EESTI DRAAMATEATRI NUKUTRUPP (1936 – 1944)

EESTI KUTSELISE NUKUTEATRI LOOMINE

1930-ndate aastate lõpus oli Eestimaal välja kujunenud euroopalike traditsioonidega rahvuskultuur. Tähtsat osa etendas selles rahvuslik teater. Erilist tähelepanu pöörati tulevase vaataja kasvatamisele lasteetenduste kaudu. Lasteetendused Draamastuudio teatris paistsid silma poeetilisuse ja stiilsusega. “œKõik see paneb aluse spetsiaalse alajaotuse tekkimisele teatri juurde 1935-ndast aastast: Draamastuudio Noorsooteatrile, kes omakorda hakkab arendama Eestis seni vähe tuntud nukulavastusi.” 63 Draamastuudio teater leidis endale tänuliku auditooriumi väikelinnades ja maal. Ent ringreisid noorsoo- ja lasteetendustega lõppesid enamasti puudujääkidega, sest kulud olid suured.

“œSkupa nukuteatri külaskäik ning selle edu meie rahva hulgas viis mõttele teha nukumänguga laste- ja noorsooetendused maapublikule kättesaadavaks,” meenutab O. Liigand. 64 Niisiis tingis nukuteatri tekke Eestimaal peaasjalikult noorsoo vajadus lasteetenduste järele. Nukuteatrile hakatakse vaatama kui lasteteatrile ja see jääb nii aastakümneteks. Kuigi maailmapraktikas ei olnud nukuteater kaugeltki ainult lasteteater.

Koostöös kunstnik Päären Raudveega võttis kutselise nukuteatri ettevalmistamise raskused oma õlule Draamastuudio teatri juht Leo Kalmet. “œKaasavaraks” oli tal sõnalavastusteatrist saadud näitleja-, lavastaja- ja kunstnikupagas ning eeskujuna ja innustajana kuulus Tšehhi nukuteater. Paraku ei reetnud prof. Skupa eestlastele oma teatritegemise saladust ega lubanud ka külalisetenduste aegu Estonias lähemalt tutvuda oma teatri kulissidetagusega.

Kuigi professionaalsete teatrimeeste Eduard Lembergi (Lemmiste) ja Herbert Tamme lõpule viimata jäänud töö “œPisuhänna” väljatoomiseks nukulaval ja August Libliku ning Poska-Siirakute poolprofessionaalsed nukuteatrid, samuti Alla Orava dekoratiivnukud olid loonud soodsa pinnase Eesti kutselise nukuteatri tekkeks, osutus nukuteatri loomise mõtte praktiline teostus väga raskeks. Puudus vastava ettevalmistusega kaader peale Sam  ja Helma Siiraku.65 Draamanäitlejatest moodustatud nukutrupp pidi alustama nukumängu AB-st.

Esialgseks katseks palus Leo Kalmet Taavet Poskal kirjutada väheste tegelastega lühinäidend, et saaks nukumängu proovima hakata. Paari päevaga valmiski Poskal ühevaatuseline kolme tegelasega laulumänguke “œMöldri mälestused” . T. Poska on meenutanud selle sisu: “œSelle pildina ma olin kavandanud veski, et oleks laval pidevat liikumist. Möldri õues talitab ta emand, samas mängib poeg kitarri. Nende vahel on ka kõnelusi. Siis tuleb veski poolt jahuse põlle ja mütsiga mölder, kel on hallid juuksed. Ta istub pakule puhkama ja siis nad räägivad sääl omi nooruspäevade mälestusi.” 66 Et möldripere õu asus mere ääres, siis võis tegevuse ajal näha merel ka laeva. Mälestuste heietamisega see primitiivse süžeega lugu lõppeski. Ent “œMöldri mälestused” oli just paras pala esimeseks nukuteatrialaseks õppetunniks. Marionettnukud oli valmistanud treial Holts (kunstnik Uko Halla isa), kellele tehnilistes küsimustes oli abiks Siirakute abielupaar. Esimestes lavastustes kasutati samuti mõningaid A. Libliku pärijatelt omandatud nukke. Et nukumänguga tegelemine ka majanduslikult võimalikuks saaks, määras Draamateatri ühingu juhatus 1936. a kevadel nukuteatrialasteks katseteks ja eeltöödeks teatrijuht L. Kalmeti käsutusse väikese krediidi.67

