EESTI DRAAMATEATRI NUKUTRUPP (1936 – 1944)

ALGUPÄRANE NUKUSERIAAL

Nii V. Mettus kui ka A. Adson juhtisid nukutrupi tähelepanu vajadusele “œkäiku panna seeriamängud” , st järjega lavastused, kus oleks rida läbivaid tegelasi, laste lemmikuid, kes rändaksid ühest lavastusest teise ja kelle uusi seiklusi väike vaataja juba enne eesriide kerkimist kannatamatusega ootaks. Eeskujuks toodi siinkohal ära prof. Skupa Spejblit, Hurvíneki ja nende koera, aga ka meie O. Lutsu Tootsi-lugude tegelasi. Vajaduse niisuguste seeriatükkide järele tingis ka asjaolu, et iga lavastuse jaoks paljude uute nukkude valmistamine osutus liiga kulukaks.

Nii jõudsidki juba 1938. a lavale esimesed näidendid Tiiu, Antsu ja Pauka seeriast: G. Helbemäe algupärandid “œVarastatud unenägu” ja “œVäikesed rändurid” . Need olid juba täispikad nukunäidendid. Mõlemad nukulood lavastasid L. Kalmet ja V. Alev kahasse. Lavastustes tegi kaasa peaaegu kogu tolleaegne nukutrupp: O. Ungvere, M. Orgussaar, A. Talvi, A. Engelberg, E. Meil, V. Alev, R. Kalk, O. Liigand, L. Martin ja O. Seliaru. Neist viimane vabastati draamalava näitleja kohustustest ja ta spetsialiseerus puht nukuteatri-alasele tööle. Oskar Seliaru võib lugeda esimeseks eesti nukutehnikuks. Tema ülesandeks oli nukkude kokkumonteerimine ja niidistamine.

“œNimetatud lavastustes kasutati Tšehhoslovakkiast ostetud või kingiks saadud nukke kõrvuti meil Riigi Kunsttööstuskoolis M. Rohlini ja A. Koorti poolt valmistatud nukkudega, kusjuures tšehhi marionetid olid neile eeskujuks. Võeti kasutusele ka tšehhide marioneti liigutamise hargid, mis olid mugavamad ja peaasi – nukk reageeris selle hargile seatud niidistiku liigutamisele palju kuulekamalt ja täpsemalt.” 89

Läbivaks trioks nendes lavastustes nagu ka mitmes edaspidiseski olid Tiiu, Ants ja Pauka, keda kehastasid vastavalt O. Ungvere, M. Orgussaar või A. Talvi ja V. Alev. Ants oli Tšehhist toodud nukk, Tiiu ja Pauka olid siin tehtud. Neist enam õnnestunud oli koer Pauka, tinglikult kujundatud valge-mustakirju karvane ja hästi liikuv koeranäss.

Neis lavastustes sai L. Kalmet jätkuvalt rakendada oma välismaareisilt saadud kogemusi ning võtteid. Jätkati nukkude käsitsemise õppimist, mis senistes etendustes oli veel väga kaugel täiusest.

Kuigi “œVarastatud unenäos” oli nukkude liikumine “œikkagi veel äärmiselt algeline” 90, olid seal tehnilised edusammud juba märgatavad. Lavastuse arvustajad R. Kangro-Pool ja V. Mettus märkisid nukutüki suurima õnnestumisena kujunduslikku külge. ” Siin olid pildid tõesti kui muinasjutt täis värvi-ilu ja täis põnevuse tunglemist. Mainime siin haruldast veepõhja stseeni, kus jõesügavuste illusioon oli täiuslik. Või mainime stseeni laevast tormisel merel. See ju otse rabas oma dramaatilisusega! Koomilise üllatuse saime, kui nukud nagu vähjad võitlesid tohutu suure kaluriga.” 91 Kalurit mängis näitleja elavplaanis. Nii saavutati huvitav kontrast väikeste nukkude ja suure kalamehe vahel. Väga efektselt mõjusid endast liblikaid välja saatvad säravad lilled. See, et nukulavastuse kujundamisel ei säästetud ei vaeva ega aega, kõneleb sellest, kui tõsiselt ja südamega võttis tollane Draamateater oma nukuteatrit.

Ka G. Helbemäe näidendit pidasid tolleaegsed kriitikud õnnestunuks. “œVarastatud unenägu” kõneles sellest, kuidas väikeselt Tiiult varastati unenägu ja kuidas ta siis seda koos oma sõbra Antsu ja koerakese Paukaga otsima läks. Lavastuse lõpuks selgub, et kogu see unenäo otsimine osutus ka ise ainult unenäoks. R. Kangro-Poolile meeldis “œsee kodune südamlikkus, mille Helbemäe oli pannud oma nukkude-maailma” . Ta kirjutas: “œSee oli tükk tõelisuseks saanud fantastikat ja nii peabki olema, kui tahame olla osasaamises fantastikast.” 92 Nukulavastuse puudujääkidena märkisid mõlemad arvustajad “œseda närvidele käivat kiunumist” näitlejate kõnes, millega tolleaegsete nukuteatri näitejuhtide arvates iseloomustatakse lastehääli.93 Niisugune hääle moonutamine ja lapse hääle tehislik jäljendamine muutsid kogu kõne kramplikuks ning ebasiiraks, osa tegelaste kõnest läks aga hoopiski kaduma. Märgiti vajadust suurendada nukulavastustes tegevuse osa ning vältida liigset kõnelemist. Siiski oli “œVarastatud unenägu” võrreldes varasemate nukulavastustega suur samm edasi.

