II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
NUKUTEATER KUUENDA JA SEITSMENDA AASTAKÜMNE
VAHETUSEL (1968 – 1972)
KÜMNENDIVAHETUSELE TAGASI VAADATES.
1960-ndate aastate lõpu ja 70-ndate alguse Nukuteatrile tagasi
vaadates võib märgata püüdu oma seniseid žanripiire avardada.
Kõrvuti algupäraste traditsiooniliste seikluslike
nukukomöödiatega sirmil (“Mustkunstniku
kübar” , “Memme musi” ,
“Vembu ja
Tembu” , “Kiki ja Miki” )
võeti repertuaari sisult märksa tõsisemaid ja sügavamaid
näidendeid, kus väikesele publikule julgeti näidata ka elu
tõsisemat, nukramat poolt (“Kureke ja
Hernetont” , “Lugu
sepast” , “Pikse
pasun” ). Omalaadsed lavastused Nukuteatri repertuaaris olid
ka V. Luubi W. Disney järgi tehtud “Miki-Hiir
tondilossis” ning R. Aguri instseneeritud ja lavastatud A. Tolstoi “Kuldvõtmeke” .
Aastail 1969–70 lisandus näitlejateperre seitse II
õppestuudio kasvandikku (Evi Uus, Ly Lippur, Renate Luhavee,
Andres Roosileht, Krista Urvet, Mare Soomre ja Reet Rootare). Koos
esimeste stuudiolastega moodustasid nad nüüd juba üle poole
näitlejate koosseisust.
“Edasises töös lähtusid lavastajad Veike ja Agur oma loomingulises töös kumbki täiesti
erinevatest seisukohtadest, mis ühe täisvereliselt
professionaalse teatri juures pole sugugi halb nähtus, vaid ainult
mitmekesistab ja rikastab teatri kunstilist palet. F. Veike pani
oma töös enam rõhku lavastuste välisele hiilgusele, kasutades
rohkelt efektseid trikke ning nõudis sealjuures näitlejatelt
virtuoosset nuku käsitsemist. R. Agurile aga polnud niivõrd
tähtis nuku meisterlik valdamine, kuivõrd näidendis peituva
mõtte avamine. Ta ütles, et lapsi ei tule ainult naerutada ega
hämmastama panna, vaid nende tunde- ja mõttemaailma avardada, et
nad tänapäeva elunähtusi paremini mõistaksid. Vastavalt oma
tõekspidamistele valis kumbki ka repertuaari.” 668
Suure osa Nukuteatri repertuaarist aastail 1968–1972
moodustasid algupärased nukunäidendid. Kahekümne viiest
esietendusest (välja on jäetud aastavahetuse kontsertetendused)
oli algupärandeid kolmteist. Teatri oma autorite loetellu kuulusid
J. Kangilaski, E. Raud, U. Leies, O. Liigand, R. Reiljan ja E. Niit. Nii suure autoriteringi olemasolu oli
kahtlematult hea, ent paraku just algupärase repertuaari juures
ilmnes ühekülgsus, žanriline piiratus. Need olid enamasti
elavalt kulgeva tegevustikuga lõbusad lookesed, kus sisuline külg
jäi pinnapealseks, teisejärguliseks. Ühtlasi kaldusid teatri
repertuaaris olevatest näidenditest paljud nn rutiinse
pedagoogilise teatri valda. Viimast on R. Agur kommenteerinud
järgmiselt: “Selline teater ei austa oma lapsvaatajat. Ta leiab,
et laps peab nii-öelda kõrvad kikkis kuulama, võtma seda, mis
talle pakutakse, ja mitte vastu vaidlema. See on ju publiku
alavääristamine. Poeetilise kujundi mõistmisega kaasneb
teadmine, et publik saab sinust aru ja sina suhtud temasse kui
võrdväärsesse.“669
Nukuteatri sisulise külje uuenemisele eelnes püüd muutuda
visuaalses plaanis. Kõneldes 60-ndate aastate lõpu ja 70-ndate
alguse Nukuteatri kunstnike töödest, ei saa unustada Jutta Maisaare lühikest, ent ergast loomeperioodi.
Vahetades välja peakunstniku kohal juba väsinud R. Laidre, tõi ta teatrisse värvirõõmu ja sära. J.
