II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
NUKUTEATRI KAHEKSAKÜMNENDAD AASTAD
HENDRIK TOOMPERE DEBÜÜT LAVASTAJANA JA UUDNE
NÄÄRILAVASTUS
1981. aasta sügisel esietendus rumeenia autori Viorica
Filipoiu “Kukkur kahe
krossiga” (Ion Crenga muinasjutu põhjal). Tegemist oli
nukuteatri klassikasse kuuluva lavalooga, millega Bukaresti
Nukuteater 1960-ndate aastate alguses alustas oma
võidukäiku.
“Kukkur kahe krossiga” oli omamoodi sulam debüütidest ja
traditsioonidest: lavastajana debüteeris seni nukunäitlejana
tuntud Hendrik Toompere, muusikadebüüdi nukulaval tegi
ansambel “Kukerpillid” . Õigluse eest võitleja kukekese rollis
oli Harry Gustavson, tema vastase Kühvel-Saksa osas esines
aga staažikas nukunäitleja Oskar Liigand, kelle 70. sünnipäeva selle lavastusega
tähistati. Lavastuse kujundas Kersti Rattus. Eriti toredad, grotesksed ja naljakad
olid nukud: Kukk ja Kana, Eit-Ahnemoor ja hädavaresest Taadikõbi,
Kopsakas Kaunitar ja Kühvel-Saks jne. H. Toompere, kes näitlejana
on ühtviisi kodus nii sirmi taga kui avatud mängus, eelistas oma
esimeses lavastuses kasutada sirmi, et anda näitlejaile võimalus
nukumängus taas kord oma kätt harjutada. Võrreldes viimase aja
modernsemate lavastustega oli see tagasipöördumine
traditsioonilisusse.
J. Volodarskaja on H. Toompere esimese katse
lavastajana tunnistanud kordaläinuks: “Süžee on, nagu
muinasjuttudes ikka, lihtne, ent selles on iva... Saamatu väike
kukk, kes on vaese mehe hütis ulualust leidnud ja kes oma
peremeest /.../ rikka eest kaitseb, muutub otsustavaks ja julgeks.
Sellele nõrkade kaitsmise üllale aatele ongi tegelikult etendus
allutatud. Paraku aga kipub väline süžeeahel varjutama toimuva
peamist mõtet. Rahakoti pöörane tagaajamine hakkab eriti II
vaatuses võimust võtma kokkupõrke tegeliku tuuma
üle.” 883
“Kukkur kahe krossiga” oli parasjagu põnev lavalugu, täis
ootamatusi, naljakaid sõnamisi ja pila nn heaolujüngrite
aadressil.
Aastavahetuse uuslavastus “Näärid
1981–1982” erines suuresti varasematest aastavahetuse
pidudel näidatust. Nukuteater hakkas juba oma loomisest alates
lastele talvisel koolivaheajal korraldatud nääripidusid
sisustama. Enamasti mängiti repertuaaris olevaid lavastusi.
“Näärid 1981–1982” oli aga esimene spetsiaalselt selleks
otstarbeks kirjutaud ja lavastatud tükk. Seda mängiti 34 korda
järjest ainult nääriajal. Näärimeeleolusse püüti lapsed viia
juba majja sisenemisel. Laval oli perekond (mängisid Maie Toompere, Helle Laas, Riho Tammert ja Are Uder), kes tegi ettevalmistusi uusaasta
vastuvõtuks. Nende punutav nääripärg kasvas etendusest
etendusse. Teatri tulevasele peakunstnikule Rein Lauksile oli see esimeseks tööks Nukuteatris.
Teksti autorist V. Koržetsist sai hiljem mõneks ajaks teatri
kirjandusala juhataja. Üks osa etendusest, muinasjutt
“Tähesära” elas H. Toompere monotükina oma lavaelu edasi
hiljemgi. Lavastuses “Näärid 1981–1982” kõlas Mare Väljataga esituses esmakordselt RenĆ© Eespere näärilaulude tsükkel.
|