NUKUTEATRI KAHEKSAKÜMNENDAD AASTAD

TUHKURHOBUSE TRAAGILINE ELUKÄIK

Aasta 1982 oli teatrile juubeliaasta. Täitus kolmkümmend aastat Riikliku Nukuteatri sünnist. Juubelihõngu oli tunda ka teatri igapäevastes tegemistes. See oli pingetest vabanemise aeg. Direktorite vahetus, F. Veike haigus ja teatrist lahkumine olid normaalse elurütmi segamini löönud. Sisevastuoludest vabanemise järellainetusena sündisid 1982. aastal mitmed tipplavastused, mis pälvisid nii kriitikute kui ka publiku tähelepanu ning paistsid silma nii sisulise sügavuse kui ka vormilise külje uuenduslikkuse poolest.

Üks neist oli Eugenijus IgnataviĨiuse nukunäidend “œTuhkurhobuse saatus” Leedu kirjandusklassiku Petras Cvirka novelli järgi. Lavastas selle R. Agur. Mängisid O. Paesüld, M. Peedo, P. Sikkel, H. Seljamaa ja T. Raadik.

“œTuhkurhobuse saatus” oli täiesti eriskummaline, erandlik ja omanäoline lugu Nukuteatri repertuaaris. Selle tingis temast hoovav rahvuslik hõng. See oli väga leedulik nukuteater. Kindlasti oli see nii tänu rahvuslike elementide rohkusele külaliskunstniku Bierute Cvirkiene kujunduses ning sellele leedu muinasjutule omasele sügavtõsisele nukrusele, mis ulatus traagikani välja. Elu traagilist ja julma poolust pole Leedu nukuteatris kardetud ka lastele näidata. Eesti nukuteater on leedulastest olnud palju pastelsem, leebem, järeleandlikum. Meil on hea ja kurja vahelises võitluses peale jäänud ikka parem pool. Leedu nukuteatris ei ole see aga alati nii.

Ka Tuhkurhobuse lugu kuulus tõsisemate, nukramate nukulavastuste kilda. Pajatas ta ühe hobuse saatusest sünnist surmani: varsa õnnelikust ja rõõmsast noorusest ning vana hobuse vaevadest ja igatsusest helluse järele.

Surm on loomulik ja paratamatu ning R. Agur leidis vajaliku olevat sellest ka lapsega kõnelda. Ka laps peab teadma, et elus pole mitte üksnes rõõmsat naeru, vaid on ka kurbust ja pisaraid. “œSurm on aga tõepoolest raske ja kurb sündmus, ja temaga on kokku puutunud kõik inimesed, loomad ning taimed, kes kunagi maa peal elanud. Midagi pole parata – ilma surmata poleks ka elu...,” kirjutatakse kavalehel. “œTuhkurhobuse saatus” püüdis lastes äratada aukartust elu vastu, hea ja kurva, sünni ja surma paratamatuse mõistmist.

Hobuse elulugu laval samastus inimese omaga. “œEtenduse põhimomentidest on ju varsa sünd samastatav inimese ilmaletulekuga, tema varsarõõmud väikese inimhakatise omadega. Samuti võib säluelu olla inimese noorukiiga, sarnased on esimesed vapustused tööikka jõudmisel ning lõpuks on tema surm võrdne oma elutöö teinud inimese hääbumisega.” 884 Kõigis oma erinevustes on kõik elusolendid (nii ka inimene ja hobune või mõni teine loom) oma põhjalt sarnased: “œmeil kõigil on valus, kui meid haavatakse, ja kõigil on hea, kui meist hoolitakse,” kirjutas L.Tungal. Ta arvas, et ühe hobuse elulugu pole nüüdisaja lapsele (eriti linnalapsele) ehk niisama argipäraselt südamelähedane, nagu oli seda P. Cvirka kaasaegseile. Pigem omandab laval hargnev lugu müütilis-muinasjutulise varjundi.885

Lavastuse läbi selgub, et surm polegi nii koletu ja traagiline. Pigem võib seda olla ehk elu ise oma halastamatuses ja julmuses. Toomas Ehasalu märkis oma kirjutises lavastaja oskust esitada surma “œvaikse kustumise, peaaegu valutu loomuliku kadumisena siis, kui kangelase missioon on vapralt täidetud” . Tema arvates mõjusid märksa traagilisemalt hoopis teised seigad, mis on ka lavastajapoolsete võtetega aktsentueeritud: “œNendeks on hobuse piltlik esmakordne aheldamine ning piinad tapvalt raskes töös ja tagasundimises, enesesäilitamistung raskuste kiuste.” 886

Lavastuse põhielemendiks oli sümboolne hiigelsuur vankriratas, mille pööreldes vaheldusid mänguplatsid ning mille liikumapanemise või järsu kallutamisega iga kord uus kujund luuakse ja mida mööda peatumatult, komistades ja kukkudes, kihutas hobune. “œKuid rattal pole lõppu ja jooksul pole hõlpu. See on metafoor, mis tõstab laval toimuva traagilise üldistuse kõrgusesse.” 887