Maisaare aastail 1967–1970 tehtud üheteistkümnest tööst olid
parimad “Memme musi”
oma läbitunnetatud ruumilise lavapildi ja armsate nukkudega,
“Tahan
olla suur” napp ja lakooniline lava kolme pöörleva
ristküliku, maitseka värvikombinatsiooni ning isikupäraste
nukkudega, “Muinasjutt
hiirepojast” tinglik-stiliseeritud lavapilt. Muidugi lisandub
siia “Kurekese ja
Hernetondi” lahendus kunstnikule harjumuspäratuis mahedais
värvitoonides. Tähelepanu äratasid ka omapärased nukud.
Palju uusi tuuli lava- ja nukukujunduses tõi Jaak Vausi asumine Nukuteatri peakunstniku kohale 1971.
aastal. J. Vausi tulekut ja algavat koostööd R. Aguriga võib
seostada uue tõusuperioodi algusega. R. Agur: “Jaak Vaus tuli
meile verivärske tudengina, mõtteid täis. Selleks ajaks oli meil
juba ka oma n-ö noorte trupp, kellega ka Jaak Vaus liitus. Nüüd
me tundsime end juba kindlamini, võisime mitte ainult rääkida ja
unistada, vaid ka oma mõtteid realiseerida.” 670 Elsa Startšenko: “Kui Jaak Vaus Nukuteatrisse
tuli, siis olid tal nukud rohkem õnnestunud kui ülejäänud
kujundus. Esimesed lavastused tulid Jaagul lavakujunduselt
võib-olla ehk liiga kirjud, nii et nukud nagu uppusid sinna ära.
Aga muidugi, mida edasi, seda paremaks ja ka huvitavamaks ning
sümboolsemaks tema kujundus läks.” 671
J. Vaus äratas tähelepanu juba päris esimeste töödega. Tema
esimesed sammud nukuteatri tohutute võimaluste maailmas olid
julged ja eredad. Igas töös oli märgata noorele inimesele omast
otsivat vaimu ja julgust. Nii nagu R. Laidre, nõnda oli ka J. Vaus
kohe algusest peale väga tööga koormatud. Aastail 1971–1972
oli kaheteistkümnest esietendunud lavastusest üheksa tema
kujundatud.
Nukulava kujunduses taotleti lakoonilisust ning paremaid
mänguvõimalusi. Uus eritasandiline liigendatud sirm laiendas
tublisti mängupinda ning võimaldas näitlejail ilmuda kord
publiku ette, kord varjuda sirmi taha. Stiliseeritud nukkude
välimuses võis eelkõige märgata püüet avada nende seesmist
olemust ning ülesannet. Intervjuus E. Purjele ütles O. Liigand: “Väär on see, kui arvatakse, et
nukuteater on suure lava kunst miniatuuris. Teatris nagu üldse
kunstis on kujutlemisobjektiks inimene. Suurel laval sünnib see
läbi inimese, nukulaval aga läbi elutu nuku. Seetõttu on
nukkudel suur üldistusjõud, nad väljenduvad allegooria kaudu.
Üldistatud, sümboolsed kujud /.../ on suutelised väga suuri ja
filosoofilisi mõtteid kandma.” 672
Nukuteatri kunstnike saavutusi madaldas etenduste
kunstilis-tehnilise taseme ebaühtlus. Teater oli palju
rännakutel. Statsionaaris anti vaid kuuendik etendustest. Eri
paigus olid aga esinemistingimused erinevad.673 Ka olid tekkinud omamoodi käärid tingliku
lavapildi ja nukulaval valitseva realistliku ning poeesiakauge
dramaturgia vahel.674
“Nukuteatri etendus on peaaegu alati sünteetiline – selles
põimuvad sõna ja tegevus, nukud ja nende elukeskkond, muusika ja
helitaustad. Rõõm on tõdeda, et teater on muusikale suurt
tähelepanu pööranud: enamik lavastusi läheb koos originaalse
muusikaga, kusjuures koostööle on kutsutud paljusid meie
silmapaistvamaid heliloojaid. Nende hulgas on olnud B. Kõrver, E. Tamberg, H. Otsa, Ü. Vinter, A. Oit, J. Koha, A. Pärt, K. Sink jt,” kirjutas V. Kivilo. Ja lisas samas: “Küll oleks tore, kui
säärases esinduslikus rivistuses saaks üles lugeda ka meie
nimekaid kirjanikke, kes nukuteatrile kirjutaksid!” 675
V. Kivilo arvates ei olnud aga tollal lood kaugeltki korras
helitehnilise baasi ja võimendusseadmetega Nukuteatri päriskodus
Tallinnas. “Andekalt loodud ja väikesele koosseisule kujukalt
instrumenteeritud muusika kaotab paraku paljugi oma mõjust, kui
vaataja seda kahjuks küllalt ilmekalt-reljeefselt ei kuule.
