Noorele Eesti Nukuteatrile oli juba lõppvooru
pääsemine iseenesest tore saavutus. Osales ju eelvoorus 72
nukuteatrit. Ka lõppvoorus läks Eesti teatril hästi. Mõlema
lavastuse eest anti Eesti Nukuteatrile kõrvuti Moskva, Leningradi,
Harkovi, Gorki ja Riia nukuteatritega festivali esimese järgu
diplom. Festivali laureaadi diplom anti meie teatri peanäitejuhile
F. Veikele, lavastajale-näitlejale R. Kuremaale, muusika-ala juhatajale V. Tarkpeale, kunstnikele R. Laidrele ja H. Vilms-Poolile ning näitlejaile L. Tuile, U. Leiesele, M. Orgussaarele, B. Mitile ja O. Paesüllale. Festivali laureaadi tiitel anti ka
näidendi “Lumehelbekese kool” autorile G. Landaule.388
Festivali arutluskoosolekul märkis Leningradi kriitik S.
Dreiden Eesti Nukuteatri lavastuste kohta, et neis paistab silma
näitlejate, lavastaja, kunstniku ja helilooja harmooniline
koostöö. “Pole püütud väliseid efekte, vaid kogu
väljendusrikkuse annavad näitlejad. Soovida jääks vaid rohkem
groteski ja fantaasiat lavastustes ning nukkude
kujunduses.” 389
Festivali lõpul toimunud konverentsil tekkisid vaidlused
nukuteatrite repertuaari ja kunstilise suuna üle ning tõusis
teravalt esile vastuolu kahe leeri vahel. O. Liigand: “Ühe voolu
eesotsas seisavad Riikliku Kesknukuteatri peanäitejuht S. Obraztsov ja Leningradi Riikliku Nukuteatri
peanäitejuht J. Demmeni, mehed, kes on töötanud nukuteatris ligi
nelikümmend aastat. Nad väidavad, et nukuteater õigustab ainult
siis oma olemasolu, kui ta lavastab selliseid näidendeid, mis
draama-, ooperi- või balletiteatril on võimatu lavastada.
Nukuteatri repertuaar ja lavastused peavad olema sellise üldistuse
ja tüüpilisuse astmega, missugust ülesannet ei suuda ükski elav
näitleja enda peale võtta. Teise voolu esindajad (neid on märksa
rohkem: Moskva Nukuteatri peanäitejuht V. Gromov, Leningradi Riikliku Suure Nukuteatri
peanäitejuht M. Koroljov jt) leiavad, et lavastada võib kõike.
Tähtis on vaid, kuidas ühele või teisele teosele lavastuslikult
läheneda. Konverents ei toonud kokkulepet. Huvitav on aga
siinjuures märkida, et festivalil esinesid täie eduga ja teenisid
publiku poolehoiu enamikus need teatrid, kes olid Obraztsovi poolt
kaitstud põhimõtted omaks võtnud. Ka meie teatri töös
kajastuvad need põhimõtted.” 390
Sellel konverentsil tehti festivalist osavõtnud teatrite
kohta ka üsnagi valusat kriitikat. Poola teatriteadlane prof
dr J. Sztaundynger süüdistas enamikku Nõukogude
Liidu nukuteatreid naturalismis. Mainiti, et juba paar aastakümmet
käib lahing naturalistlikkuse ja nukulikkuse vahel. Eks olnud see
nii ka Eesti nukuteatris. M. Koroljov märkis festivalil, et
nukuteatri spetsiifikast eksisteerib vaid mingi aimdus, ent
tegelikult ei tunne seda vist mitte keegi. Poola ja tšehhi
nukuteatri spetsid sõnastasid aga juba siis nukuteatri
peaülesande – kõnelda sümboli kaudu. See aga nõuab tihedust
dramaturgias, teksti nappust, tinglike kujundite loomist ja
lakoonilisust. Konverentsi lõppsõnas kiitis žürii esimees
dr. Jan Malík Läti ja Eesti nukuteatrite
näitlejate kaadrit ja lisas naljaga pooleks, “et kui oleks
võimalik, ta võtaks eesti nukunäitlejad nende kõrge
professionaalsuse tõttu kõik oma teatrisse” .391
Eesti Nukuteatrile oli festivalil osalemine kahtlematult
kasulikuks ja huvitavaks sündmuseks. Saadi vahetult osa teiste
nukuteatrite etendustest ning pandi nii mõndagi kõrva taha oma
edaspidiseks tööks. Sealtpeale avanes võimalus asuda kontakti
mitmete maade nukuteatritega. Eesti Nukuteatri festivalietenduste
edu ja võlu tagatiseks oli aga eelkõige nende rahvuslikkusest
tulenev eripära, euroopalikkus ja kontrast võrreldes teiste
nukuteatritega. Osutusid ju kõik festivali lõppvoorus osalenud
nukuteatrid (peale Tallinna ja Riia teatri) eelkõige slaavi
kultuuritraditsioonide kandjaiks.
Festivali ajal toimus ka UNIMA Nõukogude Liidu sektsiooni
liikmete aruandlus-valimiskoosolek. Eesti NSV Riiklik Nukuteater
võeti UNIMA liikmeks. Koosolekul valiti ka sektsiooni juhatus.
Üheks asepresidendiks Baltikumi esindajana valiti Ferdinand Veike,
kusjuures presidendiks valiti Sergei Obraztsov.
Moskva festivalile järgnes sama aasta maikuus UNIMA poolt
korraldatud ülemaailmne nukuteatrite festival ja konverents
Bukarestis. O. Liigand: “Bukaresti konverentsil räägiti ja
vaieldi nukumängu spetsiifikasse puutuvad küsimused enam-vähem
selgeks. Bulgaaria nukuteatreid süüdistati naturalismis,
Tšehhoslovakkia nukuteatrile heideti ette nende akadeemilisust,
tardumust traditsioonidesse, poolakatele pandi süüks rabelemist
otsinguis ning kindlusetust oma tõekspidamistes. Nõukogude Liidu
nukuteatrite tegelasi sarjati välismaiste kunstnike poolt
leiutatud vormide pimesi ülevõtmise eest. Kartuses, et neid
võidakse süüdistada mittekaasaegsuses, hülgasid kunstnikud
iseseisva vormilahenduse ning kasutasid neile võõraid stiile, mis
polnud dramaturgiaga kooskõlas.” 392 Konverents oli pöördelise tähtsusega sündmuseks
nukuteatri ajaloos, kuna sellel kõlanud kriitika ja sellest
arenenud probleemide tulemusel said nukumängu naturalistliku suuna
pooldajad lõplikult lüüa.
|