L. Kalmet kirjeldab oma mälestusteraamatus nukumängu esimesi proove: “œNukud käivitusid niitide abil, mida tuli ühe nuku kohta paarkümmend. Niidid olid ühte otsa pidi kinnitatud nuku “œihuliikmete” , teist otsa pidi puupulkade külge, mis kujutasid endast näitleja käes nukujuhtimise instrumente. Nukud olid puust ning selle tõttu väga rasked. Selgus, et nende käivitamine nõuab suurt vilumust, külma närvi ja tugevat kontsentratsioonivõimet. Niidid kippusid dekoratsioonide taha kinni jääma ja sassi minema ning nende harutamine tekitas mängu sisse pause. Oh neid kirumisi siis! Veelgi keerukamaks tegi asja, et juurde tuli kombineerida tekst ning see tegevusega “œsünkroniseerida” . Näitejuhina tegutsesin mina, kuigi olin sellel alal, nagu teisedki algajad, väga kohmetu.” 68

Selleks nn päristükiks valiti juba keerulisema süžeega O. Lutsu “œNukitsamehe” instseneering. Pärast neljakuist katsetuste ja harjutuste perioodi otsustati selgeksõpitud palad publiku peal “œära proovida” . Katseks saadeti need incognito väikesele ringreisile. Hoolimata mõningatest tehnilistest puudustest tekitasid katseetendused publiku hulgas elavat vastukaja. Paari nädala pärast oli ilmne, et nukuteatrist kujuneb Draamastuudio teatri uus tegevusala. Nüüd julgeti oma algatusega välja tulla ka ühingu juhatuse ja teiste näitlejate ees. “œJuhatus otsustas võtta ürituse teatri programmi ja asuda selle edasiarendamisele.” 69 Draamastuudio juhatus määras selleks omalt poolt ka vastavad summad.

Avalik esietendus toimus 20. detsembril 1936 Saksa teatri laval. Nukuetenduste tarvis oli ehitatud nukulava kuldkollase eesriidega ja P. Raudvee kenade lavapiltidega.70 Põhitükile “œNukitsamees” mängiti sissejuhatuseks T. Poska “œMöldri mälestusi” . Mõlemad näidendid lavastas Leo Kalmet. Inspitsiendi kohuseid täitis Ruudu Kalk. Näitlejatena mängisid “œMöldri mälestustes” Voldemar Alev – mölder, Aino Talvi – tema naine, Salme Reek – nende poeg. “œNukitsamehes” mängisid Voldemar Alev – vanaisa ja vanaätt, Salme Reek – Iti, Aino Talvi – Kusti, Helma Siirak – Metsamoor, Sam Siirak – Tölpa ja Nukitsamees, Oskar Liigand – Mõhk.

Esietenduse eel ilmusid peaaegu kõigi Tallinna ajalehtede veergudel nukuteatrit reklaamivad artiklid koos fotodega lavastusest. Nii lehtedes kui kavalehel kirjutati nukuteatri tutvustuseks: “œNukuteater ei ole mitte tänapäeva leiutis. Meil ei ole seni seda ala peaaegu sugugi harrastatud, kuid Lääne-Euroopas on see juba õige vanasti harrastatav näitekunstiharu ja tänapäeval õige levinud paljudes maades. Nukuetendused olid alul õige primitiivsed, kuid viimasel ajal on need Lääne-Euroopa maades tehniliselt niivõrd täienenud, et võivad kunstiliste saavutustega võistelda isegi tavalise teatriga.” 71 Ja edasi: “œAinult seda peab rõhutama, et ka nukuteatriga võib saavutada täieliku ja omapärase kunstilise naudingu, nagu meie oleme võinud veenduda, jälgides Tšehhoslovakkia parima nukuteatri võõrusetendust.

