II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
NUKUTEATRI KAHEKSAKÜMNENDAD AASTAD
IGIHALJAD MUINASJUTUD JA VALMID
17. juunil 1981 esietendunud R. Aguri kompositsioon eesti muinasjuttudest ja
rahvalauludest “˛Karjapoiss on
kuningas“ on praeguseni kõige pikema elueaga lavastus Eesti
nukuteatris läbi aegade. Seda on mängitud juba enam kui
kakskümmend aastat. Mitmel korral on arvatud, et aitab
küll, kuid peatselt oli “Karjapoiss...” taas mängukavas.
Nüüdseks on seda mängitud juba üle 500 korra! Ilmselt on
“˛Karjapoisi...“ pikaealisuse peamiseks põhjuseks tema
rahvalikkus, tuginemine meie rahvatraditsioonidele, rahvajuttude,
-naljade, -kommete ja laulude meisterlik kooslus. Tänu Riina Babitševa (Vanhanen) väga ökonoomsele ja
vaimukale rahvuslikule kujundusele sobib lavastus hästi
ringreisitükiks. “˛Karjapoissi...“ kui Eesti nukuteatri
eripära peegeldavat lavatükki on mängitud paljudes
välisriikides.
Tavapärased teatrinukud puuduvad
selles lavastuses täiesti. Nukud kombineeritakse kõigest, mis
laval leida. Näitlejate kätes hakkavad elama puuhalud ja
puupingidki. Ja publikki ei jää selle lustliku loo juures pelgalt
passiivseks pealtvaatajaks. Saalisolijaile õpetatakse
linnuhääli, ussisõnu ja muid sõnumisi. Palju on rakendatud
mängulist elementi ja ka pantomiimi.
“˛Karjapoiss on kuningas“ oli kavandatud vabaõhulavastusena,
ent tegelikult on seda edukalt mängitud nii erinevates saalides
kui ka vabaõhulavadel. Paraku on sellest huvitavast lavastusest
ajakirjanduses teenimatult vähe kirjutatud.
Kontrolletendusele järgnenud kunstinõukogu
protokollist879 võib lugeda:
H. Toompere: “˛Saab öelda ainult häid sõnu. Etendus
hakkab ilusti jooksma, kui ta on sisse mängitud. Hea, et lastele
antakse aimu eesti murretest. Vahelepõimitud sõnumised on ka
toredad. Nukud on leidlikult lahendatud.“
H. Gustavson: “˛Mulje on väga meeldiv. Kunstnikutöö
väärib kiitust. Ergutab laste fantaasiat. Väga tervitatav
tükk.“
I. Tamre: “˛Meeldis kõige enam asja lihtsus ja
südamlikkus.“
R. Agur: “˛Kindlasti on meil veel puudusi rahvalaulu
esitamisel, kuid eks me õpi. Sõnavaldamise,
näitlejameisterlikkuse seisukohalt on selline materjal
oluline.“
Esialgses koosseisus olid Maie ja Hendrik Toompere, Anni Kreem, Tiit Soodla ja Riho Tammert. Teatrist lahkunud A. Kreemi ja T. Soodla
asemele tuli hiljem mängu Helle Laas ja nüüd asendab neid Are Uder.
“Eesti muinasjuttude stiili hoolika säilitamisega,
lavavahendite nappusega, millest on tehtud ühtaegu nii võte kui
ka põhimõte, näitlejate täieliku pühendumisega on loodud
etendus kerge ja poeetilisena, millest ei puudu aga iroonia ja
groteskki. /.../ Etenduses pole paika igavusel, täitmata pausidel,
asjatult mahavisatud lavaajal. /.../ Etendus kasvab üle tõsiseks
jutuajamiseks ja saali sugeneb pingeline vaikus.” 880
H. Toompere: “˛“Karjapoiss on kuningas“ on niisugune
igihaljas tükk, mis ei aegu nii peagi. Kuni peavad vastu
dekoratsioonid, senikaua teda kindlasti mängitakse. Need lood on
niivõrd vanad, ja kui nad on pidanud juba sajandeid vastu
ajahambale, siis peavad veel sajandeid. Ja seda lavastust
mängitakse ikka edasi. Järelkasv tuleb ju peale ja kes seda
tükki vaatamas käivad – kõik lustivad. Eesti ürgse muinasjutu
lasteni toomine – see on väga oluline. Seda on väga vaja, seda
meie lapsed peavad nägema ja kuulma, sest see on midagi muud, kui
nad kooliõpikust loevad.“881
Samal 1981. a suvel valmis ka improvisatsiooniline lavalugu
valmidest pealkirja all “Va eesel, tuttav
elajas” , mille seadis kokku ja lavastas Joel Sang, kujundas Madli Viires ning muusika kirjutas
Tõnu Raadik.
“” Va eesel” ei ole kindla peategelase ja
süžeeliiniga lugu, vaid tahab olla valmiantoloogia A-st Ü-ni
(Aisoposest Üdini),” kirjutas tollane kirjandusala juhataja
L. Tungal.882 Selles lühikeses ja lõbusas lavastuses mängisid
noored näitlejad T. Raadik, M. Lepa, V. Kõrvits ja E. Maremäe. Nende esituses omandasid täiskasvanud
vaatajale igituttavad valmid uudsuse-värskuse võlu. J. Sanga
tark, moraliseerimist vältiv lavastus oli mänguline ja köitis
väikest vaatajat. Lavastuse popmuusikasse kalduv helitaust ja
laulukesed elavdasid igas eas vaatajat-kuulajat. Kõige
väiksemateni valmidesse peidetud iva siiski vist ei jõudnud.
|