II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
NUKUTEATRI KAHEKSAKÜMNENDAD AASTAD
LEEDULASTE TRAAGILINE MUINASJUTT
Leedulase Algirdas Mikutise lavastatud Marcelijus Martinaitise muinasjutt-näidend
“Tuhapart
ehk Põletatud piiga” andis meie vaatajale aimu leedulaste
omapärasest ja rikkast nukuteatrikunstist.
“Tuhapart” jutustas vaeslaps Sigutest keset heade ja kurjade
jõudude igikestvat heitlust. “Näib, et kunagi juhtus see minu
elus tõepoolest,” ütles M. Martinaitis oma näidendi kohta
“Tuhapardi” kavalehel. “Ma olen paljajalu hallatanud mullal
kõndinud, möödaratsutavaid sõdureid näinud, kurje inimesi
tundma õppinud, ning mulle on paistnud, et nende pärast tuleb
talv.” “Tuhapart” oli poeetiline ja sügavalt etnograafiline
lavastus, kus oluline polnud mitte niivõrd sündmustiku publikule
ettemängimine, kuivõrd tema tundeelu mõjutamine. Siin võlusid
laulude rituaalsus (muusika leedulanna Snieguole DikĨiűtelt) ja
näitlejate rituaalsus (eriti Aita Vaheri laul) nende avatud mängus nukkudega.
Ent ometigi ei küündinud
“Tuhapart” leedulaste tipplavastuste tasemeni. Puudu jäi
jõulisusest ja kontrastsusest, mis peaks eraldama positiivset ja
negatiivset poolust. Näitlejate mängus oli jõulisus küll
olemas, ent näitlejaid oleks tulnud visuaalsete vahenditega enam
toetada. Meeldejääv oli negatiivsete tegelaste liin (H. Toompere, T. Ruubel, A. Presjärv) oma n-ö nurgelis-krigisevas liikumises.
Sümpaatne oli positiivsete tegelaste (A. Vaher, H. Seljamaa, M. Kampus) mängu hell tundlikkus. Samas polnud
lavastaja A. Mikutis suutnud ära kasutada näidendis peituvaid
rikkalikke võimalusi müstika, kujundlikkuse ja sümbolismi
vallas. Tundus, et näidendi tegijad olid püüdnud leedu
muinasjuttudele omast elu julma pooluse peegeldust Eesti publiku
jaoks pehmendada. Nii mõjusid punased puust ja kriginaga liikuvad
nõidnukud pigem koomiliste tegelastena, kutsumata esile ohutunnet
inimliku headuse maailmale.
“Tuhaparti” helipuldi tagant jälginud V. Luup: “Leedulaste kirjandus, kunst, teater on
tihedalt usuga seotud. Aga katoliku usk on ikka midagi muud kui
luterlaste oma. Nendel on rohkem seda julmusemomenti.
/.../ Minule isiklikult jääb see natuke kaugeks. Ja lastele
ka. Kunstnik on selle tüki juures ikkagi eestlane: meie maa mees.
Rein Lauks püüdis kõike seda mõista ja
haarata, mida lavastaja suutis talle ette rääkida. Tema
lavakujunduses ja puunukkudes oli taotletud leedupärasust, aga eks
seal olnud midagi eestipärast ka. Lavastaja ise oli noor mees,
alles tudeng. Ja mulle paistis, et tema jaoks oli kõik liiga
selge, sest ta ei võtnud meilt vastu ühtegi ideed. Ta ei võtnud
meid kuulda. Ja sellepärast mulle vahel tundus, et tal oli terve
see lavastus paberile pandud ja et ta püüdis paberi järgi teha
täpselt seda, mis oli juba ette kirjutatud. /.../ Seal oli
mõeldud, et tuhast tõusnud pardikese näol jääb headus püsima,
kujundlikult. Aga see ei tulnud nii välja, sest tüdruk ei saanud
selles lavastuses headuse ja kangelaslikkuse sümbolkujuks. Ta oli
lihtsalt kobakäpp, see loll Ivanuška, kelle eest kõik tehti...
/.../ Muidugi oli teatri jaoks tähtis teise rahva folkloori
lavastada. /.../ Leedulaste nukutükid koosnevad ainult
sümbolitest. Ilma keelt tundmata saad nende mõttest aru ja see
jätab isegi suurema elamuse, kui oleks hakanud teksti
lugema.” 966
“Tuhapardis” oli mõjuvaim lõpukujund – kurja nõia
põletatud tüdrukukese asemel tõuseb tuhast pardike kui headuse
igavese kestvuse sümbol.
|