Draamastuudio teatri juhid, jõudes veendumisele, et meie teatrielus on sel alal tühimik, otsustasid katsetada selle alaga, et jõuda selgusele, kas on meie oludes kunstitasemel seisev nukuteater teostatav.” 72

Esimene nukulavastus pälvis kohe elava tähelepanu ja nii publiku kui ka kriitika soosiva suhtumise. Tolleaegsed nimekad teatrikriitikud nagu Rasmus Kangro-Pool, Voldemar Mettus, Leo Soonpää jt reageerisid julgustavalt. Esietendusjärgsed arvustused ilmusid tol ajal väga operatiivselt. Esimesele nukuetendusele ilmus juba järgneval päeval ajalehes Päevaleht V. Mettuse arvustus. Seal kirjutatakse muu hulgas järgmist: “œKui arvestada seda, et meie nukuteater astus alles oma esimesi samme, siis ei tohigi meid üllatada see, et nukkude liikumine on esialgu veel väga primitiivne, mõjudes sageli ka ebaesteetselt ja liig ebaloomulikult seal, kus ta peaks olema loomulik. Kuid paremate tagajärgede saavutamine nõuab palju praktikat ja muidugi põhjalikku tutvumist juba olemasolevate (välismaa) heade nukuteatritega. Kiitma peab tegelaskonna indu, millega L. Kalmeti juhatusel seni on tööd tehtud. Iseäranis “œNukitsamees” huvitas lapsi ja koomiline nimiosaline ise sai publiku lemmikuks. Kahjuks läks Metsamoori tekstist palju kaduma – miks, seda on saalisistujal raske kindlaks teha. Parim diktsioon on üldiselt Aino Talvil.” 73

Esimesest nukulavastusest on kirjutatud ka ajalehes Tallinna Post: ” Nukuteater on lõbus vaadata ka täisealistel. Pisikesel laval käivad, tantsivad ja kummardavad kentsakate, kohmakate liigutustega nukud-tegelased, laulavad või kõnelevad suud maigutades ja saavad hakkama tegude ja trikkidega, mis inimesel laval käib ülejõu /.../. Nuku mängitamine nõuab suurt vilumust. Peab teadma kui palju peab pingutama niiti, et möldripoisi käeliikumine näiteks annaks edasi kitarrimängu mulje. Või et vana mölder ei käiks liig kõveras jalgadega /.../. Kõik see töö nõuab proovidel palju peamurdmist ja harjutamist. “œRohkem liikumist oleks tarvis,“œ arvab Draamastuudio direktor Kalmet peale etendust Raua tänava algkoolis. ” Tants peab näiteks minema suure hooga.“œ” 74

Ka lavakunsti ja -kirjanduse ajakirja Teater 1936. a detsembrikuu numbris leidis draamastuudiolaste tulemusrikas töö äramärkimist: “œNäitlejad on selle lühikese ajaga võrdlemisi osavalt õppinud tehniliselt nukke käsitama ja on eeldusi, et nad viimistlemise teel õige pea suudavad nukumängu viia nõutavale kunstilisele tasemele. Publiku elav ja pooldav reageerimine senistele nukuetendustele ja senised töötulemused annavad julgust selle ala edasiarendamiseks. Esimesele katsele järgnevalt tahab Draamastuudio teater Noorsooteatri eriharuna järjekindlalt hakata andma nukulavastusi, neid kordkorralt tehniliselt täiendades ja nende kunstilist taset tõstes.” 75

Näitleja Oskar Liigand on meenutanud oma esimest vahetut kokkupuudet nukuteatri köögipoolega: “œEsimeseks rolliks nukulaval oli mul Mõhk “œNukitsamehest” . Esimeses lavastuses olid Libliku pärijatelt ostetud nukud. Need olid puust, väga rasked ja täiesti naturalistlikud, mille tõttu neid tuli ka inimtegevust matkides liigutada. Marionettidega mängides läksid niidid alalõpmata segamini, ei osanud õiget raskust võtta. Siirakud siis harutasid neid niite. Helma Siirak oligi meil niidistamise peal. Siis ei olnud nukkudel seda õiget raskuspunkti, nad tuigerdasid. Käsi väsis ära ja võttis diafragma haigeks. Riided kulusid meil ka nii kähku ära vastu barjääri. (Tšehhi nukkudega oli hea mängida.) Aga samal ajal oli isegi väga huvitav nukuetendust teha. Mäletan, et väga hästi mängis “œMöldri mälestustes” möldrit ja “œNukitsamehes” Vanaätti Voldemar Alev.” 76

Huvist ja tähelepanust Draamastuudio esimese nukulavastuse vastu kõneleb ka asjaolu, et “œEesti Kultuurfilm” jäädvustas L. Kalmeti “œNukitsamehe” lavastuse filmilindile. Filmimine toimus 21. jaanuaril 1937 Saksa teatri ruumes ja kestis viis tundi. Filmiti suurema liikumisega 2., 3., 4. ja 5. stseen.77