II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
EBASTABIILSUSE AASTAD (1964 – 1967)
FESTIVALITRADITSIOONI ALGUS
26. augustist kuni 4. septembrini 1966 osales Eesti Nukuteater
Irkutskis toimunud Eesti kunsti ja kirjanduse dekaadil lavastustega
“Maailmarändur
Buratino” ja “Vihavaenlased” .
Niisugused külaskäiguetendused pakkusid küll vaheldust ja tõid
elevust igapäevatöösse, ent ei andnud võimalust kontakteeruda
teiste maade nukuteatritega. Bukaresti festivalist oli möödunud
juba kuus aastat.
Üks Baltimaade festivali mõtte algataja Bruno Mitt on meenutanud: “Meie käisime esinemas
Riias ja Riia nukuteater käis meil. Leedu nukuteater oli siis veel
nõrk teater. Nemad käisid meilt õppimas. Minul tuli siis
niisugune idee, et kui üleliidulist festivali ei ole, siis
võiksid Baltimaad teha omavahel. Ma olin siis Teatriühingu
juhatuses. Rääkisin sellest tollasele Teatriühingu esimehele
Ants Päielile. Tema oli nõus ja nii kutsutigi
Baltimaade festival esmakordselt Tallinnas kokku. Ja siis hakatigi
seda festivali alguses kahe, pärast kolme aasta tagant korraldama,
et mitte üksinda omas rasvas küpseda, teadmata mida väljaspool
tehakse.” 528
25. kuni 30. novembrini 1966 toimuski Tallinnas esimene Balti
Liiduvabariikide ja Valgene NSV nukuteatrite festival. Sellest
võtsid osa nukuteatrid Minskist, Riiast, Vilniusest, Kaunasest ja
Tallinnast. Kokku saabus festivalile 150 külalist,529 teiste hulgas ka UNIMA peasekretär prof. dr.
Jan Malík ja doktor E. Kolár Tšehhoslovakkia Nukuteatrite
Akadeemiast.530 Igal hommikul toimus eelmisel päeval nähtud
lavastuste arutelu, kus osalesid kriitikud ja nukumängu
eriteadlased Venemaalt, Tšehhoslovakkiast, Poolast, Saksamaalt ja
mujalt. Festivali viimasel päeval toimus teoreetiline konverents
teemal “Näitlejameisterlikkus ja nukk” .531
Kõigi festivalist osavõtnud teatrite lavastused olid
erinevad. Siin oli selliseid, mis kõnelesid teatri otsingutest, ja
ka selliseid, mis andsid tunnistust seismajäämisest varasemale
tasemele. Oli lavastusi, mida võis kunstilise teostuse poolest
arvata maailma parimate nukuteatrite tasemele, ja neid,
mis näitasid alles teatri esimesi samme. Festivali
ülesandeks ei olnud lavastuste paremusjärjestuse
kindlaksmääramine.532 Ometi selgus arutluste käigus ka festivali parim
lavastus. Riia Nukuteatri “Pifi seikluste” tase oli teistest
pea jagu kõrgem.
Eesti Nukuteater esines omaalgatatud festivalil üpris
tagasihoidlikult. Üks festivalil näidatud lavastustest
“Isand
Seguini kitseke” pärines 1962. aastast. Oma aja kohta suur,
grandioosne lavastus oli festivali ajaks juba tuntavalt vananenud,
kulunud. See lagunemismärkidega lavastus soendati festivalil
mängimiseks lihtsalt üles. Näitlejate mäletamist mööda ei
saavutatud festivalietendusel ka head koosmängu
taset. “Isand Seguini kitseke” ei mõjunud enam nii
värskelt ja kõik ei haakunud ega olnud omal kohal täpselt nii,
nagu oleks pidanud olema.533 Ka U. Leiese “Maailmarändur
Buratinole” heitis kriitika ette iganenud lavastuslike
võtete kordamist.
Neist lavatükkidest tunduvalt uudsemana, samas ka kõige enam
vastakaid arvamusi esile kutsuvana mõjus maskimänguga esitatud
J. Kangilaski “Neli
meistrit” . Seda tükki pakuti festivalipublikule välja kui
stuudioõpilaste lavastust, kuigi stuudiolasi oli seal vaid kaks
– Maie ja Hendrik Toompere. Festivalipubliku vastureaktsioonina
“Neljale meistrile” kuuldus neidki arvamusi, et selline
traditsiooniliste nukkudeta lavastus pole nukuteatrile
kohane.
Rein Agur: ” Mina sain esimesel Baltimaade
festivalil võimaluse näidata ühte oma lavastust, J. Kangilaski
“Nelja meistrit” . See oli maskidega tükk, seal polnud ühtegi
nukku. Näitlejana asendasin festivalil “Isand Seguini
kitsekeses” Kalju Renelit. “Vastu pead” saime me kõik. “Nelja
meistri” lavastuse kohta öeldi, et mis nukuteater see on, kui ei
ole nukke. Meie vist küll ei olnud kõige nõrgemad, Leedu teater
oli veel kehvem kui meie. /.../ Tol ajal oli Riia teater kõikidest
üle /.../. Riias oli ikka euroopalik mõtlemine ja
esteetika... Seal olid tugevad jõud. Kunstnikud olid need, kes
tegid seda teatrit. Riia teater näitas meile, et ka Nõukogude
Liidus võib teha euroopalikku teatrit.” 534
Tallinna festivalist sai aastakümneiks alguse Baltimaade
nukuteatrite festivali traditsioon. Leiti, et nukuteatrite
arenguks, nende tugevuse ja nõrkuse avastamiseks on
festival väga vajalik. Baltimaade nukuteatrite esimene festival
näitas halastamatu otsekohesusega Eesti nukuteatrile kätte tema
tolle hetke nõrkuse, äratades sellest rahuloluuimast, mis oli
meie Nukuteatrit kammitsenud Moskva ja Bukaresti festivalidest
saati. Tallinna festivali järgsetel kunstinõukogu koosolekutel
vaeti teatri arengupeetuse põhjusi, olles pahatihti vastastikustes
süüdistustes halastamatud, leidmata aga tekkinud ummikseisust
väljapääsu.
|