R. Agur “œTuhkurhobuse saatuse” saamisloost: “œMulle meeldib Leedu rahvakunst ja Leedu käsitöö ja Leedu maalähedane mõtlemine ja kunst üldse. Ja siis leedulased ise pakkusid välja “œTuhkurhobuse saatuse” . See oli juba instseneeritud. /.../ Kunstnik oli Leedust Bierute Cvirkiene, s.o Petras Cvirka minia. Lootsin, et saame täisverd leedu kujunduse ja nukud. Me ei oska ise kasutada nahka nukkude tegemisel, seda töödelda, aga leedulased oskavad. /.../ Lõpuks, kui me need Cvirkiene kavandatud nukud oma töökojas nahast valmis tegime – ega nad nahast küll välja ei paistnud. Selles mõttes ei tulnud see, mis me tahtsime. /.../ Aga kirjanduslik materjal on jõuline ja mõnes mõttes mängib enda eest. Ja niisuguse traagilise liini sissetoomine meie repertuaari oli vajalik. Kahjuks seda tükki me ei saanud mängida nii palju, kui oleks tahtnud. Seda kujundust oli ringreisidele tülikas vedada. Ja kui Tõnu Raadik meie teatrist ära läks, oli tükk repertuaarist väljas. See lavastus oli ju suuresti rajatud Tõnu Raadiku musitseerimisoskusele.” 888

“œTuhkurhobuse saatus” kutsus kunstinõukogus esile eriarvamusi ja vaidlusi889:

R. Agur: “œ... tahtsimegi teha elu väärtust hindavat etendust.”

E. Niit: “œSuure sümboolikaga tükk, dramatiseeringus on jõhkrust veel enam. Autor on tüki suunanud täiskasvanuile. Kas nüüd see pole valesti suunatud?”

D. Normet: “œKurja teeb sedavõrd, et tekitab igavust, võõrutab last teatrist. Sündmustikku on siin vähe, mõjub illustratiivsena. Tegevus vaid viiuldaja jutu illustreerimine – see pole teater.”

R. Kangro: “œMinu arust on see lugu nagu kõigega kunstis ja poeesias. Nukuteater on kõigi meelest tittede-teater, raske on seetõttu tunnistada, et nukuteater valdab oma keelt. Esile tahaks tõsta Raadiku osa – esimene suurem osatäitmine.”

R. Agur: “œKõiki lavastusi on patt teha lapse esimeseks teatritükiks. Imelik küll, kui armastus ja surm tõukavad lapsi teatrist eemale.”

E. Niit: “œTeater on elav organism. Kui ta on jõudnud seisundisse, et on võimeline selliseid etendusi tegema, eks siis publik pea end kohandama.”

Direktor Ants Kivirähk: “œEa probleemidest ei maksa küsimust teha /.../ huvitav katse igatahes õigustas ennast.”

Kunstnik B. Cvirkiene: “œEtendus oli meil Leedus mõeldud vanematele klassidele. Ka meil oli vaidlusi, kas näidata seda tükki lastele või mitte. Otsustati, et sellele hellitatavale põlvkonnale tuleb mineviku muresid näidata.”

Väga emotsionaalselt ja värvikalt on “œTuhkurhobuse saatuse” kohta kirjutanud külaliskriitik J. Volodarskaja: “œKui nukuteatri lavale ilmus etenduse “œTuhkurhobuse saatus” (...) ajal muusikust noor mees viiuliga, kes mängis pikalt ja sisenduslikult, tõmbus meie süda kurbusest kokku. Me olime vaimustuses veel enne, kui noormees jõudis oma lugu jutustama hakata...

Tumeda taeva taustal, lõputul teel kihutab hobune. Tema samm on raske, suu vahul. Hobune on vana ja jõuetu. /.../ Ning enne, kui ta peatub igaveseks, peab ta jõudma jutustada meile oma eluloo. Loo elust, mis oli täis päikest, lootust ja muret. /.../ Üksildase jooks läbi elu täis alandust, solvangut, nälga. Ja nii kuni surmani...

Lihtne ja nukker süžee, üllatavalt peenekoeline ja täpne etendus /.../ Säärast filosoofilist ja lüürilist etendust, mis sunnib (igas vanuses!) vaatajat mõtisklema olemise, elu ning surma üle, on nukuteatris äärmiselt raske lavastada. Ja lavastaja on sellega toime tulnud.” 890 Lavastuse nukker-lüürilist meeleolu toetas hästi R. Kangro muusika. Meeleolukalt mõjus lavastuses kasutatud Mihkel Lüdigi koorilaul Karl-Eduard Söödi tekstile “œPõlismetsa järv” .

“œTuhkurhobuse saatus” oli huvitav ja emotsioone pakkuv nii publikule kui ka tegijaile endile. O. Paesüld:“œ“œTuhkurhobuse saatuses” tuli mitmeid rolle teha. Selle etenduse puhul oli neid, kes olid väga liigutatud ja mina ise ka laval olles teatud kohtades tundsin, et pisarad tulevad silma. Aga oli ka neid, kes ütlesid, et ei julge enam lapsega teatrisse tulla, sest laps sai niisuguse šoki sellest etendusest. /.../ Väga õnnestunud oli hobuste graatsiline liikumine ja see muusika seal taga.” 891

H. Toompere jälgis seda lavastust saali poolt: ” See lugu oli väga tõsisel ja elulisel teemal. /.../ Ta on Leedu tükk ja Leedu asjad kipuvad meie arusaamade järgi kõik natuke traagilised ja süngevõitu olema. Aga seal ei ole mitte süngus sünguse pärast, vaid elu on sageli üsna sünge. /.../ Ja kas ta olekski nii hea, kui ta nii roosa ja magus oleks, see elu. Siis läheks võib-olla igavaks kätte.” 892