“œVäikesed rändurid” oli kirjutatud “œVarastatud unenäo” järjena. Vaatamata sellele olid need lood süžeeliselt täiesti omaette võetavad. Etenduse algul vaatasid nukulapsed Ants ja Tiiu gloobust ja arvasid, et oleks kena matkata mööda maakera. Äkki ilmuv gloobusemehike täitis nende soovi ja algaski reis läbi paljude maade – Hollandi, Å veitsi, Aafrika, India, Jaapani, Hiina ja lõpuks veel kaugele Põhja eskimote juurde kuni jõululaupäevase koju tagasi jõudmiseni.94 Neis maades elasid Ants, Tiiu ja Pauka läbi elamusrikkaid sündmusi: sattusid Hollandis veskitiibade külge, nägid Hollandi rahvatantse ja laulsid kauneid eesti laule, Å veitsis jäid suure šveitsi juustu ratta sisse kinni, Aafrikas tuli aga Antsul ja Tiiul “œläbi elada näidendi põnevaim seiklus, võitlus ehtsa lõviga ja võimalus neegrite patta sattuda, millisest ohust väikesed rändurid aga vana truu Pauka päästab” .95 Veel võis näidendis näha Jaapani kaunitari ja kohutavat lohet, sattuda India templi laulvale trepile, näha fakiiri imetegusid ning sõita Hiina rikšal ja imevaibal. Ning lõpuks näha ka kauge põhja kauneid virmalisi ja eskimote jäässe ehitatud elamuid. Kui väikesed rändurid viimaks pikalt reisilt koju tagasi jõudsid, ootas neid ees kaunis jõulupuu armsa jõuluvanaga.96

Tavaks oli saanud, et enne Tallinna publiku ette tulekut anti etendusi maarajoonides ja väiksemates linnades. “œVäikeste rändurite” esietendus toimus 2. detsembril Viljandis. Juba samal päeval võis kohalikust ajalehest Sakala lugeda selle kohta lühiarvustust. Ilmselt ei olnud lavastus siis veel päris valmis, sest Sakala arvustaja täheldas “œVäikeste rändurite” allajäämist “œVarastatud unenäole” nii kirjanduslikust kui ka lavastuslikust küljest. “œJuba näidend iseenesest oli ebaühtlane ja kunstlikult külgepoogitud oli ülirohkete /.../ jõululaulude laulmine lõpuks. Tundus aga ka, et nii lavastaja kui dekoraator olid seekord oma ülesandeid võtnud kergemalt ja ka üldine nukukäsitlus tundus kuidagi hooletum kui “œVarastatud unenäo” lavastuses. /.../ Mõni nukk (päälegi tantsijatar!) näiteks ei liigutanud üldse jalgu.” 97

A. Adsoni, V. Mettuse ja E. Triigi Tallinna esietenduse põhjal kirjutatud arvustused olid juba valdavalt kiitvad. Esietendust saatnud rohkete tehniliste viperuste kiuste pidas Päevalehe arvustaja V. Mettus “œVäikesi rändureid” nukuteatri seni kõige õnnestunumaks eeskavaks: “œ“œVäikestes rändurites” ei ole ühtegi liigset sõna, seletusi, mälestusi või tagasivaateid. Kogu aeg on liikumist ja tegevust ning teksti parajal määral. /.../ Kui ainult tehniline külg, nukkude ja nende liikumise ning liigutuste valitsemine areneks veidi kiiremas tempos!“œ98 Ka A. Adson märkis, et edusammud meie nukuteatris olid märgatavad. Temagi soovis, et nukud muutuksid elavamaks, liikuvamaks ja loomulikumaks, ning soovitas otsida võimalust nukuniitide nähtavuse kahandamiseks.99

“œVäikeste rändurite” üks peaosaline Olli Ungvere: “œMinu Tiiu oli väga hää iseloomujoontega, väga leplik, selline väike habras armas lüüriline tütarlaps. Ta imestas kõige üle väga ja hüüdis ikka “œVaata! Vaata!” . Tiiu pani kõike tähele. Oli väga terane. Ja laulis. Ta laulis lilledele, lindudele ja loomadele. Laulis “œJaaniuss, jaaniuss” . See laul oli ühe Dvořaki humoreski motiividel. Tiiu nukk iseenesest oli umbes 0,5 m pikk. Ega nukud meil siis väga suured ei olnud. Aga neid metsavaime, neid oli suuri ka, suurte habemetega ja pikad mantlid olid neil seljas. Igal tegelasel oli oma karakter, see pidi peituma nuku välimuses. Tiiu oli niisugune lüüriline, Ants oli jälle võimukas. Aga karvane koerake Pauka oli laste lemmik – see, kes hädaohtudest nukulaval esimesena oma haukumisega signaliseeris. Olime kolm rändurit. Tiiu oli väga ilus nukk ja imestunud näoga. See nägu väljendas Tiiule omast uudishimu. Minule see nukk väga meeldis. Ta sai mulle väga omaseks ja armsaks.” 100