NUKUTEATRI KAHEKSAKÜMNENDAD AASTAD

UUS ALGUS

1980. aasta oli ER Nukuteatrile pereheitmise aasta. Lisaks peanäitejuht Ferdinand Veikele ja peakunstnik Jaak Vausile lahkusid teatrist kirjandusala juhataja Juhan Saar, lavastusala juhataja Paul Leomar, nukutehnik ja butafor Kuido Kuivjõgi ja veel teisigi tehnilisi töötajaid. Teatrit juhtis edasi direktor Ants Kivirähk. Lavastajatöö põhiraskus ja 1981. aastast ka peanäitejuhitöö langes Rein Aguri õlule. 1980. a asus teatrisse pedagoogina tööle Tiina Vapper ja kirjandusala juhatajana Joel Sang. 1981. a sai kirjandusala juhatajaks Leelo Tungal. Teatri näitlejaskond oli teinud läbi märgatava noorenemise. “˛Kogu oma tegevusaja jooksul pole Nukuteatri näitlejate pere veel kunagi olnud nii noor, nii kõrge professionaalse ettevalmistusega ja nii täis tegutsemislusti ning iseseisvat ettevõtlikkust kui praegu,“œ kirjutas D. Normet.852 Nukuteater oli jõudnud uude etappi, kus sirmiteater tähistas vaid nukumängu üht võimalust ning avatud mäng oli võitnud täieliku eluõiguse nii näitlejate kui publiku silmis. Kriitikutepoolset suhtumist Nukuteatrisse oli mitmesugust – heatahtlikku, vaenulikku, üleolevalt iroonilist kuni täieliku ignoreerimiseni. Nii ei puudutanud ükski kriitik vastustes 1980. a teatriankeedile Nukuteatrit – ei heas ega halvas mõttes, justkui Nukuteatrit polekski. Teatrikriitik Rein Heinsalu on kogunisti tähendanud järgmist: “˛Vaatajate vajaduse ning pakutud etenduste kaalu omavaheline suhe määrabki Nukuteatri koha meie teatrielus. Kuni ta mängib lastele, jääb ta üldisest edurivist kõrvale. (Nagu spordis: juuniorid täiskasvanutega ei võistle.) Ta pärib paratamatult vaatajate silmis vaid “˛lasteaia“œ koha, mis muidugi tähtis on – mida teeksid vanemad lasteaiata? Tähtis, tähtis, oi kui tähtis! –, aga mitte enamat. Seegi hea.“œ853

D. Normet heitis Nukuteatrile ette, et seal puudus tõeline muinasjutt. “˛Enamik lavastusi on rajatud printsiibile “˛me mängime, et me mängime“œ. Seetõttu ei sünni laval imet, mis haaraks last jäägitult. Sest /.../ midagi ei sünni “˛päriselt“œ.“œ854 Ka ei olnud ta rahul sellega, et Nukuteater pidas ennast mudilastükkide (mida teatrirahvas omavahel nänn-nänn-tükkideks nimetas) lavastamisest ülekasvanuks, ihkas keerukamaid probleeme, realiseerides lastenäidendeid “˛nagu muu seas, poole jõuga või siis lastele vastuvõtmatus laadis“œ.855 Ning kriitik tegi siit ka järelduse – teater näitab siin põhipubliku psühholoogia halba tundmist.

Kirjanik M. Unt nägi kaheksakümnendatesse aastatesse jõudnud Nukuteatrit hoopis teises valguses: “˛Näitlejad hakkasid koos nukkudega laval esinema, mäng muutus avatuks ja artistlikuks, teatrimärk aga mobiilseks. Iga asi laval võis muutuda teiseks, tähendada midagi muud, kui tähendas minuti eest. /.../ Selline avatud teater oli ühtlasi väikesele vaatajale kunsti tajumise kooliks, elementaarseks kujundi ja märgi mõistmise aabitsaks. Lahtise mänguga harjunud laps suutis ehk paremini mõista ka täiskasvanute teatri poollahtist mängu, ei nõudnud hiljem kõikjalt elusarnasust.“œ856

Nukuteater ise nägi oma missioonina laste tundmuste kasvatamist, vaatajate kujutlusvõime ergutamist, et näidata talle maailma ja teda ennast võimalikult mitmesugustes seostes.

“˛Meie etenduste probleemid peavad süvenema, etenduste vormirikkus suurenema,“œ kirjutas R. Agur. Repertuaar on teatri aju ja süda, arvas ta. “˛Siinjuures püüame edaspidi repertuaari valikul võimalikult ranged olla, et mitte lasta lavale tühiseid ajaviitetükke. Naer kuulub teatri juurde, kuid mitte ainult naerutamine. Me tahame arendada laste kujutlusvõimet ja fantaasiat oma sõnumi mõjujõul. Sellepärast ei lähe meie teater lihtsustamise teed ei sisus ega vormis.“œ857

Teater tajus vajadust teha etteseatud plaanidesse korrektiive. Paraku olid tollase plaanimajanduse tingimustes riiklikud plaanid kõrgemalseisvate organite poolt paika pandud. Suur nõutud uuslavastuste arv ja aukartustäratav etenduste arv aasta kohta takistas loomingulist süvenemist. Etteantud plaani täideti kvaliteedi arvelt. Iga lavastus vajas R. Aguri hinnangul esietendusküpsuse saavutamiseks vähemalt 40 proovi. Oli vaja vähendada ka külalisetenduste arvu. Anti ju ligi 75% etendustest väljaspool statsionaari: sageli koolisaalides ja võimlates, kus õiget lavaatmosfääri oli võimatu saavutada. Puudus endiselt proovisaal, puudusid ka näitlejate garderoobid, fuajee ja lasteteatrile nii hädatarvilik puhvet.

13. jaanuaril 1981 kõneles R. Agur teatri kunstinõukogu koosolekul: “˛On vaja muuta etenduste andmise praktikat, tugevdada tagasisidet vaatajatega, võtta endale teatrikunsti mõistmise õpetamise funktsioon. Repertuaari valikul panna pearõhk näitleja kasvule. Tuleb orienteeruda targale vaatajale – eetiline kasvatus pole teatri ülesanne. Tuleb vabaneda trafaretist, arendada kujutlusvõimet ja ilutunnet. Mida sisukam on lavastus, seda laiemale vaatajaskonnale ta läheb.“œ 858