II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
KUJUNEMISAASTAD (1952 – 1955)
RAHVUSLIK DRAMATURGIA – TÄISTABAMUS
NUKUTEATRIS
Õigeks sammuks repertuaarivalikus oli Juhan Kangilaski folklooriainelise näidendi
“Kaval-Ants ja
Vanapagan” kavvavõtmine. Näidendi autor oli lisaks
Kaval-Antsu ja Vanapagana lugudele kasutanud ka teiste
rahvajuttude motiive ja tegelasi. “Näidendis on püütud
välja tuua Kaval-Antsu kuju kui rahva tarkuse ja nupukuse
esindaja, kellele vastandatakse Vanapagana ja ta perekonna liikmete
totrus.“339 Ühtaegu lõi J. Kangilaski näidend elava ja
huvitava pildi tolleaegsest eesti külast oma lopsakate
rahvapäraste karakteritega.
“Kaval-Ants ja Vanapagan” oli Nukuteatris lavastatud nii
lastele kui ka täiskasvanuile, mis oli selle aja kohta üpris
haruldane, sest nukuteatri pärispublikuks peeti ikka mudilasi.
Kuna näidend oli üles ehitatud põhiliselt tekstile, ei olnud ta
tolle aja malli silmas pidades küllalt nukulik. Lavastaja F. Veike arvates saavutati aga selle töö juures
maksimum, milleks tol ajal võimelised oldi.340
Hästi võtsid lavastuse vastu nii
publik kui ka kriitika. R. Tiitus kirjutas: “Mis puutub näidendi lavastusse,
siis võib ka seda pidada õnnestunuks. Elga Vilmsi nukud on lihtsalt suurepärased. Vaevalt
võib kujutleda antud tegelastele veel sobivamaid ja
karakteersemaid kujusid. Juba nende lavale ilmudes on tunne, nagu
oleks tegemist vanade ammuste tuttavatega – kuigi illustreerivas
kunstis puudub meil isegi peategelasest sellele vastav kujutis.
Vääriliselt oma välimusele käituvad ka nukud ise, -on
saavutatud “hingeelu kooskõla” koore ja sisu vahel. Diktsioon
ja liigutused harmoneerivad kõigiti kujudega, muidugi liigutused
niivõrd, kuivõrd seda võimaldab nukkude “tehnoloogia” . Kui
kõnelda osatäitjatest, siis on raske kedagi üldisest ansamblist
esile tõsta. Ühe sõnaga – iga mees on oma kohal.
Psühholoogiliselt käsitluselt kõige sügavam on kahtlematult
Vanamoor, kuid siin ei tohi unustada, et autori poolt on temale
antud ka kõige komplitseeritum siseelu.” 341
L. Tui Vanamoor kujutas endast üsna tavalist
taluperenaist, kes oma mehele targaks nõuandjaks võis olla, ent
kellele tema rahaahnus hukatuslikuks sai. L. Tui ja B. Mitt Vanapagana osas moodustasid suurepärase paari.
B. Mitt oli ehtne Vanapagan, tölpjas, “vähese otsustusvõimega,
Vanamoori käsualune, kes julgeb küll toriseda mõnesuguste
lahkhelide puhul, kuid mitte eide kuuldes, armastab muusikatki –
pillipuhumist, kuid kõige üle muidugi kulda.” 342 Noort Vanapaganat mängis U. Leies. M. Jürgo: “Tema oli seal ka vahva. Noore Vanapagana
nukk oli väike ja blond ja juuksed olid püsti peas. See roll
sobis Uno Leiesele hästi.” 343 Säravalt oli esitatud R. Kuremaa Kaval-Ants, “see julge ja nutikas
vembumees, rahva arukuse kehastaja“ (R. Tiitus), kes Vanapagana
juurest võitjana minema pääses. Üle küla Krõõta, energilist
vanaeite, lesest taluperenaist mängis lopsakates värvides M.
Jürgo. Näitlejanna oli leidnud rollile ka vastava kõnemaneeri,
mis aga tegi teksti jälgimise paiguti raskeks. M. Orgussaare teenijatüdruk oli tubli ja töökas
maaneiu, igati vääriline pruut Kaval-Antsule.
“Kaval-Ants ja Vanapagan” oli üks oma aja suurema
publikumenuga lavastusi ja seda eelkõige tänu karakteersetele,
rahvapärastele tegelastele. Omajagu värve lisasid mõõdutundega
kasutatud vanasõnad ja V. Reimanni muusika. “Kaval-Antsu ja Vanapaganat”
mängiti ka Kadrioru kontserdiväljakul vabas õhus ja seal oli
pealtvaatajaid eriti rohkesti.
Nukuteatri “Kaval-Ants ja Vanapagan” äratas nii
publiku kui ka teatraalide tähelepanu niivõrd, et sai aluseks
hilisemate Vanemuise ja teiste teatrite lavastustele.
|