II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
EBASTABIILSUSE AASTAD (1964 – 1967)
RAIVO LAIDRE LAHKUMINE NUKUTEATRIST
60-ndate aastate lõpus algas Nukuteatris muutuste-katsetamiste
periood.
1967. a lahkus teatrist Raivo Laidre, kes oli Nukuteatri kunstnikuna endast
kõik andnud, end sealjuures ammendades. Viieteist aasta jooksul
oli R. Laidre kujundanud ligikaudu sada nukulavastust, luues neile
ühtaegu nii dekoratsioonid kui ka nukukavandid.
Oma esimese iseseisva nukulavastuse “Tibatilluke
ja pääsuke” kujundas R. Laidre 1951. a Draamateatri
nukutrupis. Nukuteatrialased kogemused äsja Kunstiinstituudi
lõpetanud noormehel puudusid, ent nukulava võlus oma
võimalusterohkuses. Peagi seisis ta aga tõsiste raskuste ees: ta
ei osanud joonistada loomi. ““Ega siin aidanud midagi, tuli
õppida,” meenutas nukumeister. Õppimiskohaks sai talle
Loodusmuuseum Laial tänaval. Seal käis R. Laidre topiseid
joonistamas, aga ka loomade iseloomu õppimas.” 552
Nende aastate jooksul, mil Raivo Laidre Nukuteatris töötas,
tegi ta läbi suure arengutee naturalismilt tinglikuma kujunduse
poole. R. Laidre nukud olid enamasti tinglikud ja karakteersed. Ent
mitte kõik ei võtnud uut kujunduslikku suunda omaks. Paljud
pedagoogid ei pidanud õigeks kõrvalekaldeid elusprototüüpidest.
Ja ka režii ei osanud midagi erilist sellise tingliku nukuga ette
võtta, sest dramaturgia jäi ikkagi endiseks, õpetlikuks.
” Raivo Laidre sai küll ühele asjale pihta, nimelt tinglikule
nukule. /.../ Tekkisid käärid tingliku lavapildi ja väga
realistliku, täiesti poeesiakauge dramaturgia vahel. Silma jaoks
natuke moodsat, aga mõttele-hingele seda vanamoodsam.” 553
Rohkete ringreiside tõttu olid Nukuteatri dekoratsioonid sageli
lihtsalt maalitud. Kolmemõõtmelisi dekoratsioone kasutati vähem.
R. Laidre oli oma kujundustes liikunud lakoonilisuse
suunas. Nukulava aitas huvitavamaks muuta uute materjalide
kasutuselevõtt. Kõrvuti naturaalsete loomanahkade, juuste, puidu
jm hakati kasutama mitmeid sünteetilisi materjale nagu poroloon,
plastmass, kapron, nailon jt.
Ent läbi paljude lavastuste oli R. Laidre endast palju
andnud, saamata seejuures hingetõmbeaega uueks loominguliseks
laenguks. Riikliku Nukuteatri esimesel viieteistkümnel aastal oli
teatri peakunstniku töökoormus väga suur. Külaliskunstnikke
kasutati teatris harva. Oli hooaegu, mil R. Laidrel tuli kujundada
kõik kaheksa repertuaariplaanis ette nähtud uuslavastust.
Lavastused tulid välja üksteise järel. Mingisugust puhkeperioodi
ei olnud. Selle tagajärjel kannatas kunstiline tase, polnud aega
kõike põhjalikult läbi mõelda. Järjest enam hakkas ette tulema
enesekordust, loomingulist inertsust. Varasemate lavastuste
“Lumehelbekese
kool” , “Loomade
kontsert” jt puhas ilu asendus pinnaliste dekoratsioonide
värvide ebamäärasusega, lakoonilisus muutus aga aegamööda
kujundusliku külje ühekülgsuseks, vaesuseks.
Pärast Raivo Laidre lahkumist asendus
n-ö ühe kunstniku hegemoonia nukuteatris paindlikuma mitme
kunstniku süsteemiga. Teatrisse hakati kutsuma külaliskunstnikke.
Uusi ideid tõid endaga Jutta Maisaar, Liina Pihlak, Agu Püüman, Gunta Randla, Aime Unt jt.
Juba Jutta Maisaare esimene töö nukuteatris äratas
tähelepanu ja rõõmustas silma huvitava pindade paigutuse ja
kirgaste värvide poolest, olles kontrastiks Raivo Laidre
mahedamale, tagasihoidlikumale värvivalikule.554 Ka Liina Pihlaku kujundus R. Aguri lavastusele “Pöörane
päev” pälvis kiidusõnu. See oli J. Kangilaski järjekordne näidend. Eriti
õnnestunud oli sealjuures sirmi konstruktsioon, mis soodustas
näitleja hääle kandumist saali.555
|