Võimaluste piires tuleks selles suhtes juba lähemal ajal midagi
ette võtta. Muidu võib teater kaotada oma heliloojatest
kaastöölised, kellel on ju igapidi õigus pretendeerida etenduse
kaasautori nimetusele. Kes siis tahab pooltühja või poolikute
resultaatideni jõudvat tööd teha?” 676
Üheks Eesti Riikliku Nukuteatri arengu piduriks sai
kuuekümnendate aastate lõpus kasutusele võetud
kolmetrupisüsteem, mille tingis suur etenduste arv aastas.
Plaanilised näitajad olid teatrile kõrgemate instantside poolt
ette kirjutatud. Nii oli kõigis teatrites üle terve NSV Liidu.
Kõikjal pidi olema etenduste arv väga suur. Rõhku hakati panema
mitte kunstilisele tasemele vaid plaanilistele näitajatele,
võimalikult suuremale tulule. Suurendati etenduste arvu hooaja
vältel, samal ajal ei pööratud küllalt tähelepanu nende
kunstilisele küljele.677
Jaguneti kolmeks trupiks, tekkis kolm teatrit ühes teatris.
Üks trupp võis anda ringreisietendusi, teine aga samal ajal omas
majas uue lavastusega proove teha. Ka meisterlikkuse tasemelt ja
koolituselt olid trupid erinevad. Küllaltki raske oli viia
näitlejat ühest trupist teise või haarata ühe trupi näitlejat
teise trupi lavastusse.678
K. Renel: “Kõik sõltus ju etenduste plaanist
ja uuslavastuste plaanist. Ja kuna plaani täitmisega jäime
hätta, siis loodi kolme trupi süsteem, et saaksime rohkem
etendusi anda. Etenduste andmine omakorda sõltus sellest, kas
teatril oli masinaid, et saaks kaks truppi maakondadesse välja
sõita ja kolmas trupp võiks linna jääda.” 679
Ometigi võis Nukuteatris, nii nagu Eesti teatrielus tervikuna,
täheldada uuenemistendentse. Kasvas allegoorilise kujundi
osatähtsus ja vormilise külje mitmekesisus. Teatrikunstis oli
märgata süüvimist karakterituuma ja uute väljendusvahendite
otsingut.
Ülevaadet 1968.–1972. a Nukuteatrist sobib lõpetada V.
Kivilo kui ühe neil aastail Nukuteatrist kõige enam kirjutanud
kriitiku sõnadega: “Kahjuks on see teater kriitika vaateväljast
rohkem kõrvale jäänud kui ükski teine. Ometi antakse ka seal
etendusi ja tehakse üsna tõsiselt võetavat kunsti. Vahepealsest
stagnatsiooniperioodist näib teater igatahes üle saamas olevat.
Seda enam peaks ta muude kollektiivide kõrval huvi pakkuma ka
laiemale teatriüldsusele, kerkima tema tähelepanu orbiiti. /.../
nukuteater /.../ pakub oma vaatajatele üldiselt head vaimutoitu
ning on viimasel ajal hakanud ka oma vaatajate emotsionaalset
skaalat laiendama ja neile südameharidust andma; /.../ Oodata
jääb, et teater julgemalt laiendaks oma etenduste žanrit ja
püüaks leida uusi väljendusvahendeid. /.../ Publik on tal küll
erk ja vastuvõtlik, teatri enda fantaasialend aga ei tohiks mingil
juhul madalaks jääda.” 680
|